Maaleht: Riiklik üürimajade programm päästaks noored laenuorjusest (Alo Lõhmus)

15.04.2015Meediakajastus

Uue valitsuse plaan hakata riigi toel üürikortereid ehitama võib paljud inimesed vabastada pangalaenu maksmisest, samas ei pruugi enamik omavalitsusi olla võimelised riigi abi kasutama.
“Vaba elamispinda sisuliselt ei ole,” nendib Kesk-Eestis asuva Imavere vallavanem Jüri Ellram otsekoheselt. “Noortel inimestel pole kusagil elada.”

Imavere tuntud puidutööstusettevõtted on valda loonud mitusada töökohta, kuid suure osa neist täidavad mujalt Imaverre tööle käivad inimesed. Tullakse iga päev 50–60 kilomeetri kauguselt. Kõige kaugemad käijad sõidavad kohale lausa 110 kilomeetri tagant Tallinnast – samuti iga päev. Puidutööstuse esimene vahetus alustab hommikul kell 7, mõni ettevõte töötab ööpäev läbi.

Kas poleks palju mugavam, kui end Imaverega sidunud töömehed koliks oma peredega sinna päriselt elama?

Kuid nagu öeldud, vaba elamispinda ei ole. “Meil on küll tühje kortermaju Koigis ja Kabalas, kuid neid pole kümme aastat köetud, uksed-aknad on eest ära, neisse ei taha keegi elama minna,” ohkab vallavanem.

Pangad ei tule mõttega kaasa

Vallavanema sõnul on vald juba kümme aastat püüdnud meelitada ettevõtjaid Imaverre uusi kortermaju ehitama. Ettevõtjad oleks isegi hakkamist täis, kuid siiani on asi jäänud pankade taha.

“Nende kasumiootused on lihtsalt nii suured. Nad ei ole valmis rahastama üürikorterite ehitamist, ütlevad, et nende tasuvusaeg on liiga pikk,” lausub Ellram.

Vald proovis oma käe peal soodustada individuaalelamuehitust, pannes sümboolse hinnaga müüki 15 kõigi kommunikatsioonidega elamukrunti. Praegu on majad peal vaid viiel.

“Ütleme ausalt, asi on ikkagi inimeste vaesuses,” räägib vallavanem. “Ka meie tööinimesel, kes teenib 1500–1800 eurot kuus, ei jää pere kõrvalt, laste koolitamise kõrvalt üle nii palju raha, et maja või korterit osta. Isegi kui pank laenu annab, nõuab ta lisatagatisi. Kuidas peab siis noor koolipingist tulnud tööinimene endale kodu saama?”

Seetõttu on Ellram juba aastaid propageerinud mõtet, et tarvis oleks riigi toega ehitatavaid üürimaju. Imaverre tööle tulev noor inimene saaks sellisesse majja oma esimese ühe- või kahetoalise kodu. Kui ta Imaveres juurdub, end sealsete tehastega lõplikult seob ja neis karjääri teeb, alles siis ostab või ehitab endale isikliku ja avarama elamise.

Vald saaks sel moel uusi elanikke ja maksumaksjaid, inimestel endil aga poleks tarvis iga päev autoga kümneid või sadu kilomeetreid katta, eriti kütuseaktsiisi lõputu tõusu ajastul. Ka kohalikud noored ei peaks Tallinna minema ja seal endale sajatuhandelist korterilaenu kaela peale võtma, loetleb vallavanem oma idee voorusi. Soomestki võiksid inimesed hoopis Imaverre tagasi tulla.

Imavere saeveski on tegutsenud juba kakskümmend aastat, paljud töömehed on ametis olnud algusest peale ning hakkavad varsti pensionile minema. “Ettevõttel seisab ees põlvkonnavahetus, ent kuhu see uus põlvkond elama panna?” küsib Ellram.

Kui toonane Riigikogu liige Sven Sester paari aasta eest Imaveret külastas, selgitas vallavanem oma muret ja selle lahendamise ideed ka talle.

“Tema jaoks oli see algul täiesti mõistmatu, ta leidis, et kinnisvaraarendus on puhas eraettevõtluse teema. Kui ta aga kuulas minu argumente, siis lõpuks arvas, et võib-olla tasub asja peale mõelda,” muigab vallavanem.

Praegu kuulub Sester ministrina valitsusse, mille koalitsioonilepingus seisab punkt: “Korrastame ja lükkame käima üürikorterite turu. Töötame välja üürielamute programmi, et soodustada tööjõu mobiilsust üle Eesti.”

Riik toetaks vähemalt kolmandikuga

Selle punkti autoriks on sotsiaaldemokraadid ning üürikorterite programmi eestkõnelejana astub üles ettevõtlusminister Urve Palo. Ta kinnitab, et programm on mõeldud nii maa kui linna jaoks, sest kvaliteetseid üürikortereid napib igal pool. Lääne- ja Põhja-Euroopas moodustavad maksumaksja toel rajatud üürikorterid 20% eluasemefondist, meil aga on selles suunas esimesi samme astutud vaid Tallinna munitsipaalkorterite näol.

“Maapiirkondadesse uusi korterelamuid praegu ei ehitata, sest nende ehitamiseks kulub rohkem raha, kui on valmis korterite turuväärtus. Seeõttu on maale töökoha saanud inimesel sageli valida vaid vana tühjana seisnud talumaja või vana poolenisti tühja kortermaja vahel,” tõdeb Palo. “Sellise valiku korral sageli inimene ei koligi maale, ehkki töökoht leiduks.”

Palo usub, et tänapäeva eluase ei saa seisneda vaid neljas seinas ja katuses pea kohal. Eluase peab olema kvaliteetne ja esteetiline, peab pakkuma vaimselt inspireerivat elukeskkonda. Sellisele eluasemele on õigus kõigil – nii Imavere saeveski töötajail, Valga õpetajail kui ka Tallinna meditsiiniõdedel.

Uue valitsuskoalitsiooni idee on hakata üürielamute ehitamist riiklikult toetama. Riik ise ei ehitaks ühtegi maja – selle teeb Palo kohe jutu alguses selgeks. Küll aga oleks riik valmis katma
30–50% üürielamu ehitamise kuludest. Teiseks võiks riik Kredexi kaudu pakkuda nende ehitamiseks soodsaid laenugarantiisid. Seesuguseid toetusi võiks taotleda nii omavalitsused kui ka eraettevõtjad. Nende vastutusele jääks ka valminud elamute edasine majandamine, riik sellele enam midagi omalt poolt juurde ei maksaks.

“Need elamud peavad end ise ära majandama, riik annaks lihtsalt hoogu nende ehitamisele,” selgitab Palo. “Loomulikult peab omavalitsusel või arendajal olema toetuse saamiseks korralik äriplaan. Hilisemat pealemaksmist ei ole plaanis, välja arvatud need korterid, mida omavalitsus annab sotsiaalkorteritena inimestele, kellel on probleeme toimetulekuga.”

Riigi abil võiks 2030. aastaks valmida 6000 korterit. Alates 2017. aastast plaanib valitsus eraldada 5 miljonit eurot aastas. Selle raha abil saaks ehitada 300 korterit aastas, eeldusel, et riigiabi katab 30% ehituskuludest. Kredexi toetusprogramm võib aga käivituda juba järgmisel aastal.

“Kui vaadata kas või OSCD parema elu indeksit, siis Eesti on elamistingimuste võrdluses pingereas eelviimasel kohal. Meil on ruutmeetreid ühe inimese kohta vähe ja ka kvaliteet on kehv, seda eriti maapiirkondades. Aastas amortiseerub ca 6000 eluaset, juurde ehitatakse 2000, eelmisel aastal 2700,” räägib Palo.

Üürikorterite programm oleks tema sõnul riigi panus Eesti elamuehituse hoogustamisse. Uued korterid peaksid mõistagi olema maksimaalselt energiasäästlikud.

Ent milliseks kujuneks sääraste korterite üür? Palo osutab taas välismaisele praktikale. Näiteks Soomes on riigi toel rajatud korterite üür maapiirkonnas võrdne samaväärsete vabaturukorterite omaga. Linnades on riigi abiga rajatud eluasemed aga 30–40% turuhinnast odavama hinnaga.

Palo sõnul on maal kinnisvarahinnad niigi madalad ning ka riigiabikortereid ei saa seal teha veelgi odavamaks. Linnades aga on odavus vajalik, et muuta korterid kättesaadavaks neile, kelle palk ei võimalda uut ja moodsat eluaset vabaturult üürida.

“Näiteks Haapsalus on probleemiks, et kuurortlinnale kohaselt on korralikumad korterid kõrge üürihinnaga ning seal tööl käivad taastusraviarstid ei jõua neid üürida,” lausub Palo.

Kuidas aga madalat hinnataset hoida, kui samal ajal peavad kortermajad end majanduslikult ära tasuma? Väga lihtsalt, selgitab Palo. Esiteks peavad uued majad olema energiasäästlikud – see aga aitabki elanike eluasemekulusid madalana hoida. Teiseks on kavas neid ehitada tüüpprojektide järgi, majad oleks moodsad ja kvaliteetsed, kuid mitte luksuslikud. Kolmandaks võiks majades juurutada mõningaid ühisruume, näiteks ühise pesupesemisruumi keldrikorrusel. Ning neljandaks ei tähenda see, et maja peab end ära tasuma, veel kohustust kasumit teenida. Eesmärk on kõigest kahjumi vältimine.

“Kui arendajaks on eraettevõte, siis tuleb sääst sellest, et tänu laenugarantiile saab ta laenu mitte kümneks aastaks nagu praegu, vaid 20–30 aastaks ning siis ei pea ka marginaal nii kõrge olema,” lisab Palo.

Ehitatavad korterid oleks valdavalt ühe- või kahetoalised. Need on orienteeritud noortele peredele, kes elu edenedes neist välja koliks. Ent vajadusel võib neisse elama jääda muidugi ka pikemaks ajaks.

Omavalitsustel nina vee peal

Kortereid hakkaks jagama eelkõige omavalitsused. Palo ütleb, et ei karda korterijagamise kujunemist korruptsiooniallikaks.

“Me oleme korruptsiooni­indeksites heal positsioonil. Kui mujal maailmas toimib korterite jagamine korruptsiooniohuta, miks siis meil peaks see muutuma tohutuks korruptsiooniallikaks?” küsib minister.

Imavere vallavanemale see plaan meeldib. Ta arvab, et vald on suuteline riigi pakkumist ära kasutama ning korteriehitust alustama.

“Kool ja lasteaed on meil renoveeritud,” viitab ta võimalusele leida vaba raha omaosaluse katteks. Teiseks polekski tegu ju ainult kuluga, vaid ka tuluga, arutleb Jüri Ellram. Uutesse korteritesse kolivad elanikud muutuks kohe Imavere valla maksumaksjaiks – üksikisiku tulumaks on aga maaomavalitsuse ainus sissetulekuallikas.

“Kui meil sel aastal elanike arv 12 inimese võrra kasvas, siis ka valla finantsiline olukord paranes kohe,” toob vallavanem näiteks.

Teiseks paneks uute kortermajade elanikud oma lapsed kohalikku kooli, aidates sel niiviisi elujõudu koguda ja ka riigi toetust saada.

“Korterite ehitamine oleks vallale äriidee, kui moodsalt öelda, sest lisaks kulule hakkaks see vallale kohe ka tulu tooma,” kinnitab Ellram. “Ka riigile oleks see reaalne regionaapoliitiline samm.”

Kuid sugugi kõik omavalitsused pole nii optimistlikud nagu Imavere. Haapsalu linnapea Urmas Sukles tervitaks munitsipaalseid üürikortereid hea meelega – need annaks õpetajatele ja arstidele võimaluse soodsalt ja usaldusväärselt elamispinda üürida, kuid on skeptiline nende ehitamise võimaluste suhtes.

“Ma arvan, et Haapsalu linn ja üldse enamik omavalitsusi ei ole võimelised korterelamuid ehitama ka riigipoolse 30protsendise toetusega,” tõdeb Sukles. “Meil lähevad lahti Euroopa projektid, põhikoolide rekonstrueerimine. Praeguse tulubaasiga on omavalitsustel raskusi nendegi projektide omaosaluse kokkusaamisega. Omavalitsused elavad ju nina napilt vee peal.”

Suklese arvates oleks ideaalne, kui riik ehitaks kortermajad välja sajaprotsendiliselt oma rahakoti najal.

Elva linnapea Toomas Järveoja arvab samuti, et korteriehitus käiks üle jõu. “Omavalitsuste praeguse rahastuse juures ei ole Elva küll võimeline panema 70% korteriehitusse. Riik võiks ise ehitada või toetada eraettevõtlust, et nad siia ehitaks. Siis võiks ka omavalitsus ehitust mingi osaga toetada,”
leiab ta.

Tõsi, näiteks Elva suurettevõttes Enics töötab 700 inimest, neist vaid 150 on elvakad. Võib-olla aitaks üürikorterid nii mõnegi töölise Elvasse elama meelitada, nõustub linnapea.

Väikevalla elu küsimus

Võrumaa Meremäe vallal on praegu 27 korterit, neist 15 elamiskõlbmatud. Muu hulgas seisab kütteta omaaegne uhke õpetajate maja. Kuid just õpetajatele olekski hädasti vallakortereid tarvis.

“Õpetajate palgad on meil väikesed, ning et töökohta vähegi meeldivaks teha, peaksin andma ka elamispinna. Aga kui ma näitan elamispinnana midagi koledat, pöörab noor inimene kohe ukse peal ringi,” tõdeb vallavanem Rein Järvelill.

Isegi olemasolevate korterite renoveerimine vajaks 300 000 eurot. Valla eelarve on aga kõigest miljon eurot.

Seetõttu näeks vallavanem hea meelega, kui riiklik korteriprogramm aitaks esmalt korda teha olemasolevad korterid. Ääremaise valla jaoks, kus vallavalitsus suurim tööandja, on see peaaegu ainus võimalus inimeste juurdemeelitamiseks.

Valla noorsootöötaja Krista Karusion tunnistab, et tuligi suvel Meremäele vaid seetõttu, et vald pakkus üürikorterit.

“Plaan on muidugi oma elamine luua, aga kui sa tuled võõrasse kohta, siis on esmalt tarvis üürikorterit. Tuled ju katseajaga ega tea, kuhu sa tuled, mida sult tahetakse, kas sind kuu aja pärast minema ei lööda. Sa ei taha korterit osta. Ostmiseks on vaja kindlustunnet, et jäädki siia, sind hinnatakse siin,” ütleb Karusion.