Alampalk ja riigi roll

30.08.2018Arvamus

Ametiühingud ja tööandjad avaldasid alampalga läbirääkimiste kokkuleppe projekti, mille järgi tõuseks alampalk järgmise aasta algusest 8 protsenti 540 euroni. Kokkulepe nõuab veel mõlema organisatsiooni liikmete heakskiitu üldkoosolekul. Kindlasti tuleb tunnustada ja toetada seda kokkulepet. Prognoosid näitavad, et keskmine palk tõuseb järgmised aastad jätkuvalt 5-7% aastas. Kiire palgatõus rõõmustab kindlasti töötajaid, kuid vähendab ettevõtete tootlikust ja seab suurema surve turul konkurentsis püsimiseks. Alampalga tõus võiks üldjuhul olla korrelatsioonis üldise keskmise- või mediaanpalgakasvuga. Eelmisel aastal leppisidki Tööandjate Keskliit ja ametiühingud kokku alampalga arvutuspõhimõte, mis seob alampalga tõusu kahekordse tööviljakuse kasvuga Eesti Panga majandusprognoosi alusel. Sellised kokkulepped annavad tuleviku stabiilsuse mõlemale läbirääkimispoolele.

Siinkohal tahaks aga mõtiskleda kahel teemal:

Esiteks, riigi roll alampalga kokkuleppimisel. On mõistlik, et riik ei ole varem sekkunud ja ei sekku ka tulevikus alampalga läbirääkimistesse. See peab olema tööandjate ja töövõtja vaheline kokkulepe. Samas jälgisime murega 2015 aasta riigikogu valimiste kampaanias meie tänaste koalitsioonipartnerite, keskerakonna ja sotsiaaldemokraatide, soove teha hüppeline alampalga tõstmine riigi jõulisel sekkumisel administratiivsete meetoditega. Kaks vasakpoolset parteid võistlesid valimiskampaanias omavahel, kes hakkab tõstma alampalka kiiremini ja kõrgemale. Üks lubas tõsta 800-ni ja teine 1000 euroni. Üks lubas tõusu aastate jooksul, teine kohe. Selline järsk riigipoolne administratiivne surve ei oleks arvestanud tööturu tegeliku olukorda  ning oleks viinud paljud väikeettevõtted pankrotti ja jätnud kokkuvõttes inimesed tööta. ISAMAA ei toetanud riigi sekkumist valimiskampaania ajal ning ja ei toeta ka tulevikus. Koalitsiooniläbirääkimistel ei soovinud keegi sellel teemal pikemalt peatuda ning reaalsuseks need valimislubadused ei saanudki. Samas on tulemas uued valimised ning soov riigi suuremale sekkumisele võib tagauksest jälle lauale ronida.

Teiseks, avaliku sektori teenuste seotus alampalgaga. Erinevad avalikud teenused on olnud seotud alampalgaga, mis tähendab, et nende teenuste maksumused lähevad alampalga tõustes automaatselt ka kallimaks. See ei peaks olema alampalga kokkuleppe mõte, ega peaks sõltuma tööandjate ja töövõtjate töösuhete kokkuleppest. See võib olla avaliku teenuse pakkujale mugav lahendus, aga kas see on ka õige? Tööandjate ja töövõtjate läbirääkimistel ei huvita avalike teenuste hinnad läbirääkivaid osapooli ja seda pole kunagi seal ka käsitletud. Selline seotud avalike teenuste hindade tõus ei lähtu tegelikust olukorrast ja vajadusest, ega ole ka kulupõhine. Paljuski nullib seotus alampalga tõusu mõtte ja efekti, kui automaatselt suurenevad ka inimeste kulud. Kohe tekkib surve uueks palgakasvuks. Mida laiemalt teenused alampalgaga seotakse seda suurem surve palgakasvuks tekib. Kui me soovime, et avalike teenuste hinnad oleks teadlikult seotud alampalgaga, siis peaks ka teenuste hindade kehtestajad (kov, riik) osalema läbirääkimistel, et vastavat survet avaldada. Kuna riik ei ole osalenud ja ei soovi ka tulevikus osaleda läbirääkimistes, siis peaks uute palgakokkulepete valguses olema aeg alustada debatti erinevate teenuste lahti sidumiseks alampalgast.