2015 eelarve I lugemine kõne Riigikogus

21.10.2014Arvamus

Lugupeetud rahandusminister, head kolleegid

Täna hoiame käes eelarveprojekti, mida võib julgusega nimetada valimiseelseks vahe-eelarveks. Reaalsete mõjudega otsuste asemel on kõigile jaotatud sõrme otsast. Natuke ühele sihtrühmale, natuke teisele. Ümberjagamise ja kulude suurendamisega oleme situatsioonis, kus järgmine aasta meie kulud ületavad tulusid. Ja seda olukorras, kus eelarve maht kasvab järgmine aasta pool miljardit eurot. Jah, te kuulsite õieti. Tulud kasvavad ligi 7%. Kui tänavu on tulude maht 8 miljardit, siis 2015 aastal on tulude maht juba ligi 8,5 miljardit eurot.  Ja selle tulude kasvu juures suudame riigieelarve ikkagi 100 miljoniga miinusesse keevitada!

Ma saaks aru, kui teadlik valik oleks sooviga investeerida näiteks taristu investeeringutele, mis tagaks selle, et areneb kogu Eesti, mitte ainult Tallinn. Jah, see nõuaks meilt finantsvõimekust ja suutlikust mõelda end raamidest välja. Samas iga aastaga, mil pole korralikku maanteed Tallinna ja Tartu ning Tallinna ja Pärnu vahel, kaotame nii raha kui inimesi.

Miinuses eelarve korral võime me pilgutada nii vasakut, paremat kui ka mõlemat silma, paraku see ei aita. Kui rahandusminister räägib struktuursest ülejäägist, siis meenub mulle anekdoot, kus sõduritelt küsiti, et mis nad sööklas ülejääkidega teevad. Ära söövad ja puudugi jääb!

Head kolleegid, kulud ületavad tulusid ehk valitsus elab võlgu. Likviidsuse juhtimiseks on valitsusel 2 võimalust: kas võtta kasutusele reserve või võtta välisvahenditena laene. Ükskõik kumba instrumenti kasutatakse, jõutakse 2015 lõpus olukorda, kus laenukohustused ületavad reserve 320 milj EUR ulatuses, see on -1,6% SKTst.

Peaminister rääkis kuu tagasi eelarveprojekti üle andes kindlustunde eelarvest. Samal istungil tõttas tema koalitsioonipartner nentima, et neid see pigem ei kõneta niivõrd kindlustunde eelarvena. Ja miks peakski.

Kas see kindlustunne peaks olema pensionäridel, kes on oma lapsed üles kasvatanud? Valitsus võttis kübarast elegantse mustkunstitrikiga varem kokkulepitud ja seadusena vastu võetud vanemapensioniseaduse ja lükkas selle lihtsalt aastateks edasi. Ja kui valitsus ütleb, et sellest keegi ei kaota, siis ta lihtsalt valetab. Kaotab küll! 23 miljonit eurot jääb järgmine aasta lapsevanematest pensionäridele välja maksmata. Kas see on kindlustunne pensionäridele!

Kas see kindlustunne peaks olema põllumeestel ja maaeluga tegelejatel? Järgmine aasta näeme üleminekutoetuste real (ehk top-up’id) ümmargust nulli ja EL toetuste kaasrahastamise vähendamist 70 miljoni euro võrra. Ja seda tehakse sektorile väga keerulises olukorras. Mingisuguseid kriisimeetmeid ei kavandata. Läti ja Leedu suudavad enamat, Soomest rääkimata. Põllumajandusminister ainult ohkas nukralt rahanduskomisjonis kui sellele tähelepanu pöörati. Jagage seda kindlustunnet põllumeestega!

Kas see kindlustunne on Eesti elanikel ja kohalikel omavalitsustel, kes kaotavad võimaluse kasutada eriotstarbelist diislikütust nii kütmiseks kui ka soojuse ja elektrienergia tootmiseks ning seisavad silmitsi ligi 40% kulude tõusuga.

Kas see kindlustunne on gaasitarbijatel, kes said teada, et lähiaastatel tõuseb aktsiis ligi 100%? Järgmine aasta võtab riik gaasitarbijatelt täiendavad 3,5 miljonit eurot ja ei salga seejuures välja öelda, et me peame ju kuidagi katma oma kevadisi lubadusi.

Ma arvan, et siinkohal pole mõtet loetelu jätkata. Tegemist pole kindlustunde, vaid valimiseelse vahe-eelarvega ja nii tulebki seda võtta.

Head kolleegid, muret teeb selgemate sihtide ja prioriteetide puudumine.

Näiteks riigipiir: järgmisel aastal näeme eelarves vaid 0,9 miljonit eurot riigipiiri parendamiseks. Arvestades tänast olukorda teeme IRL poolt eelarve menetluse käigus kindlasti ettepaneku sellesse eelarvepositsiooni lisainvesteeringuid leida. Loodame, et see on meie kõigi ühine huvi ja nägemus.

Või siis põllumajandus ja maaelu: peaksime kindlasti leidma täiendavaid vahendeid, et sektor ellu jääks ja areneks.

Või siis teaduse arendustegevuseks tehtavad investeeringud. Teaduse rahastamist on otsustatud oluliselt kärpida – ainuüksi HTM-i realt 9 MEUR võrra, mis moodustab üle 6 % selle aasta teaduse rahastamisest. Sisuliselt tähendab selline rahastamise vähenemine 9MEUR võrra hinnanguliselt 450 teadustöötaja koondamist. Ja seda isegi palkade külmutamise tingimustes. Kui tahame olla innovatiivsed ja konkurentsivõimelised, siis ei saa sellest mööda vaadata.

Selliseid sihte võib veel mitmeid välja tuua.

Lõpetuseks tahaksin ma aga rääkida inimeste majanduslikust toimetulekust. Järgmisel aastal jõustuv tulumaksuvaba miinimumi kümne eurone tõus, mis jätab kõigile inimestele, kes saavad tulu, kaks eurot täiendavat palgaraha kätte, on samm õiges suunas, aga ei lahenda tegelikult probleemi inimeste osas, kellel  on raske majanduslikult toime tulla. Arvestades piiratud ressurssi tingimusi oleks mõistlikum avaliku ehk maksumaksja raha suunamine sinna, kus seda kõige rohkem on vaja ning mis meetmena on kõige efektiivsem. Suunates riigieelarvelise ressursi madalapalgalistele, saame luua  täiendava tulumaksuvabastuse ning hakkaksime riikliku maksupoliitika kaudu soosima eeskätt seda, et inimesed ise saaksid hakkama. Väheneks olukord, kus ühelt poolt maksustame madalapalgalist tulumaksuga ja teiselt poolt anname sotsiaaltoetusena tagasi. Meie ettepanek on lihtne ja selge: kehtestada Eestis madalapalgalistele maksuvabastus. See on tegelik meede, mis loob juurde töökohti, elavdab majandust ja lahendab väga suure ühiskonnarühma toimetulekuprobleeme. Esiteks aitab see vähendada vaesust. Teiseks aitab see kaasa sellele, et palgatööd tegev inimene elaks oma palgast ära ilma sotsiaaltoetusi vajamata ning kolmandaks parandab see inimeste motivatsiooni töötada ning aitab kaasa töötuse vähenemisele.

Kuna tegemist on valimiseelse vahe-eelarvega, kus reaalsete mõjudega otsuste asemel on kõigile jaotatud sõrme otsast, siis tuleb seda nii kahjuks võttagi. Peale valimisi saame keskenduda meetmetele, mis parandavad inimeste toimetulekut, toetavad majanduskasvu, vähendavad tööjõu maksukoormust ja aitavad luua uusi töökohti.

Head kolleegid. Narratiivi on vaja. Eestil peab olema oma lugu ja oma eesmärk. Lihtne ümberjagamine ja toetuste pidev suurendamine ei saa kindlasti olla Eesti edulooks.