Eesti Päevaleht: Eesti Päevalehe arhiivist. Jüri Ratas: minu poliitikast äratulek võiks mõjutada mitte ainult kohaliku, vaid ka USA presidendi valimisi! (Ingrid Veidenberg)

22.11.2017Meediakajastus

Keskerakonnas on küll raske seis, aga see pole põhjus, miks tahan poliitikast ära tulla,” ütleb EOK presidendiks pürgiv Jüri Ratas. Artikkel ilmus 1. aprillil 2016 LP-s.

Ta on Eesti poliitika paipoiss. Kõik suhtuvad temasse sümpaatiaga. Küsi, kellelt tahad, vastused on ikka samad: hea lastetoaga, viisakas, sõbralik, alati valmis kompromissideks, eesmärgile orienteeritud, temaga on võimatu tülli minna jne. Ta saab Keskerakonna häältemagnetina ja staažika opositsioonipoliitikuna valitsevate erakondade eestvedajatega erakordselt hästi läbi. Kõik respekteerivad teda. Aga pärast 16 aastat aktiivses poliitikas kaasalöömist on Jüri Ratasel (37) sellest villand. Miks muidu kandideerib ta jõuliselt Eesti olümpiakomitee presidendiks? Prestiižne ametikoht oleks soliidne vaheldus närvilisele poliitikutööle, seda enam et sport on juba lapsepõlvest saati olnud tema suur kirg. Ja Keskerakonnal ei ole praegu just kõige kuldsem aeg… Oleks elegantne vahetada riigikogu aseesimehe koht EOK presidenditooli vastu. Kuid Jüri ei läheks sinna ainult aupaistes istuma, ta tahab palju ära teha. Ta sai eelvalimistel kõige suurema toetuse, 50 EOK liikme hääled. Vilunud poliitikuna oskab ta kõlavalt ja kaasahaaravalt rääkida, õigetele kohtadele vajutada, suhteid kasutada. Kas kannapööre poliitikust auväärseks spordijuhiks õnnestub? Kahe nädala pärast on vastus käes.

Miks soovid vahetada riigikogu aseesimehe tooli EOK presidendi oma vastu? Läinud nädalal usaldati sulle ju uuesti riigikogu töö juhatamise tähtis roll.

Olen kolm aastat teinud Eesti korvpalliliidu presidendina tööd oma põhitöö kõrvalt ja saanud aru, et sellisel vabatahtlikul tööl on ühel hetkel piir ees. Aega jääb puudu, et edasi panustada. Sport on mind alati köitnud. Nüüdne väljakutse pakub mulle selget emotsiooni, viib mu suunurgad ülespoole. Aga olen väga tänulik senistele ametikohtadele, kus mul on olnud võimalik poliitikuna töötada nii kohalikus omavalitsuses kui ka riigi tasandil. Ma ei ole poliitika vastu, vaid spordi poolt. See kirg on mul olnud aastakümneid – noorsportlasena, Eesti juunioride koondise korvpallimängijana ja ka spordiga seotud ametikohtadel.

Sinu kolleegid poliitikas räägivad, et sul on kindel soov tagasi tõmbuda. Öeldakse, et oled väsinud, sind häirib see, mis Keskerakonnastoimub, ja EOK presidendi tool oleks prestiižne koht, kuhu pärast poliitikat maanduda. Kas nad räägivad õigust?

Kindlasti mitte. EOK president ei ole mitte mingis mõttes pensioneerumise ametikoht. Kui tunneksin end 37-aastaselt väsinuna, siis ei oleks mõtet võtta uusi väljakutseid, kus on vaja tugevasti energiat ja panustamist, aga ka visiooni. Olen poliitikas olnud üle 16 aasta ja olen uhke, et see on olnud mu töö. Ma ei ole väsinud, lausa vastupidi.

Nii et Keskerakonna erakordselt närviline olukord pole põhjus, mis on pannud sind uutele väljakutsetele mõtlema?

Keskerakonna närviline seis vastab tõele. See paneb mind mõtlema Eesti ühiskonna üle. Selle üle, kuidas me ei suuda ühe erakonna programmilisi seisukohti realiseerida, ja see on probleem. Aga et tahaksin Keskerakonnast ära minna, sest täna on pingeline ja võib-olla homme veel pingelisem – see ei vasta tõele. Kui oleksin soovinud, oleks mul kogu aeg olnud võimalik Keskerakonnast ära minna. Olen andnud selge sõnumi, et kui mind valitakse EOK presidendiks, lahkun nii riigikogust kui ka Keskerakonnast.

Väidetavalt on ka Edgar Savisaar selle poolt, et sa EOK juhiks saaksid, sest siis ta saab sust lahti. Oled ju Kadri Simsoni leeri veendunud pooldaja.

Kostan selle peale seda, et EOK presidenti ei vali ükski linnapea, minister ega riigikogu liige. Ei vali poliitilised koalitsioonid ega opositsioonid. Seda valib EOK täiskogu, kuhu kuulub 121 liiget. Ja nii ongi. Pigem olen mures selle pärast, kui näiteks Nõmme turul võtab keegi mul varrukast kinni ja küsib, kuidas Tallinna linnal ja Eesti riigil läheb, kui ma ära lähen. See kõnetab mind palju rohkem.

Mainisid ministreid. Sinu konkurent EOK juhi kohale Urmas Sõõrumaa väitis läinud nädalal siinsamas intervjuus, et oled ka oma sõbrad ministrid kampaaniasse rakendanud. Nad on helistanud alaliitudesse ja käskinud hääletada sinu poolt. Mida kostad?

Mul on kahju, et kuulujutte levitatakse. Ma ei ole imemees, kes suudaks opositsioonipoliitikuna rakendada Eesti valitsust EOK presidenti valima. 50 häälest veel ei piisa, et EOK presidendiks saada.

Enamiku hääli said siiski sealt, kus poliitikud on alaliitude juhid, ja piirkondlikelt spordiliitudelt, mis on poliitikute mõjusfääris.

Näiteks amburite liidu president töötab Häädemeeste vallas spordikeskuses, ta ei ole poliitik. Curlingu liidu president töötab ettevõtluses ega ole poliitik. Enamik maakondade spordiliitude juhte, kes mind üles seadsid, ei ole poliitikud, nad töötavad spordisüsteemis. Ma pigem tunnustan siin Urmas Sõõrumaad, kes pälvis Keskerakonna aseesimehe [Jaanus Karilaid] juhitud lauatenniseliidu toetuse, mida mina ei saanud. Ma ei ole sellepärast kummagi peale pahane. Kui suudan oma programmi esitleda nii, et alaliit, spordiorganisatsioon või üksikisik on nõus mind toetama, olen väga tänulik. Olen rõõmus, et minu toetaja on kahekordne olümpiavõitja Erika Salumäe.

Ent ometi – kas Sven Sester ja Hanno Pevkur helistasid alaliitudesse ja andsid käsu sinu poolt hääletada?

Mina ei ole nende telefonikõnede kõrval olnud. Aga niipalju tean, et mõlemad mehed (Hanno Pevkur juhib võrkpalli ja Sven Sester turniiribridži alaliitu – I. V.) on alaliitude tegusad juhid ja kui nad on nõus mind toetama, olen tänulik. Minu teada on Sven Sester juhatanud oma alaliitu üle 15 aasta ja on üks väheseid presidente, kes kuulub omal alal Eesti koondisesse ja on ka valitsev Eesti meister.

Kas see, et poliitikud sind toetavad, kinnitab mulle räägitut, et opositsioonipoliitiku seisusest olenemata oled tõeline diplomaat, kes saab kõigiga hästi läbi. Isegi IRL-i ja Reformierakonna ministrid soosivad sind?

Mäletan 2006. aastat, kui mul oli võimalus töötada Tallinna linnapeana. Hakkasime vanalinnapäevade esimesel päeval täitma Harju tänava varemeid liivaga, et teha sellest haljasala. Selle peale sain Tallinna volikogus umbusaldusavalduse, mis ei läinud siiski läbi. Nii et kindlasti on mul ka poliitilisi vastaseid. Aga tõsi on see – olen selle teadmise saanud eelkõige oma lastetoast –, et elus tuleb ehitada sildu, hoida ja leida partnereid, mitte sildu põletada. Minu soov EOK-s ongi spordi maine parandamine ja spordi tugevamalt ühe mütsi alla toomine. Näen, et võitleme sisemiselt üksteisega ja kokkuvõttes ei ole sport ühe eluvaldkonnana Eesti ühiskonnas tugev.

Sulle heidetakse ette, et sa ei ole väljaspool poliitikat iseseisvalt midagi saavutanud ega juhtinud. Kuidas saaksid hakkama kogu Eesti spordi juhtimisega kaasas käiva vastutusega?

Ärgem unustagem, et EOK sekretariaadis töötab praegu ainult seitse inimest. Tegin ülikooli teisel kursusel koos kahe sõbraga puhastus- ja autopesuettevõtte, kus töötas tipphetkel üle 60 inimese. Nii et mul on eraettevõtluskogemus. Olen töötanud kaks ja pool aastat Tallinna abilinnapeana ning poolteist aastat linnapeana. Linnapea alluvuses on umbes 15 000 inimest. Olen kuulunud üheksa aastat riigikogu juhatusse ja meie kollektiivis on tööl 330 inimest, kellest 101 on riigikogu liikmed. Ka see nõuab juhtimisoskust. Viimase kolme aasta jooksul olen juhtinud korvpalliliitu, kus meie eelarve on umbes kaks miljonit eurot ja väga palju raha tuleb leida erasektorist – ka seetõttu on mul juhtimiskogemus. Nii et ma ei pelga juhtida ega vastutada.

Kas käib siis poliitiline mäng, kus EOK juhi valimise varjus jagatakse tegelikult Eesti presidendi valijameeste kohti ja valmistutakse hoopis riigi esimese mehe valimisteks? Kas sinu äratulek muudab midagi poliitmaastikul?

Naljaga pooleks võiksin öelda: miks peaks Jüri Ratase poliitikast lahkumine mõjutama ainult kohalikke presidendivalimisi? See, kas Ratasest saab EOK president või mitte, võiks mõjutada ikka USA presidendivalimisi! Presidendi, riigikogu ega kohaliku omavalitsuse valimiste hääli ei jagata kindlasti EOK presidendi valimiste kaudu. Saan aru, et presidentuuri üle algab suurem debatt päev pärast EOK juhi valimisi, 16. aprillil, kui oma kõnega astub üles võimalik presidendikandidaadi kandidaat. (Siim Kallas peab Estonia kammersaalis valijameestele ja poliitikutele kõne – I. V.) Ma isegi suuda mõelda, kuidas võiks Jüri Ratase poliitikast lahkumine tuua kellelegi juurde x arvu hääli või mõjutada presidendi valijamehi.

Kuidas sul õnnestus pingelise põhitöö kõrvalt koguda 50 EOK liikme hääled? Konkurendid süüdistavad, et rahva raha eest ja riigi autoga.

See õnnestus eeskätt kohtumistega. Tõsi on see, et olen üheksa aasta jooksul palju Eestimaal ringi sõitnud ja külastanud väga paljusid koole, ettevõtteid, kohalikke omavalitsusi ja lasteaedu. Olen kohtunud ka spordi teemal. See ongi minu töö: kohtuda inimeste ja organisatsioonidega. Reaaltunnetust saab ikka Eesti ühiskonnast. Ma ei ole puudunud üheltki riigikogu juhatuse koosolekult ega istungilt, mida pean juhatama, põhjusel, et olen teinud kampaaniat.

Mida pead oma senisteks suurimateks saavutusteks Eesti spordi arendamisel?

Eelkõige oma kolme lapse olemasolu. Iga ema ja isa ülesanne on ju lapsed aktiivseteks kodanikeks kasvatada. Olen märganud, et paljud lapsevanemad eelistavad suusatada, joosta või jalgrattaga sõita mitte oma järeltulijatega koos. Palju vaevalisem on ju last rajal järele oodata. Aga konkreetsed valdkonnad on olnud Tallinna linnasüsteemis – paljud kergliiklusteed, mis said loodud minu linnapeaks oleku ajal. Ka lasteaedades pöörasime rõhku eri mänguelementidele. Spordi- ja noorsooametiga koostöös sai mõlemal linnapeaks oleku aastal suurendatud spordi rahastust 20%. Konkreetsem näide on seotud korvpalliliiduga. Meil lõppes sel nädalal Sportland 3 : 3 korvpallisari, mida teeme koostöös Eesti koolispordiliiduga, ja sel aastal suurenes osalevate koolide arv 10%. Need on asjad, millele vaatan heameelega tagasi.

Mida tahad EOK juhi ametis ära teha?

Tahan korrastada spordisüsteemi rahastamist tippspordini välja. Eeskätt treenerid, nende staatus ühiskonnas ja nende sotsiaalsed garantiid. Siis meie noored. Viimane uuring Tallinnas näitas, et ainult 47% noori on täiesti terved, see on tõsine probleem. Ja kolmandaks spordi selgem rahastusmudel, mis on praegu kõigi spordiorganisatsioonide jaoks probleem.

Kuidas kavatsed sporti raha tuua?

Eeskätt toetudes oma korvpalliliidu kogemusele. Olen suutnud seal tublisti suurendada erasektori toetust, mis on praegu suurem kui EOK-s. EOK peaks ka saama konkreetseks partneriks rahandus- ja kultuuriministeeriumi eelarveläbirääkimistel. Üsna oluline hulk spordirahastusest tuleb ka kohalikest omavalitsustest. Need on need kolm kohta.

Urmas Sõõrumaa on EOK presidenditöö tasustamise vastu. Sina ja Tõnu Tõniste olete selle poolt. Arusaamatuks jääb, mitu juhti saab siis EOK-l olema. Peasekretär juhib ja samuti president, kes samal ajal tegutseb ka kontrollorganina komitee juhtimise üle. Segane lugu.

Kui mina olen EOK president, siis juhin seda mina. Nii suurt ja olulist organisatsiooni on minu arvates võimatu vabatahtlikuna juhtida.

EOK ei pea tegelema ainult olümpiamängude ettevalmistamisega, vaid suuresti ka noortespordiga. Ta peab olema tugev initsiaator Eesti spordi küsimuste lahendamisel. Seitsmeliikmelise meeskonnaga seda ära ei tee. Meie alaliidudki on juba suuremaks kasvanud. EOK esmane ülesanne on pakkuda tuge oma alaliitudele ja spordiühendustele, maakondlikele spordiliitudele ja klubidele. Küll tulevad siis ka spordisangarid.

Kuidas iseloomustad oma konkurente Urmas Sõõrumaad ja Tõnu Tõnistet?

Nad on auväärsed kandidaadid, ma soovin neile jõudu.

Mis on sinu eelis nende ees?

Seda peavad hindama täiskogu liikmed.

Sul ei ole siis padrunid otsas, nagu väitis läinud laupäeval Urmas Sõõrumaa?

Ma ei ole sõjamees. Olen spordimees ja meeskonnamängija. Selles konkurentsis taban end sageli mõttelt, et jah, sport on alarahastatud ja on palju regulatsioone, mida peame parandama. Aga miks me ei ole suutnud neid küsimusi lahendada? Meie tipp-poliitikud, peaministrid on olnud igati sporti jaatavad. Probleem on hoopis selles, et spordiringkonna seest ei ole tulnud initsiatiivi ja ühiskonda pole suudetud spordi muresid kuulama panna. On jäänud puudu oskusest viia need soovid täidesaatva ja seadusandliku võimu koridoridesse. Mina soovin seda teha ja usun, et suudan seda teha.

Aga loeme kokku, kui palju on riigikogus olnud tippsportlasi, kelle panus sporti on olnud poliitikas olles pehmelt öeldes nullilähedane.

See ongi minu jutu mõte: spordiprobleeme ei lahenda poliitikas sees olles. Võid olla ka viiekordne olümpiavõitja ja sa ei suuda riigikogus spordi heaks midagi ära teha. Seda suudab lahendada spordi katusorganisatsiooni juht, EOK president. See on tema roll.

Miks senised juhid ei ole siis suutnud seda piisavalt hästi teha?

Minu elu põhimõte on olnud, et ma ei kritiseeri neid, kes on olnud enne mind ametis. EOK-l on olnud mõlema vabariigi ajal kokku kuus presidenti. Ma arvan, et nad kõik on pannud sellesse töösse oma parima. Mina näen seda valukohta, mida tuleb muuta. Mul on energia ja meeskonnavalmidus ning visioon, et neid küsimusi lahendada.

Aga mõtleme neli aastat edasi. Oletame, et sinust saab EOK juht ja ametiaeg saab läbi. Oled poliitikast välja astunud, sul on sidemed küll alles, aga sinuga ei arvestata enam. Mis siis saab?

Ma ei lähe poliitikast ära mingite konfliktide pärast. Lähen, sest mul on väljakutse, mis pakub emotsiooni. Mis saab nelja aasta pärast, võib küsida selgeltnägija käest. Neid plaane pole mõtet teha.

Sa ei pabista oma tuleviku pärast, kui astud poliitikast välja?

Tõesti ei pabista. Mul on toetav pere ja head sõbrad ning arvan, et mul jagub toetajaid ka nelja aasta pärast. Kui EOK täiskogu ja spordipere hindab mu tööd, ei ole üldse võimatu, et Jüri Ratas kandideerib ka pärast esimest presidentuuri teisele ametiajale. Aga neid karunahku ei saa täna jagada.

Millal hakkavad jälle tulema medalid, mis on vahepeal pausile jäänud? Tulemusi napib, rahvas ei saa enam oma olümpiasangarite üle vaimustuda.

Mul oli au juhtida läinud aasta septembris Riias üht spordipidu. Igal õhtul oli Riia hallis Eesti korvpallikoondist vaatamas 5000 inimest. Väidan, et need toetajad ja fännid, kes sinna tulid, teadsid kõik, et Eesti ei välju Euroopa meistrina, aga nad soovisid näha võitluslikku korvpalli. Ma arvan, et kõik kaasaelajad lahkusid sealt positiivse emotsiooniga, mida sport pakkus.

Tänapäeva sport on läinud väga turunduslikuks ja internetistriimidesse. Me ei saa öelda, et sport kõnetab ainult siis, kui kaelas on kuld-, hõbe- või pronksmedal. Paljud alad, mis praegu publikut kõnetavad, ei ole üldse olümpiaalad, aga ometi on Eestil seal ette näidata medalid. Spordiprisma on palju laiem. Kui elasin kuu aega tagasi TTÜ saalis kaasa Eesti saalihoki koondisele, kes sai taas MM-i finaalturniirile, siis kõnetas mind peale saavutuse see, et mängu vaatas saalis tuhat inimest.

Mainisid sportlasi, kes on saavutanud olümpiamedali üksikalal. Juhid korvpalliliitu, mis on jalgpalli kõrval enim rahastatud spordiala. Aga medalid tulevad üksikaladelt, meeskonnamängudes mitte kunagi. Kas pole siin vastuolu?

Minu ülesanne spordijuhina ei ole kindlasti meeskonna- ja üksikalasid vastandada. Loota meeskonnaaladel – jalgpall, võrkpall, korvpall – seda, et oleme ühel hetkel maailmameistrid või olümpiavõitjad, on väga helesinine unistus. Aga tänapäeva spordis on oluline see, kui palju inimesi toob mingi spordiala saali. Kui palju on näiteks internetistriimides unikaalseid vaatajaid. Mida peab sport pakkuma? Eeskuju ja emotsiooni. Kui jalgpall pakub seda, siis on see suurepärane. Kui Eesti korvpalliklubide mänge tulevad spordisaali vaatama tuhanded inimesed, siis see ongi ju see, mille pärast me sporti teeme. Me näeme, et väga suure osa erasektori raha, palju pealtvaatajaid ja ajakirjanduse tähelepanu pälvivad just võistkonnaalad.

Aga ühtki ala ei saa teisele vastandada. Ühel hetkel on meil olnud tipus suusatajad, trekisõitjad, kergejõustiklased, vehklejad, maadlejad jne. See on tore. Praegu on meil siinsamas Mustamäe nõlva all noor tubli Kelly Sildaru, kes kogub ühe päevaga sotsiaalmeedias 10 000 like’i ja on vigursuusatamises maailma tipp. Seda peabki spordijuht hoidma, me ei saa neid alasid vastandada. On eri ajad ja eri spordialad, mis rahvast kõnetavad. Ja see ongi suurepärane.