Meie Maa: Millest Isamaaks saamine täiesti vaikib

06.06.2018Arvamus

IRL otsustas minna tagasi juurte juurde ja saada Isamaaks. Muuseas olin minagi sel päeval Viljandis. Tõsi, mitte Ugala saalis, vaid Mulgi messil rahvaga suhtlemas. Millalgi astusid Vabaerakonna telki Viljandi Muuseumi direktor Jaak Pihlak ja IRL-i endine linnapeakandidaat Harri Juhani Aaltonen.

„Andres, soovi meile õnne, Isamaa on tagasi!“ hüüdsid nad, hääles kõrgendatud meeleolu. Sain kingiks karbi ilusaid süütetikke, mille etikett ütleb, et Viljandi on Isamaa süda. Vastu kinkisin raamatu „Idealistid: Vabaerakonna lugu“.

Soovitan lugeda sissejuhatavat peatükki 2011. aastal Mulgimaal Kopra talus toimunud „parteipleenumist“, kus IRL-i allakäik vähemalt minu jaoks viimse taluvuspiirini jõudis.

Pika vinnaga küsimus

Tõsi, mul on Isamaas ka praegu palju häid sõpru ja mõttekaaslasi. Nägin laupäeval neid, kes ütlesid, et Isamaa nime tagasivõtmine tõi pisara silma. Ideoloogiajuhi rolli on võtnud Mart Nutt, ehkki respublikaanid Urmas Reinsalu ja Sven Sester sätivad end ikka veel esiritta.

Justkui polekski nad IRL-i eksirännakuis otseselt süüdi. Siiski on taas Isamaaks saamine hea otsus. Olen suurel määral nõus ka sel puhul välja antud sõnumitega. Julgeolek ja eesti keel on kindlasti Isamaa taastamise juurde sobivad teemad. Samal ajal ei jookseks ma võidu, et teha Vene ohust oma teema. Oht on olemas ja kõik terve mõistuse jõud on valmis sellega tegelema, aga see ei peaks muutuma valimiseelseks üksteise ületrumpamiseks.

Kas Isamaa nimevahetus tegelikult kannab, on pika vinnaga küsimus. Esialgu teeb muret see, millest „isamaaline jõud“ ka nime taastamise järel ei räägi. Eeskätt on need demokraatia ja ühiskonna õiglustunde probleemid. Vähemalt selles riigikogu koosseisus, kus me koos Helir-Valdor Seederiga Isamaaliitu esindasime (2003–2007), olid need teemad meile mõlemale tähtsad, kuid nüüdne Isamaa läheb neist mööda.

Räägime vaba ja õiglase konkurentsi tagamisest poliitikas. Isamaa ei saa olla ebaõiglane ja manipuleeriv. Kõik ootavad, et Isamaa oleks aus. Esiteks tuleb vähendada erakondade riigieelarvelist rahastamist, et anda võimalus uutele tulijatele ja tagada kohalikul tasandil valimisliitude konkurentsivõime.

Teiseks tuleb loobuda senisest kompensatsioonimandaatide jagamise viisist ja minna üle nn avatud nimekirjale, kus mandaadi saajate järjekord kattub hääletustulemuste pingereaga.

Kolmandaks ei pea me õigeks riigikogu mandaadi ühitamist kohaliku omavalitsuse volikogu mandaadiga. Kõneleme ka rahast ja eeskujust, mida poliitikud annavad. Kunagi loobusid isamaalised saadikud suuremast osast kuluhüvitisest, sest riigil oli rahanduses kitsas käes. Vabaerakond tahab ka praegu näha sellist riigireformi, mis alustab iseenda privileegide piiramisest, sh erakondade raha ja kuluhüvitiste kärpimisest.

Reinsalu – pidur valitsuses

Lõpuks ootan ma Isamaalt naasmist Jüri Adamsi riigiõiguse koolkonna juurde, selmet edasi eksperimenteerida justiitsminister Urmas Reinsalu hoogsate, kuid segadust külvavate ideedega. Tema skolastiline ja poliittehnoloogiline stiil lihtsalt ei võimalda tegelike probleemide lahendamist.

Näiteks on minister viimastel aastatel kõnelenud õigusloome mahu vähendamisest, lastes sellel ometi kasvada. Ta on olnud Vabaerakonna algatuste pidur valitsuses. Olen kiitnud IRL-i selle eest, et rahandusminister rumala aktsiisitõusu pärast välja vahetati.

Isamaa vääriline samm on vahetada välja ka justiitsminister – poliitilise kirurgina on just Reinsalu suurendanud soolise võrdõiguslikkuse seaduse kaudu Tallinna volikogu koosseisu ning susserdanud ära erakondade rahastamise mõistliku süsteemi.

Andres Herkel, Vabaerakonna esimees