Eesti Ekspress: Kiisu – ainus munadega minister jäi lahinguväljal üksi

13.11.2018Meediakajastus

Meeldib või mitte, aga Siim-Valmar Kiisler (IRL) oli selles valitsuses ainus minister, kes julges tselluloositehase eriplaneeringu otsustamisel oma põhimõtetele kindlaks jääda.
Eelmisel neljapäeval, kui valitsus otsustas Est-Fori tselluloositehase eriplaneeringu lõpetada, näitas keskkonnaminister Siim-Valmar Kiisler (53) – parteikaaslaste seas tuntud hüüdnimega Kiisu – oma küüsi. Ta protestis lõpetamise vastu ja nõudis, et tema eriarvamus eraldi välja toodaks.

See oli heroiline, ent viljatu pingutus selle nimel, et Eestis oleks „soodsam investeerimiskliima ning teadus- ja faktipõhine valitsemiskultuur“. Just nende puudumise pärast lõpetas Est-For Invest OÜ vaid viis tundi hiljem pärast valitsuse pressikonverentsi arendusprojekti.

Kiisleri lahing oli selleks ajaks aga juba kaotatud. Meeleolud kabinetis raugenud. Mõnevõrra arutati küsimust, mis saab, kui Est-For peaks otsuse kohtus vaidlustama, ja mõnevõrra seda, kuidas leida otsusesse kaitseministeeriumile sobivat sõnastust. Iseenesest tselluloositehas kaitseministeeriumi ei huvita, aga mureks oli otsus kui pretsedent, mille abil tulevikus mõne puukallistaja või paari piketi abil on võimalik seisma panna kaitseväele vajalike harjutusväljakute ehitamine.

Keskkonnaminister ise eriplaneeringu algataja polnud. Tema jõudis valitsusse läinud aasta suvel, kui töö juba käis. Äsja Isamaa uueks juhiks saanud Helir-Valdor Seederil oli vaja näidata uuendusi ja poliitilise manöövri abil tõi ta valitsusse mõned uued liikmed, sealhulgas Kiisleri.

Peaaegu aasta otsa tiksus eriplaneeringu protsess vaikselt omasoodu. Kohalikel valimistel sügisel teemaks ei tõusnud. Varakevadel lahvatas aga Tartus protestileek. Kes kuidas tikku tõmbas ja milliste vahenditega tuld õhutas, ei ole tänaseni täpselt selge, aga kui lauljad-tantsijad ja muu lõbus seltskond Emajõe kallastele meelt läksid avaldama, oli tehase saatus otsustatud.

Kõige teravamalt hakkasid vastu sotsid, kes olid alguses projekti igati toetanud. Kui valitsus arutas juunis eriplaneeringu lõpetamise algatamist – tore bürokraatlik vormel –, olid just sotsid kõige kibedamad sõnavõtjad. Samuti olid nad viimastel kuudel kõige innukamad lõpetamise nõudjad.

Teisele valitsuserakonnale – Isamaale – ametlikku seisukohta ei tekkinudki. Viimatisel kabinetiistungil poetas rahandusminister Toomas Tõnistekorraks midagi stiilis „isiklikult meeldiks planeeringuga jätkamine, aga…“. Kaitseminister Jüri Luik, kes istungil osaleda ei saanud, helistas kusagilt välismaalt ja ütles samuti, et pole õnnelik lõpetamise sõnumi üle. Aga ei midagi muud.

Valitsuse juhtpartei – Keskerakond – distantseeris ennast probleemist kogu aeg. Ei poolt, ei vastu, ei midagi. Aeg-ajalt ajakirjanikega kohtudes väljendasid peaminister Jüri Ratas ja regionaalminister Janek Mäggi – formaalselt vastutas tema eriplaneeringu eest – muret Eesti majanduse ja suurte ning Eestile vajalike arendusprojektide teostatavuse pärast. Tegelikult pole sel teemal ei Mäggi ega Ratas olnud võitlejad ega üritanudki valitsuses selga sirgu lüüa.

Nii jäigi Kiisler üksi.

Samas on just Kiisleri haldusalas parimad teadmised keskkonna hetkeseisust ning sellise tehase võimalikest mõjudest. Muuhulgas teadis ta küllap sedagi, et Stockholmi Keskkonnainstituudi Tallinna Keskus oli just valmis saanud uuringu tehase võimaliku kliimamõju kohta ja kinnitanud oma varasemat järeldust, et lisaks suurele majanduslikule mõjule aitaks selline tehas Eesti ja ka globaalseid kliimapoliitika eesmärke saavutada.

Poliitikas on Kiisler olnud peaaegu kolmkümmend aastat. ­Meelis Atoneni ja Tõnu Kõivu kutsel liitus ta kunagi kristlik-demokraatliku noorteliiduga. Selle pinnalt sai Isamaa liikmeks. Siis tuli talle koju kiri, et kristlik-demokraatlik noorteliit on ühinenud Res Publicaga ja Kiislerist sai ka Res Publica liige.
Aktiivse poliitika asemel tegeles ta aga hoopiski Siberis ja Kashastanis naftapuurtornide hooldamisega. See vastas tema Tehnikaülikooli haridusele. Sajandi lõpupoole otsis Res Publica juhtfiguur Tõnis Kons aga Kiisleri üles. Irvhambad naersid tema üle, kui ta tahtis Res Publica alguspäevil olla üks „äraostmatutest“, aga kaaslased teda oma brändipildile ikkagi ei võtnud.

Pildile pole Kiisler päriselt saanudki. Ametikohtade põhjal on tal olnud väga edukas poliitiline karjäär: riigikogu liige mitmes koosseisus, majandusministeeriumi abiminister. Regionaalminister, nüüd siis keskkonnaminister. Mitte kunagi pole ta aga olnud tipus, number üks, esivõitleja, liider.

Oma erakondlikes rännakutes on ta aga alati kuulunud otsustajate hulka. Kiisleri sõber Sven Sester kasutab mitmel korral Kiisleri iseloomustamisel väljendeid „hea poliitiline taju“, „hea poliitiline vaist“, „hea poliitiline tunnetus“.

Tselluloositehase teemal valis Kiisler ülejäänud poliitikutest teistsuguse tee. Toob see talle poliitilisi dividende? Vaevalt. Aga kellele üldse toob? Sotsidolid tehase vastu, aga vaevalt nad sellest midagi võidavad. Jüri Ratase keerutamine hääli juurde ei too, aga ilmselt ta ka ei kaota. Ainsana võib ehk loota poliitilist võitu Tartu linnapea Urmas Klaas. Ka Janek Mäggi on kindel, et teemat üritatakse vägisi valimisteni elus hoida: „Praegu vaatan, et see Klaas plõksib edasi, ega ta maha rahunenud ei ole.“

Kiisleri jaoks on tehase teema lõppenud. Ees seisab midagi olulisemat – märtsis toimuvad valimised ja seal tuleb Isamaal, sealhulgas Kiisleril, pidada ellujäämisvõitlust, kas nad üldse poliitikasse jäävad.