Epl.delfi.ee: KOLUMN | Joosep Tiks: hüvasti, Jevgeni Ossinovski!

22.09.2018Meediakajastus

Solvunud sotsiaaldemokraatide juht Jevgeni Ossinovski võis ju nelja aasta eest rahandusminister Jürgen Ligi valitsusest välja lüüa, aga 2019. aastal Ossinovski sama strateegiaga sotse valitsusse ei vii.Valimisi ei võideta ajakirjanike ja valijate peale sapise juhiga. Tuleb öelda hüvasti ning leida uus ja parem juht või peab Ossinovski iseloomus toimuma kirgastumine. Viimase käitumine aga ütleb, et selle otsuse on ta enda jaoks juba ära teinud.

Eelmisel nädalal olid ETV Esimeses stuudios kõikide erakondade juhid. Üldpilt oli nagu ikka – palju kära -, aga kurb hakkas vaadata Vabaerakonnaesimeest Andres Herkelit ja sotside juhti Ossinovskit, mõlema meel mõru ja olemine kiuslik. Herkeli jutt kippus tavapäraselt venima. Aga siis rääkis ta järsku enneolematult kiiresti ja teravalt, naeris otsa hüsteeriliselt. Sekund. Ja naer oli läbi, järel vaid kuri pilk ja taas paar venivat lõpulauset. Ju oli agoonia Vabaerakonnaga muidu nii flegmaatilise Herkeli täiesti bipolaarseks lõhkunud.

Ossinovski mõtteid andis edasi aga üks lootuse kaotanud mees. Venitas tahtlikult juttu kui plaadilt, mille oli peale pannud keegi teine. Kui saatejuht Andres Kuusk tema emotsioonitut juttu peatada püüdis, vaatas kõneleja teda mürgise pilguga ja jätkas kui kõigi kiusuks oma poolelijäänud mõtet samasuguse monotoonsusega. Mõtteis polnud see mees üldse seal saateski, vaidlus riigiasjade üle teda ei huvitanud. Näppis debati asemel hoopis laual olevat telefoni.

Murtud mees

See murtud mees, kes kunagi oli energiline uus tulija Jevgeni Ossinovski, on oma hoiakult alla andnud juba mõnda aega. Ehkki ta sarkasm on alles, kasutab ta seda kibedusest, mitte enam huumoriga. Suvel Arvamusfestivali erakonnajuhtide debatis ta peaasjalikult teravusi pilduski, eriti veel moderaatoriga pragades. Kõiki katkestati, juttu ei saa ju lõputult venitada. Ossinovski vastas debatti juhtinud Taavi Eilatile aga arrogantselt: „Mida rohkem sa vahele segad…”. Sotside juhist õhkub kibestumust. Ja hirmu. Kui ma temaga Paides reporterina sel samal Arvamusfestivalil ühe põõsa kõrval juttu ajasin, minul diktofon käes, oleksin tahtnud ise korraks intervjuust välja tulla. Teda rahustada, öelda: „Ära karda!” Intervjueeritaval jagus silmi rohkem taevale kui mulle. Ei, tea, mida ta tegelikult mõtles, kuna jutt tuli kui autopiloodilt. Rääkis ning selle saateks sasis ja tiris närviliselt seda põõsast, mille kõrval me seisime. Noppis sellelt lehti nagu karikakralt.

Tundub, et Ossinovski aeg sotsiaaldemokraatide juhina on läbi. Suur pildileupitamine on alanud, aga ta Ossinovski seisab tagaplaanil. Kord poseerib koos Kaljurannaga, kord koos Tarandiga. Ehitab üles valimistele meeskonda – aga kus on ta ise? Kõik teised parteijuhid on pidevalt taidlevad, Ossinovski on fantoom. Isegi sotside enda seast pole teda märgata. Valitsuses on sotside näoks Indrek Saar. Riigikogus Eiki Nestor. Isegi Rein Randverist, elukutselisest asendusliikmest Riigikogus, on viimasel ajal rohkem juttu olnud, kui Ossinovskist! Ülekaalukalt on sotside eestkõnelejaks saanud töö- ja tervishoiuminister Riina Sikkut. Tõenäoliselt on ta Reformierakonna juhi Kaja Kallasega meedias tervishoiu üle vaidlemas käinud rohkem, kui keskmisel eestlasel terveltelatud aastaid. Värskust, nii algatustelt ja olekult, jagub Sikkutil nagu sügisesel peenramaal. Tervise- ja tööministrit on korraga nii palju, et sotsidest on saanud tervishoiupartei. Ent ülejäänud valdkondades on vaikus, ehkki tervise- ja tööministri ametist lahkus Ossinovski tegelema just kõige muuga peale rahvatervise.

Ministrikohalt minek oli Ossinovskile kaotus. Alkoholiga olid pikalt ja üha agressiivsemalt lahinguid pidanud tervishoiutöötajad, tervisearengu instituut. Nõunikud ja spetsialistid. Ja eks paljudel on peres ja lähedastega alkohol teinud omad tragöödiad. Kogu ühiskond ootas, et surnuksjoomisele tuleks lõpp. Koalitsioon tahtis seda, oli poliitiline nõus- ja valmisolek. Ossinovski ümber olid eksperdid ja poliitkamraadid, kes talle, töö- ja tervishoiu ministrile, sosistasid kõrva „Tee ära!” Ja ta tegigi. Aeg oli selleks küps, ühiskond paistis valmis olevat. Esimesest korda võttis üks minister nii radikaalse sammu võitluses alkoholiga.

Kirstunael aktsiis

Esialgu oli Ossinovski alkoholiaktsiisi kritiseerida pigem üks vaade paljude seast – oli toetajaid, oli vastaseid, aga vastasseis ei liikunud dogmaatiliselt massides. Oli kehvasti küll, et õlu kallimaks läks, kuid aktsiise on ju kogu aeg tõstetud, ei olnud see midagi uut. Vaidlejate vastu võttis kogu Ratase valitsus äkktempos tõstetud aktiisi kaitseks sõna. Isamaa esimees Helir-Valdor Seeder on ka hiljem öelnud, et kõik (nii Rõivase kui Ratase) valitsusesolnud erakonnad olid aktsiisifopaa taga. Kaitses veel eelmise aasta alguseski rahandusminister Sven Sesteri aktsiisimäärade hüppelist tõstmist, öeldes et see on rahvatervise huvides vajalik samm. Sester kadus aga pildist ja uus rahandusminister Tõniste hakkas aktsiise kritiseerima, liitus üha enam konsensuse mõõdet saavutava nurinaga. Meeskonnavaim oli katki, igaüks pidi ise enda eest seisma. Ossinovski jäi aktsiise sisuliselt üksi kaitsma.

Keegi ei öelnud aitäh, vaid siin-seal vihati Ossinovskit kui kasuisa, kes lapsele maiustused keelab ja sunnib seeasemel sööma porgandit. Samas sai kommi kohe üle ukse naabrimehelt ja kodus antud käsku seega ka trotsiti. Kui eestlane taipas, et mõni toode, näiteks alkohol, naaberriigis odavam on, sai alkoturismist Ossinovski häbiks rahvussport. Protesti märgiks sõitis Lätti põllutäis autosid koguni vabariigi aastapäeval. Esialgu jäi, Ossinovskiõnneks, kolonnirahvale alkohoolikute silt. Pealegi mõjus taoline lihtsa inimese protest arstide ja teadlaste arvamusega võrreldes lihtsameelsena.

Et Lätis on alkohol odavam, on ümberpööramatu fakt ja alkoholi varuda kui viimsepäeva eel ajas vihale ajakirjanduse, poliitika, üldsuse. Seeasemel, et vagunitäis kärakat ostmata jätta, seisis eestlane Alko1000 letis ja kirus Ossinovskit. Keegi talle ei halastanud ja vanad toetajad koalitsioonist või tervishoiuekspertide seast olid haitunud. Ta jäi alkoholiaktsiisi üksinda kaitsma ja tal sai kõrini.

Esiteks: milleks peaks ainult tema süü võtma? Ossinovski üritas poliitilise äravoolu keskmes kaasa tõmmata ka IRL-i. Ütles, et nende juhitud rahandusministeerium vastutab aktsiisi eest, justkui tema käed oleksid puhtad. Sirge selja asemel üritas süüd teistele veeretada, ei tahtnud jääda ainsamaks vastutajaks. Mahtra moodi kadalipust sai Ossinovskile küllalt ning ministriamet anti Sikkutile. Ent plekk oli küljes. Ütle aktsiis, mõtle Ossinovski. Sester ei tule enam kellelegi meelde.

Vale valija

Ossinovski juhtimisel on sotsidel läinud päris kehvasti. Populaarsus oli viimati sama stabiilselt madal umbes kaheksa aastat tagasi. Õnneks ei ole sotsid päris nii sügavale sukeldunud kui IRL või Vabaerakond, aga nad on mängust väljas, tähtsusetud, meenutades Ivari Padari aegset nišierakonda. Ei päästa ka paari protsenti populaarsusekasvu Turu-uuringute küsitluse armust. Ja seda mõrudam on tõik kadunud populaarsusest, et Sven Mikserijuhtimise ajal oldi haripunktis – korraks Eesti kõige kõvem erakond. Tuli aga Ossinovski, rahvatervis, vastandumine EKRE fašismile ja lootus, et valijat kõnetavad liberaalsed väärtused. Ent enamus kehitas väärtustele õlgu. Piirangud liberaalsuse sildi all nende majanduslikele valikutele ajasid pigem pahaseks. Palk oli endiselt kehv ja ebavõrdsus alles. Sotsid kukkusid tipust alla ning esimehe pettumust täis, kuid igav jutujoru pole neid pinnale tagasi kuidagi toonud.

Maailmavaatelt peaksid sotsid justkui olema tööinimese partei. Vähendama vaesust ja ebavõrdsust. Teemad, mille puhul Eestis jagub ainest enam kui küll. Aga ebavõrdsust tahab vähendada Keskerakond, vaeste hääli püüab EKRE (sic!). Sotsid on suutnud võita kolmanda sektori ja mõndade riigiametite spetsialistide poolehoiu, aga valijatel pole sellest sooja ega külma.

Seeasemel jahitakse hipsterite hääli. Sotsioloog Richard Florida defineeris selle ühiskonnagrupi kui loova klassi, professionaalid ja kunstiinimesed, hea hariduse ja palgaga vabad hinged. Neile imponeerib kena disain, käsitööõlu, tundmatud muusikud. Vähem meeldib neile poliitika. Need trendikad noored linnainimesed armastavad elada hästi, aga valimas käia neile väga ei meeldi. Ja need, kes ka valima lähevad, ei kaalu üles teisi valijaid näiteks Viljandi- või Saaremaal. Võib-olla leiab hipstereid rohkem Tallinnast ja Tartust, kus aga igikestva Marju Lauristini ja Eiki Nestori poolestusaeg koorib tasapisi valija huvi nende vastu. Vahelduse mõttes valitakse parem Eesti200 või Reform. Hipsteritele meeldib kõik, mis pole veel populaarne, vaid alles kogub trendi. Raske on sellist valijat veenda massiga kahasse hääletama. Oleks sotsidel siis vähemalt esiotsas keegi sama karismaatiline kui Bernie Sanders. Aga neil on Ossinovski.

Üleüldse, keda saabki kõnetada Ossinovski moodi porisev poliitik, kellest juba õhkub, et kõik on talle liiga teinud. Poliitik ei tohi solvuda. Vahet pole, et ta teeb päevad-ööd tööd, pingutab. Valija ületunde ei loe, kiitust nende eest ei anna, vaid oodatab tulemusi. Või visadust. Ossinovski on aga solvunud ning ootab tunnustust, kuid valija ongi tänamatu ja jääb alati selliseks. Isiklikust vimmast sõltumata peaks siiski poliitik panema valija silma särama, mitte vastupidi.