Riigi äriühingud efektiivsemaks, aga kuidas?

02.04.2016Arvamus

Kuigi Eesti viis taasiseseisvumise järgselt läbi üsna mahuka erastamisprogrammi, on riik ka täna osaline enam kui kolmekümnes äriühingus. Nende hulgas on nii kitsaid ja spetsiifilisi funktsioone täitvaid ühinguid kui kogu riigi seisukohalt olulist infrastruktuuri omavaid ettevõtteid nagu Eesti Energia, Elering ja Tallinna Sadam. Enamikul juhtudest on riik neis kas ainu- või enamusaktsionär. Riigi äriühingute varade maht on ca 6 miljardit eurot ning neis töötab 15 tuhat inimest (2014 lõpu seisuga). Nii maksumaksja vara efektiivset kasutamist kui ka Eesti majandust tervikuna silmas pidades, on riigi äriühingute portfelli valitsemine seega tähelepanu vajav küsimus.

Leian, et riigi osalemine äriühingutes vajab juba mõnda aega põhimõttelisi muutusi. Juhan Parts tõi selle poliitilisse päevakorda 2013. aastal, selle teema aktuaalsus on aga mitmel põhjusel üha kasvanud. Nagu iga omanik, soovib ka riik äriühingutest teenida korralikku ja võimalikult stabiilset omanikutulu. Selle eesmärgi saavutamine on lähematel aastatel juba teadaoleva info põhjal problemaatiline. Mitmed riigi portfelli kuuluvad suuremad äriühingud peavad praegu toime tulema harjumuspärasest keerulisema konjunktuuriga. Eeskätt sunnivad efektiivsust otsima madalad energiahinnad ning sadamaid ja raudteed läbivate kaubamahtude vähenemine. Teisiti kui erasektori parimat praktikat üle võttes, me seda ei saavuta.

Detsembris lõpetas töö minu poolt kokku kutsutud asjatundjate töörühm, kuhu kuulusid ka mitmed helged pead erasektorist. Töörühm tegi riigi osaluspoliitika muutmiseks konkreetsed ettepanekud, näiteks sõltumatu nimetamiskomitee loomine riigi äriühingute nõukogu liikmete valimiseks. Selle mõte on äriühingu juhtimine ja poliitika selgemini lahutada. Riik omanikuna saab oma ootused äritulemustele ja muud tarvilikud suunised määratleda läbipaistvalt, kirjaliku dokumendi kujul nagu seda on juba hakatud tegema. Nende elluviijad tuleb nii äriühingu nõukogu kui juhatuse tasandil valida professionaalsete oskuste ja kogemuste alusel. Äriühingu nõukogu ei peaks enam olema poliitika tegemise koht.

Ekspertide ettepanekuid tuleb tõsiselt võtta, kui tahame riigi äriühinguid paremini valitseda. Optimistina loodan, et praegune valitsusliit suudab selles osas midagi ära teha, sest ühest küljest on riigi äriühingutel on potentsiaal panustada Eesti majanduskasvu tänasest rohkem, teisalt on aga üha ilmsem, et tänane asjade korraldus on elule jalgu jäänud. Muuhulgas näitavad viimase aasta jooksul riigi äriühingutes ilmsiks tulnud korruptsioonijuhtumid, et ka hea ühingujuhtimise (corporate governance) põhimõtete osas tuleb riigil võtta järeleaitamistunde.

Riigifirmadesse erakapitali kaasamine, näiteks vähemusosaluse börsileviimise näol, on samuti üks viis, kuidas riigi äriühingute efektiivsust tõsta. Parempoolse poliitikuna toetan seda mitmel põhjusel, sh seetõttu, et Eesti inimestel ja ka pensionifondidel oleks rohkem võimalusi Eesti majandusse investeerida. 2010. aastal kaalus valitsus tõsiselt Eesti Energia IPO läbiviimist, otsus jäi viimasel hetkel siiski tegemata. Peale jäi mure, et äkki müüme liiga vara ja odavalt. Sellest möödunud aastate järel võib tõdeda, et igas äris on alati omad riskid ja tahtes kogu kasum endale jätta, tuleb ka kogu risk ise kanda.

Riigi äriühingutesse erakapitali kaasamiseks on tarvis vähemalt valitsusliitu kuuluvate erakondade kokkulepet. Maailmavaatelistest erinevustest tulenevad vaated majanduspoliitikale kipuvad sel teemal põrkuma. Siiski tasub sõltumata sellest, millist erakonda te toetate, selle poliitikutelt võimalusel küsida: „Kas minu kui teie valija kaasamine aktsionärina kujutaks riigi äriühingule tõesti eksistentsiaalset ohtu?“