Ajalugu kordub, ehk lapsesuu ei valeta

27.09.2014Arvamus

Kord hallil nõukaajal seitsmekümnendate alguses, kui olin veel väike laps, jalutasime emaga Pirital ringi. Juba sel ajal toimetasid pudelikorjajad vilkalt ringi, et täiendavat kopikat teenida. Nähes kahe mehe hoolsat tegutsemist rannaribal pudeleid korjates, tegin ka emale ettepaneku asuda metsaserva puhastama. Peale mõningast jalutuskäiku leidsimegi pargipinkide juures kaks õllepudelit, mille ema viisakalt üles korjas ning kõrvalasuvasse prügikasti ära poetas. Iseenesest polekski sellest midagi olnud, kui mitte mõned kuud hiljem bussiga Piritalt läbi sõites, poleks ma üle bussi kõlava häälega öelnud, et näe ema, siin me käisimegi pudeleid korjamas. Ja ma ei saanudki aru, miks ülejäänud bussisõitjatel korraga lõbus hakkas, ema üle näo punaseks läks ning järgmises peatuses bussist maha tulime.

Kodus oli meil osa valgustust halogeenlampidena. Miskipärast oli see sõna minusugusele väikemehele kuidagi eriti raske pähkel väljaütlemiseks. Nii ma siis teatasingi sugulastele Tartusse külla jõudes, et meil on kodus halleluuja lambid. Kuna mu ema on tõsimeelne kristlane ja sugulaste hulgas oli ka kauaaegne Tartu Peetri koguduses teeninud õpetaja, siis oli kogu seltskond ikka südamest naerda saanud.

Paarkümmend aastat hiljem läksin juba ise lapsevanemana lapsele lasteaeda järgi. Me olime kodus ikka õpetanud, et laps peab viisakas olema. Et ikka aitäh ja palun, tere ja head aega käivad asja juurde. Panin siis last riidesse, samal ajal andis kasvataja ülevaadet lasteaia töödest-tegemistest. Kui jope oli seljas ja kummikud jalas, tegi laps välisukse lahti ja ütles nõudlikul ilmel, palun. Me kasvatajaga jätkasime veel jutuajamist. Peale teistkordset mittereageerimist ütles väike suu tähtsa ja nõudliku häälega: kas viisakas jutt ei mõju üldse või? Hetkega tekkis deja vu tunne, sest hommikul lasteaeda minnes olid meil rollid olnud täpset vastupidised.

Mõned kuud tagasi läks abikaasa meie 3,5 aastase pojaga poodi. Peale tavapäraste sisseostude tegemist nägi ta kassalindile asju pannes, et poiss lipsas korra eemale ja tuli välja kõrvalasuvate kaubariiulite vahelt õnnelik nägu peas ja mõlemas käes suured kommipakid. Abikaasa ei soovinud hakata pidama pikka dialoogi liigse magususe kahjulikkusest ning küsis lihtsalt, et kas sul poiss ikka raha on. Väikemees kinnitas valjul häälel, et tal on küll raha. Kui tunti tagasihoidlikult huvi, et kus siis raha on, ei jäänud poiss hätta ja deklareeris üle poe, et raha on issi käes hoiul. Peale sellist vastust tuli tõdeda, et nii kassapidaja kui ka järjekorras seisjate muheluse saatel leidis üks nendest kommipakkidest seekord tee kassalindile.

Vaid kuu tagasi sündis meie perre uus pesamuna. Jääb vaid huviga oodata, mida paari-kolme aasta pärast me lapsesuu kaudu jälle teada saame.