Kroonika: Meer abipolitseiniku mundris (Kairi Oja)

03.08.2017Meediakajastus

Pärnu linnapea Romek Kosenkranius osaleb vabatahtlikuna politseitöös ja lööb koos abikaasa Ritaga kaasa teraapiakoerte tegemistes – nende pere kaks kuldset retriiverit on sagedased külalised nii koolides kui ka raamatukogudes.

Sel nädalavahetusel toimuv Weekend Festival toob suvepealinna kümneid tuhandeid peojanulisi noori, kellest kõik ei käitu viisakalt. Võib juhtuda, et paharetid kutsub korrale Pärnu linnapea Romek Kosenkranius (48) ise — ta ei pea paljuks hoolitseda linna turvalisuse eest ka abipolitseinikuna!

Romeki sõnul tuleb tal tihti ette päevi, mil pahandusega hakkama saanud linnakodanikud tema mundril olevat nimesilti lugedes end „korralikuks ehmatavad” ja paiguti koguni piinlikkustundega vabandama kipuvad. Või siis isekeskis üksteist manitsevad: „Näe, linnapea ise peab sind korrale kutsuma. Häbi peaks sul olema!

Romeki sõnul näeb ta abipolitseiniku rollis elu vahetuimat reaalsust, ühiskonna pahupoolt. „See hoiab reaalsustaju erksa. Minu jaoks põimuvad selles rollis nii nostalgia kui ka adrenaliin.”

Soovis saada hoopis sõjaväelaseks

Kui Romek oli umbes kuuene, teadis ta kindlalt, et suureks saades on tal laual kaks konkreetset valikut — temast saab sõjaväelane või arhitekt. „Ega palju muid alternatiive kaalumisele ei tulnud,” lausub ta. Ka ajalugu huvitas teda väga, ent määravaks sai lõpuks siiski targema inimese suust kuuldud tõetera, mille kohaselt on kõige arukam õppida midagi, mis toob leiva lauale ja vorsti leivale.

„Niisiis õppisin juristiks,” jätkab ta. Hiljem lisandusid magistriõppes ajakirjandus ja teabekorraldus. „Eks eriala valikut mõjutas paljuski mu isa töine maailm. Ta oli kogu oma elu tegev õiguskaitseorganites ja nii leidus meil kodus palju erialast kirjandust. Kõik see paelus mind. Kodust sain kaasa ka selge teadmise, et maailm koosneb reeglitest ja inimene, kes nendes reeglites hästi orienteerub, saab suure tõenäosusega ka päriselus hästi hakkama.”

Huvi militaaria vastu oli noorel mehel koguni nii suur, et toonases Tallinna 17. keskkoolis õppis ta süvendatud sõjalise algõpetuse klassis. „Olid nõukogude aja lõpus sellised, kus püüti noortes ärgitada huvi sõjaväelase karjääri vastu.”

Ent keskkooli ajal sai Romekile üha enam selgeks, et valitsev režiim on väga vale ja temas puudub igasugune soov Nõukogude Liitu teenida. „Isegi aega teenima ei läinud. Ignoreerisin punaarmee sõjaväekutset ja sõjaväepileti andsin ära protestimärgina „Genf 49” liikumisele.”

Tegemist oli Nõukogude armee vastase liikumisega, mida vedas Pärnus Asso Kommer.

Aasta oli 1988 ja Nõukogude Liidu lagunemisprotsess alanud.

Eesti riigi iseseisvudes astus noor militaarhuviline kaitseliitu ja läbis hiljem ohvitseride kursused Kaitseväe Ühendatud Õppeasutuste juures. Ometi ei saanud temast kutselist sõjaväelast.

„Arhitektiks jäi aga sellepärast õppimata, et matemaatika oli mul selline keskmine. No nii, ütleme nelja piires. Kuna tollal õpiti ehitusinseneriks tehnikaülikoolis, ütles kriitiline meel minus, et see pole ikka päriselt mulle,” lausub Romek kergelt muiates.

Midagi ei kuku niisama sülle

„Kõik tuleb tööga ja vaeva tuleb näha,” sõnab Romek. Ta ütleb enese olevat inimese, kes otsib alati ja igas olukorras uusi lahendusi, nn shortcut’e. Et jõuda eesmärgini legaalselt ja seejuures kõige väiksema energiakuluga. „Õige on, et miski siin maailmas pole võimatu, tuleb leida vaid õige tee lahenduseni.”

Romek alustas karjääri lihtsa töömehena. Tema esimene amet oli torulukk-sepp toonases Pärnu KEKis ja mõnda aega töötas hakkaja noormees laeval kelnerina. „Kohe 90ndate alguses proovisin ära eraettevõtja leiva. Mul oli nii oma firma kui ka pakkusin teenust teistele — tegelesin riiete, tööriistade, toiduainete ja alkoholiga. Kõige sellega, millest tollal puudust tunti.”

Juuraõpingute praktika lennutas Kosenkraniuse aga hoopis avalikku sektorisse — politseisse, kus talle hiljem tööpakkumine tehti. „Kui märgati, et suudan kaunis ladusalt igat masti kirjatööd teha, sai minust prefektuuri pressiesindaja.”

Ametnikel peaks olema ettevõtjakogemus

Rutiini Romek ei talu — elu peab käima ja areng peab olema pidev. Praeguses rollis püüab mees vältida kõike seda, mis teda omal ajal ettevõtjana Port Arturi kaubanduskeskuseid juhtides häiris ja ärritas. „Olen näinud kogu seda peavalu, mis tihti avaliku sektoriga suheldes kaasneb. Paljuski ajendas kohalikku poliitikasse minema just see asjaolu. Tahan, et asjad oleks teisiti.”

Virisemisest ja hädaldamisest mees lugu pidada ei mõista. Ta lähtub filosoofiast, et kui midagi ei meeldi, tuleb ise ära teha.

„Kui keegi oskab näiteks Pärnu linnaga minust paremini ja asjatundlikumalt ümber käia, siis palun… Ma ei näe probleemi ja oma kohast kümne küünega kinni ei hoia. Ka poliitikasse ei kibelenud ma selle pärast, et tahtsin kangesti linnapeaks või abilinnapeaks saada. Ikka selleks, et midagi muuta,” räägib Romek. „Mul polnud enne ega ole ka nüüd ambitsiooni minna kohalikku poliitikasse, et pääseks siis siit esimesel võimalusel riigikogusse haljale oksale. Ma ei ole võtnud vastu erakondade ettepanekuid nendega liituda põhjusel, et ma ei soovi teha erakonnas karjääri. Ma ei ole karjääripoliitik. Erakonnad on nagu üle-eestiline võrkturundusprojekt, aga mind huvitab kohaliku elu normaalne toimimine. Pigem nii, et kui olen end ükskord kohalikus poliitikas ammendanud ja oma missiooni täitnud, läheksin uuesti erasektorisse.”

Kosenkraniuse sõnul on oluline teadvustada, kelle jaoks avalik sektor töötab — kes maksab ametniku palga. „Tihti unustatakse, et avalik sektor vaid jagab ringi seda, mida erasektor loob. Seetõttu on minu meelest enam kui mõistlik nõue, et ametnikul peaks olema eraettevõtja kogemus.”

Linnapea rollis algavad Kosenkraniuse päevad tavaliselt kaheksa paiku ja kestavad enamasti kuue-seitsmeni. Ent juhtub ka nii, et päevad venivad kümne-üheteist-kümneni või tuleb tööd teha nädalavahetusel. „Erasektoris jäi see „halb” komme külge, et tööpäev ei kesta kellast kellani ja vaid viis päeva nädalas.”

Isenokitsejad teenigu rohkem!

Hiljaaegu ametist lahkunud rahandusministri Sven Sesteri ettevõtjakonto idee, mille kohaselt saaksid n-ö mikroettevõtjad märksa madalamaid makse tasuda ning samuti jääks neil ära nii aruandluskohustus kui ka raamatupidamine, kiidab Kosenkranius heaks. „Mõte on tõsiselt hea — see peaks muutma n-ö isenokitseja elu tunduvalt lihtsamaks. Selleteemaline eelnõu oli riigikogus vist maikuus esimesel lugemisel. Samas häirib, et seame selle lati jälle nii madalale — üksnes käive kuni 25 000 aastas mahub sellise ettevõtluse regulatsiooni alla. Kas me tõesti tahame, et ise endale tööd leidev-andev inimene teeniks kuni 2000 eurot, miinus maksud?

Sedalaadi kontot kasutav inimene hakkab siis jälle skeemitama või OÜ-tama, et summa üle 25 000 ei kasvaks. Kui riik tahab, et meie keskmine brutopalk tõuseks 3000 või 4000 euroni, siis see 20% lihtsa maksustamise piir peaks olemagi 36 000 või 48 000 eurot aastas.”
Majandus on Kosenkraniuse sõnutsi muutlik nagu tormine meri. „Päris kindlasti tabab meid peatselt uus kriis — majandus liigubki tsükliliselt üles ja alla, nagu merelainetus.”
Üks teemadest, mis Romekil silmad särama ja südame kiiremini lööma paneb, on nüüdisaegse lennujaama rajamine Pärnusse. Selleks on mees üksjagu aega ja närve kulututanud. „Pärnu on turismilinn ja siinsed majutusettevõtjad ning üsna suur teenindussektor ootavad seda pikisilmi. Päris selgelt tooks korraliku lennujaama olemasolu siia senisest enam maksujõulisi külastajaid.”
Lennujaama teemal on riigi esindajatega maha peetud loendamatu arv jutuajamisi ja olukord on tänaseks lootustandev. „Elame, näeme,” kostab Romek. Tema hääletoonist õhkub selget optimismi.
Kosenkranius on ka Rail Balticu projekti tulihingeline pooldaja, sest kiired ühendused annavad Pärnule kindlad eelised. „Kiirraudtee muudab siinse piirkonna paremini kättesaadavamaks, integreerib tugevamalt teiste piirkondadega ja elavdab majandust.”

Ta toob näiteks tallinlaste arusaama, mille kohaselt on täiesti okei sõita kesklinnast 40 minutit Viimsisse, ent paaritunnine sõit Pärnusse on juba pikem ettevõtmine. „Kiirraudtee, mis lühendab Tallinnast Pärnu sõidu 40 minutini, on seetõttu linnale kasulik. Ja ka teistpidi — miks mitte elada Pärnus ja käia tööl hoopis Tallinnas, kui tööle sõitmine kestab alla tunni?” arutleb Romek.

Kasvatab teraapiakoeri

Romeki vaba aeg kulub suuresti vabatahtlikuks tegevuseks. „Panustan riigikaitsesse kaitseliidus, vabatahtlikuna õiguskorra kaitsesse abipolitseinikuna ja Eesti Abi- ja Teraapiakoerte Ühingu tegemistesse teraapiakoera tiimina. Neile tegevustele kulub suur osa minu vabast ajast.”

Romek kasvatab abikaasaga kodus kahte kuldset retriiverit. Koerad on neile nüüd, mil lapsed suured ja elavad omapäi, nii kaudses kui ka otseses mõttes laste eest. „Kuldse retriiveri Lexuga on meil suurepärane koostöö. Meile mõlemale meeldib inimesi aidata — on nad siis haiglas, koolis, lastekodus või raamatukogus,” räägib ta. „Muide, lugemiskoerad toetavad laste lugema õppimist. Koerale ette lugedes on laps turvalises keskkonnas, koer tema lugemist ei hinda ja nii saab ta oma lugemisoskust parandada. Teraapiakoera lähedus mõjub väikesele inimesele vabastavalt.”

Samuti jagub Romekil energiat jalgrattasõiduks ja merel käimiseks — nii paadi kui ka purjekaga. Viimased kümmekond aastat ka mootorrattaga Euroopas matkamiseks. „Eks ma tegelikult käiksin rohkemgi rattaga tööle ja tagasi, ent tihti tuleb ametiülesannete täitmisele ülikonnas sõita. Sestap pean enamasti ikka autorooli istuma,” sõnab Romek.