Valge osaluspoliitika

21.07.2016Arvamus

Valitsuse otsus kiita heaks osaluspoliitika valge raamat annab vajaliku tõuke riigi äriühingutes ja sihtasutustes heade ühingujuhtimise tavade sügavamaks rakendamiseks. Nagu ikka, pole raamatu juures tähtis värv, vaid sisu. Selleks on mitu põhimõttelise kaaluga muudatust selle osas, kuidas riik oma osalusi valitseb. Teekond nendeni on olnud käänuline ja võtnud aastaid, sestap on põhjust vahekokkuvõtteks.

Kas osaluspoliitika on üldse suurt tähelepanu vajav teema, pole ju äritegevus riigi olemuslik ülesanne? Tõsi, kuid riik on omanik enam kui kolmekümnes äriühingus, enamasti ainu- või enamusaktsionärina. Eesti majanduse mõõtkavas väärib märkimist, et riigi äriühingute varade maht on 6 miljardit eurot ja neis töötab 15 tuhat inimest. Vaadeldes riigi äriühinguid tinglikult ühele omanikule kuuluva kontsernina, oleks mitme mõõdiku lõikes tegemist Eesti suurima ettevõttega. Tegelikult ei ole riigi ühingud ühte koondatud, kuid nende seas on kitsaste ülesannete täitmiseks äriühingu vormis asutatute kõrval ka taristuettevõtteid, mis mõjutavad äri- ja elukeskkonda laiemalt. On ka ettevõtteid, mis konkureerivad eraettevõtetega vabal turul. Seega pole kaugeltki ükskõik kuidas riigi osalusi valitsetakse ja äriühinguid juhitakse.

Tänase praktika kitsaskohad on saanud ilmseks kõigile, kes neid märgata tahavad. Periood on järeldusteks piisavalt pikk, praegune riigi äriühingute valitsemise mudel on pisikeste muudatustega toiminud juba üle kahekümne aasta. Üldistatult võib sedastada, et riigi äritegevusele ei jagu alati samal määral tähelepanu nagu üks korralik omanik oma ettevõttele osutab ja  sellel on olnud oma hind. Avalikkuse ette on jõudnud suure kaaluga juhtimisvead ja paraku ka korruptsioon erinevates riigi äriühingutes.

Riigi osaluspoliitikat analüüsinud ekspertrühma valitsusele esitatud hinnang oli, et probleemid suuremates riigi äriühingutes ei ole olnud üksnes juhuslikud, soodsa pinnase mastaapseteks juhtimisvigadeks ja korruptsiooniks on loonud senine nõukogude määramise praktika. Välja pakutud lahendused on suunatud sellele, et riik toimiks professionaalse äriühingute omanikuna. Selleks tuleb riigi äriühingute juhtimises ja omamises rakendada börsiettevõtete head juhtimistava.

Esimene ja olulisim muutus, mis järgmise aasta alguses rakendub, puudutab riigi äriühingute nõukogu liikmete määramist. Valitsuse otsus minna üle nimetamiskomitee mudelile, mis on kasutusel suuremate börsiettevõtete puhul, loob eelduse riigi äriühingute juhtimise kvaliteedi tõusuks.

Riigi äriühingu omanikuks olek toob kaasa oma spetsiifika. Avalikes huvides tegutseva subjektina võivad riigi ootused enda äriühingule olla erinevad eraomaniku omadest. Teisalt tingib aga tegevusvorm selle, et ka riigi äriühingud peavad toimima erasektori reeglite kohaselt ning toime tulema konkurentsiolukorras. Nende kahe mõõtme ebaõnnestunud viisil ühendamine on olnud üheks probleemide allikaks. Äriühingut tuleks aga ka riigile kuulumise korral eelkõige juhtida kui äriühingut.

Nimetamiskomitee mudel lähtub sellest, et riik omanikuna saab oma ootused äritulemustele ja riigi poliitikatest tulenevad muud tarvilikud suunised, määratleda läbipaistvalt, kirjaliku dokumendina nagu seda on viimastel aastatel tegema hakatud. Nende elluviijad tuleb nii äriühingu nõukogu kui juhatuse tasandil valida professionaalsete oskuste ja kogemuste, mitte mõne muu printsiibi alusel. Nõukogu liikmeid hindava ja üldkoosolekule soovitava nimetamiskomitee liikmetest enamuse moodustaksid suure kogemusega juhid erasektorist ning nõukogu liikme kandidaadi esitamisele peab eelnema tänasest põhjalikum eeltöö. Valitsev ministeerium peab määratlema konkreetses nõukogus vajalikud oskused ja kogemused ning võib välja pakkuda nimekirja inimestest, kes võiksid tingimustele vastata. Nimetamiskomitee hindab ja vajadusel lisab valikusse kandidaate ning teeb lõpliku soovituse äriühingut valitsevale ministrile ehk üldkoosolekule. Nimetamiskomitee võib anda ka oma hinnangu nõukogu optimaalse suuruse ning nõukogu liikmete tasustamise kohta. Lõpliku otsuse teeb osalust valitsev minister.

Siinkohal vajab selgitamist poliitikute kuulumine riigi äriühingute nõukogudesse. Poliitikute suhteline arvukus nõukogudes on olnud seotud asjaoluga, et nii poliitilise kui mittepoliitilise taustaga nõukogu liikmed on seni valdavalt välja pakkunud valitsuskoalitsiooni kuuluvad erakonnad. Poliitilised vaated või erakonda kuulumine ei peaks üldiselt olema takistus, aga ka mitte põhjus riigi äriühingu nõukogu liikme rolli täitmiseks. Küsimus, mille osas ka praegune valitsus pole üksmeelele jõudnud, on Riigikogu liikme ja riigi äriühingu nõukogu liikme rolli ühitamise lubatavus (IRL ja SDE enda Riigikogu liikmeid riigiettevõtete nõukogudesse ei nimeta, Reformierakond nimetab). Nimetamiskomitee mudeli rakendamisel võib eeldada, et selle küsimuse praktiline tähtsus väheneb, sest konkreetse äriühingu nõukogu liikmeks sobivate teadmiste ja kogemustega kandidaati otsitakse tänasega võrreldes laiemast ringist, eelkõige sarnase valdkonna juhtimiskogemusega inimeste seast.

Lisaks nõukogu liikmete valiku mehhanismile näeb valge raamat ette muid samme riigi äriühingute juhtimispraktika ühtlustamiseks ning tänaste kitsaskohtade kõrvaldamiseks. Näiteks seda, et kuidas tõhustada strateegiliste eesmärkide seadmist, täitmist ja järelevalvet ning kui tihti tuleks igas konkreetses äriühingus või sihtasutuses osalemise põhjendatus üle hinnata. Milliseid ühinguõiguslikke otsuseid peaks tegema Vabariigi Valitsus ja millistel juhtudel piisab otsusest ministeeriumi tasandil. Kuidas saavutada äriühingute suurem, börsiettevõtetele sarnane läbipaistvus ja kuidas korraldada toetuste andmist ja sponsorlust.

Osaluspoliitika ekspertrühm soovitas koondada riigi osaluste valitsemine võimaluste piires ühe valitsemisüksuse alla. Valge raamatu üle peetud konsultatsioonide tulemusena tuleb märkida, et selle osas tänases valitsusliidus üksmeelt pole ja see teema jääb edasiseks kaalumiseks. Kehtivad regulatsioonid ei luba kõiki äriühinguid ühe valitsemisüksuse alla koondada. Samas tänane lahendus, kus valitsemist teostatakse seitsmes ministeeriumis, on näidanud oma nõrkust. Loodetavasti aitavad valge raamatu ettepanekud valitsemise kvaliteeti tõsta ja ühtlustada või siis suunavad kiiremini olukorda, kus ministeeriumid on huvitatud valitsemisfunktsiooni üleandmisest professionaalsematesse kätesse. Pikemas ajahorisondis on eelduslikud riigi äriühingute valitsejad rahandusministeerium ja majandus- ja kommunikatsiooniministeerium.

Riigi osaluspoliitika arengute vahekokkuvõttena on siiski hea tõdeda, et valitsus on võtnud sihiks muuta riigi äriühingute valitsemine võimalikult sarnaseks arenenud riikide erasektori parimale praktikale. Valitsedes oma äriühinguid hästi ja läbipaistvalt saab riik ärikultuuri positiivses suunas mõjutada. Hea juhtimistava rakendamiseks ja selle potentsiaali kasutamiseks on palju ruumi nii era- kui avalikus sektoris. Usume, et riigi äriühingud saavad panustada Eesti majanduskasvu tänasest rohkem ja ette võetavad muutused aitavad seda teha.

Nagu iga omanik, soovib ka riik äriühingutest teenida korralikku ja stabiilset omanikutulu. Selle eesmärgi saavutamine on lähematel aastatel juba teadaoleva info põhjal problemaatiline. Mitmed riigi portfelli kuuluvad suuremad äriühingud peavad praegu toime tulema harjumuspärasest keerulisema konjunktuuriga. Eeskätt sunnivad efektiivsust otsima madalad energiahinnad ning sadamaid ja raudteed läbivate kaubamahtude vähenemine. Riigil seisab lähitulevikus ees ülesanne teha omanikuna oma osalustest röntgenpilt ning selle tulemusel võtta vastu otsuseid, millised ettevõtted kas täielikult või osaliselt turule tuua.