Alampalga tõus peaks olema töötaja tulu, mitte kulu

07.10.2018Arvamus

Tööandjate Keskliit ja ametiühingud on suutnud välja töötada mõistliku arvutuspõhimõtte, mis seob alampalga tõusu tööviljakuse kasvuga ning sellised kokkulepped tagavad selle, et mõlema osapoole huvid oleksid kaitstud. Seega tuleb tunnustada ametiühingute ja tööandjate kokkulepet, mille tulemusena tõuseb alampalk järgmisest aastat 540 euroni. Sellele lisaks näitavad prognoosid, et järgmistel aastatel jätkub ka keskmise palga kiire tõus. See on rõõmusõnum töötajatele, kuid samas seab suurema surve ettevõtetele.

Enne valimisi on kujunenud tavaliseks vasakpoolsete erakondade hõiked, et alampalga peab kehtestama riik. Isamaa jälgis pingsalt enne 2015. aasta riigikogu valimisi, kuidas Keskerakond ja sotsiaaldemokraadid soovisid tööandjate ja ametiühingute kokkuleppesse jõuliselt sekkuda. Selline järsk riigipoolne administratiivne surve ei oleks arvestanud tööturu tegeliku olukorda  ning oleks viinud paljud väikeettevõtted pankrotti ja jätnud kokkuvõttes inimesed tööta. Isamaa on hoidnud seni kurssi, mille kohaselt peab riik jääma alampalga aruteludest kõrvale ning hoiab seda joont ka tulevikus. Alampalk peab olema tööandjate ja töövõtja vaheline kokkulepe.

Omaette arutelu väärib avaliku sektori teenuste seotus alampalgaga. Erinevad avalikud teenused on hetkel seotud alampalgaga. See paraku tähendab, et teenuste hind kallineb alati koos alampalga tõusuga. Tekkinud on olukord, kus riik on teatud mõttes tööandjate ja töövõtjate pantvang ning sõltub nende kokkuleppest. Esmalt mugavana näiv lahendus ei pruugi olla aga kõige õigem. Vaevalt on avalike teenuste hind tööandjate ja töövõtjate esmane mure. Seda ei saa neile ette heita – tööandjad soovivad teenida kasumit ja töövõtjad võimalikult soodsaid palgatingimusi, kuid järellainetusena tekkiv avalike teenuste hindade tõus ei lähtu tegelikust olukorrast ja vajadusest, ega ole ka kulupõhine.

Tänane alampalga tõus nullib töövõtjate esindajate soovitud efekti. Töötajate sissetulekud võivad küll kasvada, aga sellega suurenevad ka inimeste kulud. Heaks näiteks on siinkohal lasteaia kohatasud, mis aasta-aastalt tõusevad. Nähes, et palgakasv ei ole toonud endaga kaasa paremat elukvaliteeti tekib töövõtjate esindajatel aga koheselt soov taas kord töötasu alammäära tõsta. Tekib mõttetu nõiaring, millest on väga keeruline välja murda. Mida laiemalt teenused alampalgaga seotakse seda suurem surve palgakasvuks tekib. Kui me soovime sellele probleemile lahendust leida jääb üle kaks võimalust. Esimene võimalus on, et tööandjate ja töövõtjate läbirääkimistel on esindatud ka kolmas osapool, st riik. Teine võimalus on, et me alustame sisulist debatti erinevate teenuste lahti sidumiseks alampalgast. Andes riigile voli sekkuda alampalga läbirääkimistesse jääks Eesti populistlike vasakerakondade mängukanniks ning seetõttu on ainuke mõistlik lahendus siduda teenuste hinnad alampalgast lahti.