Hiiu Leht: Kuidas vaatemänguühiskond meie peale vaatab?

18.12.2018Meediakajastus

Paar tundi peale tuleva aasta riigieelarve vastuvõtmist oli riigikogus juhus, kui ühe eelnõu tagasilükkamise hääletusel oli 4 saadikut poolt ja 8 vastu. Kuna tabloo näitas selgelt, et üks riigikogu liige puudus, siis ütleb loogika, et 12. detsembril 2018, kell 22.03 oli rahvaesindus 13-liikmeline.

Keda tonti huvitab, mida arutati või miks ma ühtäkki koos Adamsiga leidsin, et tolle eelnõu võiks valitsusele tagasi saata. Lahkeks järelemõtlemiseks! Vaatemänguühiskond sai hambusse iroonilise kondi – riigikogu funkab ka 13-liikmelisena! Võrdluseks, et Riigireformi sihtasutuse kärpeplaani ajal oli 91 liiget.

Video sellest episoodist levis koos minu repliigiga ja tundsin end natuke Pavlik Morozovina. Oli siis vaja kotile heitnud kolleege hurjutada, kõik ju toimis ja 12 liiget tegid kaaluka otsuse? Kui päeva lõpus pole enam eelnõude vastu huvi ja hääletusi ka ei ole ette näha, siis tulebki minna puhkama, et olla hommikul avatud uutele väljakutsetele.

Muide, Adamsiga juhtus 12. detsembril kell 14.15 veel üks lugu. Siis oli saal veel täis ja riigieelarveni hulk maad minna. Nestor pidi istungi katkestama, sest Sesteri kõva hääl mattis Adamsi kõne.

Jüri Adams jätkas: “Aitäh, härra juhataja! Mind Sven Sesteri kõva hääl ega tema muu tegevus riigikogus ei häiri. Ma ei räägi kindlasti mitte sellepärast siin, et ma loodaksin Sven Sesterile midagi selgeks teha nendest asjadest, mida ta siiamaani ei ole taibanud. Aga mina räägin praegu põhiliselt nendele, kes tahavad kuulata ja kindlasti ka stenogrammi jaoks!”

Jällegi pole vaatemängu jaoks mingit tähtsust, millisest õiguslikust probleemist Adams kõneles. Olulisem on see, et saal sai naerda ja hiljem tegi Sester solvunud repliigi.

Vaatemänguliselt pakub parlamendisaal huvi peamiselt siis, kui seal toimub midagi veidrat, keegi saab vaimselt või füüsiliselt vastu nina.

12. detsembril ei oodatud, et saalis võib veidraid episoode tulla. Tööaeg jaotus nii, et umbes tund aega kestsid mitme tähtsa eelnõu kolmandad lugemised ehk kõned ja hääletused. Siis tuli riigieelarve kolmas lugemine, millele kulus ligi kaks ja pool tundi. Ajakirjanikud tegid koridoris kolmandate lugemiste ajal intervjuusid, et saada kõik oluline fraktsioonidelt kätte juba mitu tundi enne, kui saal eelarvega lõpule jõuab.

Ja heureka, pärast seda, kui olin ise eelnõude hääletuste vahelt saanud käia intervjuusid andmas, tuli valgustus. Armas ajakirjandus, ära pahanda, aga tegelikult peaks kehtima selline reegel, et vähemalt kolmandate lugemiste ajal on saalis ja saali ümber töörahu, ühtegi intervjuud koridorides ei tehta. Miks? See tõstaks riigikogu relevantsust ja saalis öeldud seisukohtade kaalu. Debatt ise annakski ajakirjandusele sisu.

Muuseas parandaks see ka ajakirjanike infovälja, sest praegusel juhul nad istungit eriti ei jälgi, vaid kalastavad kuluaarides neid, kellelt lõik saatesse saada. Saalis esitatud argumendid seevastu lähevad “stenogrammile”, nagu Adams ütles. Juhtub ka nii, et pädevamad on saalis ja kõnelevad “stenogrammile”, aga edevamad pakuvad koridoris ajakirjanikele “kiirtoitu” ehk kommentaare.

Kui tahame “vaatemänguühiskonna” tühisuse ja pealispindsusega veidigi rinda pista, siis peab see algama nii poliitikutest kui ajakirjanikest. Õnneks on sama probleem püstitatud ajakirjanike poolt.

Näiteks Tiina Kaukvere oma blogis: “Tänapäeva ajakirjanduse nägu on ka näiteks poliitika ja poliitik, kes loob selle sama ajakirjanduse vahendusel probleeme, mida siis valehäbita lahendama asub. Poliitika on täpselt selline nagu ajakirjandus sellel olla lubab.”

Kui ajakirjanikud ise on põhjustanud ajakirjanduse kriisi, nagu leiab üks kommenteerija, siis võib seda kahel moel parafraseerida. Esiteks, ka poliitika kriisi autorid on ennekõike poliitikud ise. Teiseks, laiemat vaimset kriisi meisterdatakse ikka koostöös.

ANDRES HERKEL Vabaerakond