Postimees: Jürgen Ligi: selja keeramisest venekeelsele haridusele

03.09.2018Meediakajastus
Asja tuum on sotsiaalne võrgustik, mitte lihtsalt keeleoskus. Poliitilist valmisolekut eestikeelseks haridussüsteemiks on aastaga kogunenud üksjagu, nüüd on vaja otsustamist ja ekspertide tööle panemist, kirjutab riigikogu liige Jürgen Ligi (Reformierakond).

Kui arvamusfestivalil miski kahju tegi, oli see arutelu hariduse keele, ühise keele üle. Suurel arvamise peol on mõningane kaos küll juba definitsioonis kirjas, aga kui laval on president, eksharidusminister ja integratsiooni sihtasutuse juht, on sealt kooruv sõnum ühiskonnale nagu ametlik doktriin, mis arengut kas genereerib või pärsib.

See sõnum pealkirjades ja refereeringutes oli paraku, et «hirmutamine eestikeelse haridusega ühtset keeleruumi ei loo» ning et «Eesti ei saa kunagi selga pöörata venekeelsele haridusele» (err.ee, 10.08.). Kõik. Eestikeelsele õppele üleminek, mis pärast pikka mahavaikimist viimase aastaga paljudesse avalikesse tekstidesse, peadesse ja südametesse on jõudnud, sai sahmaka jäist vett, märgi, et see on oht, ja ühiskond hingerahu, et kõik jääb nii nagu enne. Aga Eesti riigi põhjus ei ole vene, vaid eesti keele, rahvuse ja kultuuri säilitamine ning me oleme esimest korda pärast suurt sõda just saavutanud olukorra, kus see aade on rakendatav üheselt ka venelaste teenistusse.

Eksperdid ja poliitikud

Õnneks leidub kusagil peidus ka selle väitluse video, nii et täpsemalt räägitu jõudis ehk siiski mõnesaja inimeseni, pealkirja vastu, mis jõudis saja tuhandeni. Sealt selgus, et venekeelse kooli ja lasteaia iganemist keegi päriselt ei eitanud, kuigi auru kulutati protsessi, avalikkuse ja otsustajate jahutamiseks.

Aga me olem hoopis vastupidises olukorras, tarvis on poliitilist otsust üleminekuks ning ekspertide tööle rakendamist. Seejuures, kui tavaliselt on poliitika süvenev häda ekspertide asemel avaliku arvamuse kuulamine, siis õppekeele asjus on pigem vastupidi – eksperdid on teemat vältinud ja poliitika ootab neid järele. Seni nähtavaim ekspertide tugi on 2017. aasta inimarengu aruanne, ent seegi tuli pärast seda, kui me idee poliitiliselt välja käisime.

Asja tuuma teadvustas aruanne väga kenasti, sest kinnitas sõltumatult, et asi ei ole kaugeltki lihtsalt eesti keele õppes ega isegi õppekeeles, vaid segregatsiooniprobleemis, kus kroonilised kaotajad on venelased ja kogu ühiskond kuni julgeolekuni välja. Raport kinnitab, et paralleelmaailmad haridussüsteemis toodavad aina juurde sotsiaalmajanduslikku ja poliitilist ebavõrdsust, eraldatust tööl, asustuses, meediaruumis, et vahed süvenevad, mitte ei kahane. Seega katkine sotsiaalne võrgustik, mitte lihtsalt keeleoskus, kammitseb Eesti arengut ja kodanike võimalusi. Teema on seegi, et vene koolid jäävad maha õpitulemustes, innovatsioonis, koolidemokraatias, juhtimises, nii et selja keeramine venelastele, mitte venekeelsele haridusele on põletav reaalsus.

Veel paari aasta eest ei olnud küsimus Eesti lasteaia ja kooli eestikeelseks muutmisest isegi haridusministeeriumi päevakorras, oli kujunenud vaid tõdemus, et gümnaasiumis on kohanemisega hiljaks jäädud ning kutsekoolid on üldse radarilt väljas. Ka nüüdne tubli eestkõneleja, praegune integratsiooni sihtasutuse juht Irene Käosaar on kahetsenud, et ei andnud meie ühistel ministeeriumiaastatel nõu see ette võtta. Kindlasti peegeldas see tõsiasi avalikkusegi valmisoleku puudumist, siiski olid ühel hetkel inspireerivad just avalikkuse signaalid ja tema optimistlik vastus mu küsimusele pagulaskriisi aegu, kas eesti kool saab võõrastega hakkama.

Ka hiljem, kui idee oli esitatud, riigikogus aga inimarengu aruannet või eesti keele olukorda arutasime, ei õnnestunud ekspertidelt küsimise peale saada soovitusi konkreetsemaks plaaniks. Tekkis isegi tunne, et kardetakse poliitilist ärakasutamist, vastupidi tavapärasele kurtmisele, et eksperte ei kasutata. Tõmbuti tagasi ja vastatigi palli viskamisega poliitikutele.

Poliitikarindel muutustega

Poliitilist valmisolekut eestikeelseks haridussüsteemiks on aastaga kogunenud seevastu üksjagu. Ebaselge on siiski, kui palju keegi seejuures kaasa mõtleb, kuigi riigikogu opositsioon näib olevat valmis, koalitsioonis aga on meelt muutnud kaks parteid.

Kristiina Kallas (Eesti 200), keda Postimees hiljuti miskipärast idee autoriks nimetas, on praeguseks küll enam-vähem paadis, aga liitus alles inimarengu aruande kontekstis ja kahjuks pigem kakskeelsuse ja vastastikuse hoiakuga, mis oleks üks teine riik. Meelt muutnud on ka Isamaa, kelle hariduse eestkõnelejad veel mullu tõrjusid ideed kui küünilist valimislubadust (Kalle MuuliIRL) ja rääkisid vabatahtlikkusest (Priit SibulIRL), on nüüd sõna võtnud üsna vastuolulisel moel.

Ühelt poolt esitas Sven Sester (IRL; EPL 4.07) justkui ettepaneku venekeelne haridus Eestis lõpetada, teisalt põhjendas seda venelaste «rahvusliku kapseldumisega». Need kaks on kohe otseses vastuolus, sest täpsustus on erakonna esimehe Helir-Valdor Seederi «Me ei ole nõus andma oma lapsi lõimumiseksperimentide katsejänesteks» (EPL, 29.08). See oleks teistpidine kapseldumine, tarbetu, reaalses maailmas barbaarne, aga ka perspektiivitu. Kehtestades eesti keele lihtsalt õppekeeleks allesjäävates vene koolides ja lasteaedades, hääbuvad need stiihiliselt ja vaevaliselt, DNA järgi sortimist ei saa olla ning tekiksid mahajääjad mõlemal poolel. Stiihia asemel vajab iga reform juhtimist.

Entusiasmita, aga siiski positiivselt üllatavad sotsid, paistis festivaliväitlusest. Jevgeni Ossinovski tõrksuses üllatust pole, küll aga meelemuutuse ulatuses. Lootust rahumeelseks koostööks andis ta mööndus, et vene kool on pigem oma aja ära elanud. Kui ideega tulime, oli tema vastus sõnarahe rahvustevaheliste pingete kütmisest, võitlusest oma inimeste ja laste vastu, provotseerimisest, võhiklikkusest, hirmutamisest, vanast roostes suurtükist, lõhestamisest. Kahtlustan, et mitte kõik sotsid polnud ka siis, nagu ühe Pyrrhose võidu peale 2014. sügisel, südames õnnelikud sellise venelaste eest seismise lineaarsuse üle, mis eelistab huvidele mugavust ja vastupanu. Aga venelastele on vahe huvide ja mugavuse vahel veel hapram, mistõttu on eriti oluline, milliseid pealkirju ja meeleolusid genereeritakse.

Kellega jutule pole saadud, on KeskerakondJüri Ratase vastus küsimustele, kas toetatakse eestikeelsele haridusele üleminekut, on alati olnud nürimeelne «Jaa, me toetame eesti keele õpetamise laiendamist». Parimal juhul on ta nimetanud ka liikumist ehk iseeneslikku tendentsi, aga mitte otsust, tegutsemist ega segregatsiooni valusid. Sarnane on ka Mailis Repsi tõrjetaktika olnud. Viimati on lubatud venekeelsetesse lasteaedadesse eestikeelsete kasvatajate värbamist, aga seegi on sihilik möödarääkimine teema tuumast. Koalitsioonilepe seevastu nimetab tagurpidisuunda, pilootprojekti isegi gümnaasiumidele, kes saavad lisaraha, kui 60:40 õppekeele suhet ei järgi, vaid teevad midagi muud, mida pole ilmselt endiselt välja mõeldud. Isegi Narva ei ole soovinud tagurpidilendu piloteerida, aga kuna Tallinna juhitakse kui venekeelse hariduse kantsi, ei saa riik ilma sekkumata. Teadagi on segregatsiooni saatan seegi, et ta taastoodab ainuvõimu ja üheparteisüsteemi venekeelsete valikutes.

Otsuse sisu

Poliitiline otsus peab tulema riigi tasemel ja see peab olema lasteaiast peale ühendatud haridussüsteem, kus õpitakse koos ja eesti keeles. Jutud keeleõppest, kahepoolsest keelekümblusest, vene keele ja kultuuri õppest ja igasugusest võimatusest tuleb tõsta kõrvale, sest kõrvalteemad need peamiselt ongi.

Nagu ka president arvamusfestivalilaval ütles, ei ole sisserändajatel kusagil lootust ega ootust omakeelsele, vaid riigikeelsele haridusele, mis on ka neile endile parem. Emakeeltele luuakse jõudumööda lisavõimalusi ja Eestis poleks vähematki ohtu, et meie demokraatlikus süsteemis vene keelt ja kirjandust lisaainena poleks valida, küll aga on tõenäoline, et nende valimine eestlaste seas suureneb, kui kokkupuuted tihenevad.

Poliitiline otsus peab kohustama nii õpetajate kui ka koolijuhtide koolitusel ja valikul lähtuma eestikeelsuse nõudest, kogukonna ja lastevanemate arvamus saab toimida ainult selles raamis. Riik peab võtma vastutuse, sealhulgas peab üle koolipidajate peade ulatuma direktorite välishindamise loomine ja ettekirjutuste õigus. Sellele sihile tuleb allutada koolivõrgureform ja õppijate jaotus.

Piirkondlikud eripärad ei tohi lähtuda poliitilisest suvast nagu Tallinnas, vaid objektiivsetest kriteeriumidest, mille järgi tuleb juurde jaotada ka raha. Tugirühmad ja õpetajad, ajutised eraldi klassid, õppemeetodid on juba spetsialistide otsustamise tase üldreegli piirides.

Üleminekutähtaegade asemel on vaja nõude kehtestamist ilma viivituseta ning koolide ja piirkondade rakenduskavasid. Päris selge, et näiteks Ida-Virus on tulemused aeglasemad, ent sellistenagi mitte vähemtähtsad. Me ei saa jääda ootama viimase mõneteist protsendi järel, kes eraldatuse kahjusid ei teadvusta, küll aga saame toetuda aina kasvavale enamusele eestikeelsuse toetusel. Vastu tuleb vaielda ka teesile, et Eesti ei saa lubada endale kahte koolisüsteemi majanduslikel põhjustel – need on põhjused vaimsed.

Jürgen Ligi, riigikogu liige (Reformierakond)