Meie Maa: Vastukaja: Minister Sester, lõpetame diskrimineerimise!

04.02.2016Meediakajastus

Vastukaja 3.02. Meie Maas ilmunud loole “Minister Sester: maksuerisus Saaremaal ei oleks võluvits”.

Ajalehe vahendusel loetust jääb mulje Saaremaad väisanud rahandusministri väga keskpärasest, et mitte öelda sisutust etteastest. Ei saa seda teha ja ei saa toda teha. Midagi välja pakkuda nagu ka ei oska. Põhjenduseks poetakse selle taha, et maksusüsteem peab lihtne olema. Ühelt poolt nõus, aga lihtne maksusüsteem ei saa olla päeva lõpuks eesmärk omaette.

Makse korjatakse, et täita riigi funktsioone, milleks on eelkõige infrastruktuur, kaitsevõime, haridus ja sotsiaalsüsteem. Tahame või ei taha, aga täna on tegemist mitte enam kahe Eesti, vaid isegi kolme või nelja Eestiga. On Tallinn, selle suurettevõtted ja suhteliselt heal majanduslikul järjel ametkond ja siis on need teised ja kolmandad Eestid: maaregioonid, väikelinnad ja külad, kus inimesed elavad reeglina pigem vaeselt või väga vaeselt (vaadake näiteks saadet “Kodutunne”), ettevõtted on väikesed, peost suhu iseenda vee peal hoidmise viisid ehk reeglina ettevõtja on ise ka leti või treipingi taga jne.

Kihistumine pealinna ja regioonide vahel kiireneb peadpööritava tempoga, mis tähendab antud kontekstis maapiirkondade vaesumist ja inimestest tühjaks jooksmist ning ettevõtluse luhtumist.

“Iga maksuerisus tähendab maksumaksja jaoks negatiivset investeeringut,” ütleb Sven Sester. Jumal halasta! Mõnikord sooviks tõesti, et ei oleks midagi lugenud või kuulnud, mida juhtpoliitikud suust välja ajavad. Ja kokkuvõtvalt: ei ühtegi mõtet ministri poolt. Null.

Nüüd aga pakun Sesterile välja lihtsa ja maksusüsteemi absoluutselt mitte koormava – vastupidi, ümberjagamist veelgi lihtsustava mõtte. See ei ole maksuerisus, vaid seni kehtiva diskrimineerimise lõpetamine. Olen sellest juba mitu aastat rääkinud, aga siis veel kord. Ma ei saa aru, miks Tartusse saab üle Emajõe tasuta, Viimsisse üle Piritajõe tasuta, Pärnusse üle Pärnu jõe tasuta, Muhust Saaremaale üle Väikese väina tasuta ja nii edasi ja nii edasi. Virtsust Kuivastusse sõites on aga tõkkepuu ees ja peab maksma. Kui see ei ole äraspidine regionaalpoliitika, siis mis see on?

Veelgi enam – ajal, kui maailmaturu naftahinnad on viimase paari aastaga üle kahe korra langenud, surutakse praamipileti hinnale 15% otsa, tuues põhjenduseks otsekulude, mille suurim komponent on seesama kütus, kasv. Huumor? Narrimine? Vaevalt küll. Tegelikult on piinlik.

Pisut kurvaks teeb ka see, et meil on riigikogus justkui päris asjalik ja korralik saadikurühm, aga mis sellest saarlastel kasu on? Samas, võib-olla lihtsalt ei kuule me oma meeste-naiste võitlusest Toompeal saarlaste huvide eest piisavalt. Täiesti võimalik, sest võib-olla oli koalitsiooni tsunftil plaanis praami-hindu lausa 30-50% tõsta, aga me pääsesime ainult 15%-ga… Aitäh.

Omal ajal oli kirikukümnis, mida võeti, aga see justkui oli konstantselt 1/10 tuludest ja klaar. Tänapäeval pole enam vahet. Raha trükitakse ühe käega juurde ja teisega võetakse, naerul näo ning leebe uuskeelse manitsemise ja lalina – panustame, evime, suurem narratiiv, pole olnud kunagi nii rikas jne – saatel kodanikelt sama palju tagasi.

Toomas Leis
ettevõtja