Arvamus.postimees.ee: Andrus Karnau: kasina aja eelarve

27.04.2016Meediakajastus

Iga kord, kui valitsus hakkab eelarvet tegema, tuleb kodanikel olla valvas oma rahakoti pärast. Nii ka seekord. Raskeveokimaks võtab hinnanguliselt 12,3 miljonit eurot, metalli pöördmaksustamine 1,8, välislähetustasu maksustamispõhimõtete muutus 5,5 miljonit. Siis veel pakendi- ja e-sigaretiaktsiis. Spordi maksusoodustus lükkus aasta võrra edasi.

Ilmselt ei ole see kõik ka imeks panna, sest majanduskasv on aeglane, inflatsioon madal, valitsusel on rahakotti uusi allikaid leida keeruline. Seda enam, et tarbimismaksud said juba mullu nelja aasta peale ette ära tõstetud. Nii polegi muud kui maksustada veoautosid ja e-sigarette, loota kokkuhoiule ja maksupettuste vähendamisele.

Kui raha hind on nullilähedane, siis torkab silma, et valitsuse eesmärk on eelseisva nelja aasta jooksul omaenda vahendeist hakkama saada. «Hoiame riigi rahaasjad jätkuvalt korras,» tõdes peaminister Taavi Rõivas neljapäeval valitsuse pressikonverentsil. See korrashoidmine tähendab siis tasakaalus eelarvet, võib-olla õige pisukest miinust, aga ikkagi nelja aasta jooksul kulutamist vaid nii palju, kui raha olemas.

Ei mingit majanduse ergutamist laenuraha abil. Eelarvestrateegia ütleb ka seda, et valitsuse eesmärk on hoiduda positiivsest lisaeelarvest. Isegi siis, kui peaks ime juhtuma ja eelarvesse oodatust rohkem raha laekuma, pole oodata, et valitsus seda kulutaks.

Viimati kiitis näiteks tee-ehitusfirma Lemminkäinen juht Sven Pertens, et riigilaenuga võiks Tallinna-Tartu maantee valmis ehitada. Pertens kirjutas Äripäevas ameeriklaste uuringule toetudes, et iga transporditaristusse investeeritud dollar toob riigile maksudena tagasi 74 senti ja lisaks kasvatab riigi SKTd ligi kahe dollari võrra. Pertens jätkas, et Suurbritannias läbi viidud sarnaste uuringutega on jõutud arusaamisele, et igal transporditaristusse investeeritud naelsterlingil on riigi majandusele ligi kolme naelsterlingi suurune positiivne mõju.

Laevaehitaja Fjodor Berman on umbes sama öelnud, et riigi asi on infrastruktuuri arendada. Eks me saame aru, et tee-ehitaja unistab priskest lepingust, aga paraku on see vana tõde, et riigi ehitusobjektide vahendusel majandusse süstitud raha on abiks, kui tavapärane kasv ekspordi ja sisetarbimise toel känguma kipub. «Töötame selle rahaga, mis meil praegu olemas,» ütles selle kohta rahandusminister Sven Sester.

Töötame siis. Tõsi ta on, et valitsus võttis sihi rekonstrueerida Kose-Mäo teelõik. Ehitada 2 + 1 radu Tallinna-Pärnu teele. Suured asjad saab korda või korra poole, sest tõsi on see, et neljarajalise hooldamine on kallim kui kaherajalise ja mõttetuid hiigelehitis pole vaid ühekordse ilu pärast vaja rajada. Aga tee-ehitusraha nappus, ja nappus on paratamatult käes, kui kogu aur läheb riigi põhimaanteedele, on viinud selleni, et teiste teede jaoks raha napib. Valitsus võib ju trummi põristada, et tegeleb regionaalpoliitikaga, aga teedeta on seda keeruline ette kujutada.

Haldusreformiga kaasnevad ühekordsed kulutused neelavad eelolevail aastail riigikassast väga suure tüki, umbes 50 miljonit eurot. Osa sellest rahast võib kindlasti nimetada vallavanemaile makstavaks meeleheaks, nii otseselt aastapalga maksmisega ühinevate valdade juhtidele kui ka kaudse meelitamisena ühekordse liitumistoetusena. Valitsus küll trummeldas eile, et omavalitsused saavad nelja aastaga 500 miljonit eurot lisaraha. Aga see on loomulik kasv, kui palgad kasvavad, siis kasvab ka valdadele laekuv tulumaks. Muutust omavalitsuste rahastamises pole plaanis.

Kui Tartu maantee ehitada laenuga, siis vabanev raha aitaks kohalike teede ehitusega ülitõhusalt kaasa ka tugevamate valdade kujunemisele.