Eesti Päevaleht: Vene kooli õpetaja: minu juures ei õpi Putini fanaatikud, vaid Trudeau ja Macroni fännid (Otti Eylandt)

11.07.2018Meediakajastus

Ajaloo ja ühiskonnaõpetuse õpetaja Dmitri Rõbakovi hinnangul võib eesti ja vene kogukonna ühendamisele kaasa aidata üleminek kakskeelsele koolile.

Riigikogu liige Sven Sester (Isamaa) tegi hiljuti ettepaneku muuta Eesti lasteaiad ja koolid 100% eestikeelseks. Ütlesite Vikerraadios, et poliitikud võiksid tegeleda tähtsamate küsimustega.

Eriti Sester, kellelt ma ootaks rohkem rahandus- ja majanduskallakuga ideesid.

Ent kui vaadata näiteks Soome poole, siis seal on riiklik haridussüsteem soome keeles ja neil pole sellist keeleprobleemi nagu Eestis. Miks meil ei võiks kõik eesti keeles olla?

Soomes on teise kogukonna suurus midagi muud kui venekeelse kogukonna suurus Eestis. Praegu on meil võib-olla liiga palju venekeelseid koole. Aga mina unistan sellest, et saaksime endale lubada Tallinnas üht klassikalist vene gümnaasiumi, mis on pühendatud vene kultuuri ja keele süvaõppele. Midagi sarnast prantsuse lütseumi või saksa gümnaasiumiga. Muidugi saan suurepäraselt aru, et Eesti ei ole nii rikas, et saaks endale lubada kaht paralleelset õppesüsteemi. See oleks liiga suur luksus.

Aga praegu ju nii ongi.

Jah, kuigi venekeelsete koolide, eriti gümnaasiumide arv väheneb. See on osalt tingitud optimeerimisest, mille peale tulnuks tegelikult mõelda varem. Kui võrrelda Tallinna olukorda kümne aasta taguse ajaga, siis gümnaasiume on kaks korda vähem.

Õiguskantsler on nimetanud eesti ja vene noorte erikeelset haridust segregatsiooniks ja samuti öelnud, et see tuleks lõpetada. See ju taastoodab ühiskonna lõhestumist. Järsku ikkagi võiks midagi muuta?

Enamik minu õpilasi leiab endale suurepärased võimalused Eestis haridusteed jätkata ja töötada. Või kui nad välismaale lähevad, siis nad õpivad väga heades ülikoolides. Ma ei näe, et nad oleksid kuidagi teisest sordist. Aga annan endale aru, et ma õpetan väga heades koolides.

Ütlesite, et vene koolide õpilastel on head väljavaated. Aga kas nad on siiski millegipoolest ka kehvemas seisus?

Suurim probleem on see, kui keegi neist soovib minna tööle avalikku sektorisse. Isegi kui nad on sooritanud eesti keele eksami väga heale tulemusele ja lõpetanud Eesti ülikooli, on neil ikkagi raskevõitu sinna tööle saada. Ma olen rääkinud kantslerite ja asekantsleritega ja uurinud tausta, kas vene noored kandideerivad ja millised on nende võimalused. Kõik on kurtnud üht ja sama – vene noored ei oska kirjutada.

Mulle on see natuke kummaline, sest ma olen vaadanud, kuidas noored eesti keelt õpivad. Seal kulub kahjuks lõviosa ajast just kirjakeelele. Neil on vähevõitu loomulikku suulist keeleoskust. Võib-olla on see tingitud sellest, et eksam koosneb 80% ulatuses kirjalikust osast. Ka mul on raske, sest kui ma õpetan Eesti ajalugu eesti keeles, siis nad ei oska end vabalt väljendada. Nad valdavad väga hästi koolis õpitud ehk kunstlikku keelt, aga loomulikus keskkonnas on seda raske kasutada. Seepärast ma hakkasingi umbes kümne aasta eest tihendama kontakte Eesti õpilastega, et neil oleks võimalus koolivälise tegevuse raames keelt praktiseerida. Natuke on juba tulemusi näha ka. Õnneks.

Kas eestlased peaksid oskama rohkem vene keelt?

Ei, ma nii ei ütleks. Keelevalikul peab lähtuma inimesest endast. Kõige suurem probleem, miks venelased ei ole eesti keelt ära õppinud, peitub selles, et nad tunnevad seda riigi poolt pealesurutuna. Kui see lähtuks kultuurist ja inimestele näidataks, mis võimalusi see pakub, oleks olukord teistsugune. See puudutab just vanemat põlvkonda. Aastatega on riik rääkinud nendega jõupositsioonilt, vaadanud ülevalt alla ja öelnud, et te peate seda oskama. Loomulikult tekib vastureaktsioon.

Aga rääkides nooremast põlvkonnast, siis meil oli üks väga hea kogemus. Paar aastat tagasi käisime ühe projekti raames Euroopas reisil. Ühed olid minu õpilased Kesklinna vene gümnaasiumist ja Tallinna juudi koolist ning teised Nõmme gümnaasiumist. Nende õpetaja oli üks mu hea kolleeg, kellega mõtlesimegi koos minna ja vaadata, kuidas nad omavahel hakkama saavad. Esimesel päeval selgus, et enamik Nõmme noori polnud kunagi Lasnamäel käinud. Sama käis ka minu õpilaste kohta, kes polnud kordagi Nõmmel käinud. Pärast reisi kirjutas üks noor Nõmme kohalikku lehte artikli, et ta oli positiivselt šokeeritud. Tema jaoks oli avanenud justkui terve maailm, kui ta hakkas 18-aastaselt esimest korda suhtlema omaealistega venekeelsest kogukonnast. Ma arvan, et mida rohkem me loome selliseid võimalusi, seda parem.

Seega tuleks Kalamaja avatud koolist, kus õpitakse kordamööda nii eesti kui ka vene keeles, eeskuju võtta?

Mulle see idee istub. Kuigi ma pole üksikasjadega kursis, pole näinud tulemusi ega seal ise käinud. Aga vastukaja on olnud positiivne. Üks mu tuttav viis oma lapse sinna ja on seni väga rahul. Ma olen kahe käega selle poolt, et see programm laieneks ja neid koole oleks rohkem. See ongi pehme üleminek, millest olen kogu aeg rääkinud. See hajutab nende vanemate hirme, kes kardavad oma lapsi viia esimesse klassi puhtalt eestikeelsesse kooli.

Igal aastal vaatan 1. septembri kooliaktusi meie koolides kahetiste tunnetega. Ühelt poolt olen rõõmus, et meil on nii palju õpilasi. Teisalt vaatan vanemaid, oma eakaaslasi, kes tõid oma lapsed kooli, kus lõviosa ainetest õpetatakse vene keeles. Ma ei tea, mida nad mõtlevad. Mina paneks oma lapse ikka eestikeelsesse kooli. Aga ma arvan, et nende peamine hirm ongi selles, et nad ei saa oma lapsi esimestes klassides aidata. Pehme üleminek võiks neid hirme leevendada.

Ühtlasi ühendaksid sellised koolid eesti ja vene noori juba lapsest saati.

Just.

Mida olete viimase kümne aasta jooksul kahe kogukonna suhtluses täheldanud? Kas midagi on muutunud või on kõik vanaviisi?

Kui toimusid pronkssõduri sündmused, töötasin ma ühes Kopli koolis, kus oli hoopis teine kontingent. Ajad olid ka teised. Ma olin sinna kooli alles läinud ja minu jaoks oli suur katsumus, kui pidin õpilastele vähese ajaga palju ära seletama. Alates semiootikast ehk kuidas üks sümbol võib kahele kogukonnale tähendada hoopis eri asju. Toona oli see muidugi väga emotsionaalne. Üldse leian, et meie ühiskonnas kahjuks prevaleerib see, mis kutsub esile liiga palju emotsioone. Kui meil oleks rohkem süvitsiminekut, oleks ka probleeme palju vähem. Nüüd, enam kui kümme aastat hiljem, ma ei ütleks, et pronkssõdur tooks suuri emotsioone. See on praeguste gümnasistide jaoks ajalugu. Minu käest on küsitud, kui palju õpib minu juures Putini fanaatikuid. Neid ei ole üldse. Mul on Trudeau ja Macroni fänne. Põlvkond on vahetunud. Õpilased on palju reisinud, nende peredel läheb enamasti hästi. Nad pole kordagi Venemaal käinud ega vaata Venemaa telekanaleid. Ei tasu karta, et nad oleksid Vene propaganda ohvrid. See puudutab ainult vanemat põlvkonda.

Kui kuldkala pakuks teile võimaluse täita ühe soovi Eesti ühiskonnas, ükskõik kui keerulise, siis mis see oleks?

Imedesse ma ei usu. Kui te oleksite esitanud sellise küsimuse ajal, kui ma lõpetasin ülikooli, siis ma oleksin olnud veel väga sinisilmne. Aga nüüd, kui olen töötanud koolis üle 15 aasta, usun ainult töökusse, pühendumusse ja sellesse, et kõik sõltub meist endist. Vähem emotsioone ja rohkem läbimõeldud lähenemist – mis on ju eesti rahvale väga omane ja tänu millele on lahendatud mitmeid probleeme –, siis jõuame positiivsesse sihtpunkti.

Kuidas võiksid eestlased hirmust ja eelarvamustest ikkagi üle saada? Oleks lihtne öelda, et saame kokku ja suhtleme, aga seda ju ei juhtu.

Või kui juhtub, siis projekti tasandil ja see riivab mind väga. Kogukondadevaheline suhtlemine ei pea olema projektipõhine. See peab põhinema püsival alusel. Seetõttu ma arvangi, et kakskeelne kool võiks olla lahendus. Hoolimata sellest, et see pole päevapealt võimalik.

Ka paljukirutud lõimumist, millest on ikka ja jälle räägitud, et kaks kogukonda peaks vastastiku samme tegema, on vähevõitu. Ma tean seda köögipoolt väga hästi. Minu ema, kes räägib eesti keelt peaaegu emakeelena, õppis Tartu ülikoolis ja töötas avalikus sektoris, oli oma asutuses peaaegu ainus vene taustaga inimene. See ei ole ju normaalne.

Üks mu väga hea õpilane ütles mulle pärast ülikooli lõpetamist, et kui soovida tõsiselt eesti koolis läbi lüüa, peab olema kaks korda parem kui tavaline eestlane. Ma vastasin, et see ongi sulle väljakutse. Aga tema küsis vastu: miks ta peab kaks korda rohkem pingutama?

Mul on eriti kahju umbes viie-kuue aasta tagusest ajast, kui lõviosa lõpetanuist, kusjuures kõige parematest, läks välismaale õppima. See jutt, et küll nad tulevad tagasi, kehtib võib-olla eestlaste, mitte venelaste puhul. Kui nad kord lähevad, siis sinna ka jäävad. Väga kahju. Nad õpivad nüüd Massachusettsis, Oxfordis ja Saksamaa tuntud ülikoolides. Mul on oma tööst kahju. Mina töötan ikka selle mõttega, et nad jääksid siia, Eestisse. Õnneks on nende protsent, kes välismaale lähevad, viimastel aastatel aina vähenenud. Võib-olla on seda tinginud tasuta kõrgharidus.

Seega on meil kaotatud põlvkond noori, helgeid päid?

Jah, sellest on südamest kahju. Kuigi mõeldes nende tuleviku peale, saab ainult rõõmustada.

Aga on ka teine oht. Meil on Tallinnas üks heade traditsioonidega tugev eliitkool, kus juba umbes kümne aasta eest otsustati peaaegu 100%-lise keelekümbluse kasuks ehk kool muutub samm-sammult eesti kooliks. Kuigi idee on hea, on see mõnede õpilaste puhul kutsunud esile hoopis vastupidise reaktsiooni. Päris mitmed on sealt koolist läinud Venemaale õppima. Ma rääkisin nende õpilastega, et miks te nii teete, Eesti riik ja kool on ju teinud kõik selleks, et te saaksite end siin realiseerida. Nad ütlesid, et see oli liiga pealesurutud. Õpetajate ja õpilaste vahel oli suur kuristik, sageli ei vallanud õpetaja vene keelt. Koolis hakkas igav ja lõpuks nad otsustasidki Venemaa hariduse kasuks. Bolševistlikku lähenemist tuleb vältida. See võib anda veel halvemad tagajärjed.

Dmitri Rõbakov (37)

* Lõpetanud Tallinna Õismäe vene lütseumi hõbemedaliga, Tallinna ülikooli kultuuriajaloo bakalaureuseõppes (cum laude) ja haridusteaduse magistriõppes. Töötab Kesklinna vene gümnaasiumis ja Tallinna juudi koolis.

* 2008−2013 osalenud täienduskoolitustel Guangxi ülikoolis Hiinas, Euroopa Nõukogu koolituskeskuses Portugalis, Yad Vashemi koolituskeskuses Iisraelis, Akdenizi ülikoolis Türgis ja Columbia College’is USA-s.

* 2018 pälvis Euroopa kodaniku auhinna.

* 2015 pälvis kodanikupäeva aumärgi ja konkursil „Eestimaa õpib ja tänab” aasta gümnaasiumiõpetaja finalisti tiitli.

* 2011 Tallinna aasta õpetaja, 2010 valisid Ülemiste City ja Mainori kõrgkool ta innovaatiliseks nooreks õpetajaks.