Äripäev.ee: Juhtkiri: Oleme ise süüdi, kui laseme end pügada

30.01.2019Meediakajastus

Kasumi teenimise mahategemine ei vii kuhugi ja juhul, kui tunneme end pügatuna, peame n-ö jalgadega hääletama.
Indrek Neivelt algatas sotsiaalmeedias kampaania, mis hakkas lumepallina veerema ja leidis võimendamist nii internetis, lehtedes, raadios kui ka teles.

Ekspankuri sõnum on lihtne: kahe suurima, rootslastele kuuluva panga tootlus meid teenindades on kaks korda kõrgem kui nende kodumaal, kuid samas teenivad nad meie pensionile kaks korda väiksemat tootlust kui oma kodus. Seejuures viisid Swedbank ja SEB siit mullu välja 258 miljonit eurot. Neivelti sõnul panid teda tegutsema õiglustunne, kodanikukohus ja Hansapanga müümise karmavõlg.
Äripäev leiab, et diskussiooni algatamine on hea, kuid praegu jääb ebaõiglaselt mulje, nagu oleks kasumi teenimine halb. Rootsi pankadele ei saa midagi ette heita, sest kasumi teenimine on äriühingute eesmärkja seda saab piiratavaid siis, kui selleks on piisavalt mõjuvad põhjused, sest ühtlasi piiratakse majanduskeskkonda ja turuvabadust.

Asjaolu, et suurt kasumit teenivad just Rootsi pangad, ei ole põhjus, et välisettevõtteid kritiseerida. Küll aga peame riigi käest küsima, kas me oleme teinud kõik endast oleneva, et konkurents panganduses oleks sama tugev kui Põhjamaades.
Kui Neivelti väited pensionifondide kohta on õiged, tuleb olukorra põhjused selgeks teha. Neivelt tunnistas oma sõnumit hiljem täpsustades ise, et me ei pea süüdistama rootslasi, vaid peeglisse vaatama, miks me laseme sel toimuda.
On mõistetav, et sõnumi tõhusamaks edastamiseks pidi Neivelt selle võimalikult lihtsaks tegema, kuid edaspidises diskussioonis vajame detaile ja põhjendusi.

Vaja on analüüsi

Avalikkuse suure tähelepanu tingimustes ootame, et konkurentsiamet ei vaataks tegevusetult pealt. Kas konkurentsiolukord panganduses peaaegu puudub ja meie maksumaksjat koheldakse Põhjamaadega võrreldes ebaõiglaselt, nagu ütles Neivelt, kas on turutõrkeid, kus riik peaks sekkuma? Või pole riigi sekkumist vaja, nagu andis televisioonis mõista riigikogu majanduskomisjoni esimees Sven Sester?
Arutada võiks, kas Rootsi eeskuju, kus konkurentsi tõstmiseks rajati riigipank, tasub järgimist. Kui riiki jääks poolgi kahe panga poolt välja viidavast kasumist, tuleks majandusse juurde üle 100 miljoni euro. Unustada ei saa ka korporatiivses omanduses olevatele välisfirmadele riigi
tehtud maksusoodustust, kus regulaarsete dividendide tulumaksumäär on langetatud 20 protsendilt 14 protsendile. Swedbank ja SEB on siin ühed suuremad kasusaajad.
Neivelti ühiskondlik aktiivsus probleemide tõstatajana on kiiduväärt, kuid mainima peab ka tema ärihuvisid, sest tema asutatud Pocopay pakub mobiilirakenduste kaudu makse-ja muid finantsteenuseid. Ehk on tal kiusatus mängida ninanips Swedbanki juhile Robert Kitile, kes pürib Eesti Panga presidendiks?
Huvidest sõltumata jäävad faktid faktideks. Vastust vajab küsimus, kuidas muuta status quo’d, kui samade pankade keskmine omakapitali tootlus on teisel pool Läänemerd 10-15 protsenti ja siinpool 20-30 protsenti. Kui paarkümmend aastat tagasi võinuks seda pidada normaalseks (oli kroon ja me polnud Euroopa Liidus), siis täna enam mitte.
Ehk on asi meie tagasihoidlikkuses ja laiskuses? Lõppude lõpuks on meil võimalik olukorda mõjutada, kui me sellega rahul ei ole. Kliendina saame valida nii üksikisiku, ettevõtte kui ka riigi tasandil, kus me oma raha hoiame. Pangavahetus võib olla keeruline, aga mitte võimatu.