Arvamus.postimees.ee: Lauri Leppik: teine sammas kui vabatahtlik laenukindlustus

14.04.2019Meediakajastus

KEI-koalitsioonileppe teist pensionisammast puudutava osa kõige vastuolulisem küsimus ei ole teises sambas osalemise võimalik muutmine vabatahtlikuks, vaid kogutud summade väljamaksed enne pensioniiga, kirjutab Tallinna Ülikooli Eesti demograafia keskuse vanemteadur Lauri Leppik.

Teelahkmel seistes tasub alati viivuks seisatada ja mõelda, mis on meie eesmärk, kuhu me minna tahame ja kuhu erinevad teeharud meid välja viiksid.

Sotsiaalkindlustuse eesmärk on katta sotsiaalseid riske. Pensionikindlustus on meil olnud kindlustus vanaduse ja ka toitja kaotuse riskide vastu.

Väga lihtsalt öeldes – seda raha, mis kulutatakse ära enne pensioniiga, pensioniks enam alles ei ole. Just võimalus pensioniks kõrvale pandud raha välja võtta ja ära kasutada enne pensioniiga on põhjus, miks koalitsioonileppes kavandatud sambaremont toimetulekut pensionieas murendab, mitte ei tugevda.

Kui rääkida tehnilisemalt, siis koalitsioonileppe teksti jõudnud pensionipunktide näol oleks tegemist sotsiaalmaksu sihtotstarbe muutmisega. Ja seda mitte ainult nüüd ja tulevikus, vaid ka tagasiulatuvalt. Sotsiaalmaksu 20 protsendi osa on kehtiva seaduse järgi sihtotstarbeline maks, «pensionikindlustuseks /…/ vajaliku tulu saamiseks maksumaksjale pandud rahaline kohustis.»

Kui koalitsioonilepingu järgi «Investeerimiskontolt vahendite väljavõtmine on võimalik igal ajahetkel», siis tähendaks see aga, et sotsiaalmaksu 20 protsendi osa ei ole enam sihtotstarbeliselt ainult pensionideks, vaid neli protsenti osa sellest kataks ka muid riske ja finantsvajadusi nagu laenude teenindamine või tarbimisvajadused tööeas. Teiste sõnadega, sotsiaalmaksu sihtotstarbeline pensioniosa langeks 20 protsendilt 16 protsendile. Nelja protsendi osa võib soovi korral kasutada oma tulevase pensioni heaks, aga võib kasutada ka ükskõik milleks muuks.

Muidugi tekib siin rida küsimusi. Kui on poliitiline tahe sotsiaalmaksu otstarvet muuta ja kohustusliku sotsiaalse kaitse taset langetada, siis miks peab seda tegema nii keeruliselt nagu koalitsioonileppe tekst seda kirjeldab? Inimene peaks küll oma investeerimiskontole ajuti kahe protsendi suurust kogumispensionimakset juurde maksma, et sotsiaalmaksu nelja protsendi osa kätte saada, aga lõpuks võib ta ikkagi kõik investeerimiskontole kogutud summad soovi korral «igal ajahetkel» välja võtta. Jah, maksta tuleb tulumaks, aga ega palkagi ju ilma tulumaksu maksmata kätte ei saa. Miks soovitakse sotsiaalmaksu nelja protsendi osa väljakantimist investeerimiskontodele teha tehniliselt keeruka ja segase ringiga?

Palju lihtsam ja selgem oleks sel juhul langetada sotsiaalmaksu pensionikindlustuse osa kohe 16 protsendile ja jätta need neli protsenti kätte. Need, kes soovivad pensioniks koguda, maksavad ise need neli protsenti või ka rohkem pensionifondi.

Muidugi, siis ilmneks sellise reformi sisuline olemus – tegemist ei oleks mitte eeskätt pensionireformiga, vaid sotsiaalmaksu reformiga, millel mõistagi on oma mõju pensionidele. Vabatahtlikuks ei muutuks siis mitte teine sammas – mille koalitsioonileppe tekst lubab säilitada – vaid vabatahtlikuks muutuks sotsiaalmaksu nelja protsendi osa.

Palju lihtsam ja selgem oleks sel juhul langetada sotsiaalmaksu pensionikindlustuse osa kohe 16 protsendile ja jätta need neli protsenti kätte.

Muidugi on sellises reformis omad konksud, mis võib ka seletada, miks see skeem on välja pakutud nii keerulisena. Teise sambasse aastatel 2002–2019 kogutud raha väljavõtmise võimalus muudaks sisuliselt ju sotsiaalmaksu sihtotstarvet ka tagasiulatuvalt, ent siiski ainult neile, kes kas kohustuslikult või vabatahtlikult teise sambaga liitusid. Samas tähendaks see mitteliitunud isikute ebasoodsamat kohtlemist, sest neile ei laieneks õigused ja võimalused, mis tekiks teise sambaga liitunutel.

Kui teise sambaga liitunud isikud saaksid investeerimiskontole kantud sotsiaalmaksu osa abil maksta tagasi oma tarbimislaene või katta laste koolituskulusid – viidates Sven Sesteri toodud näidetele ERR intervjuus «Otse uudistemajast» (10.04.19) – siis mitteliitunud isikutel sellist võimalust ei teki.

Isamaa esimees Helir-Valdor Seeder ütles enne valimisi Eesti Ekspressile (13.02.19) antud kommentaaris, et tema mitteliitunud isikuna ei ole kade. Tõesti, kadedus ei ole õiguslik kategooria, ent võrdne kohtlemine on. Tasub tähele panna, et teise sambaga mitteliitunud isikuid koheldaks erinevalt ja ebasoodsamalt asjaolude tõttu, mida need isikud otsuse tegemise ajal – kas teise sambaga liituda või mitte – kuidagi ette näha ei saanud.

Samas pole raske näha, miks soovib KEI-koalitsioon teise sambaga mitteliitunute võrdset kohtlemist vältida – sarnase võimaluse laiendamine mitteliitunutele tooks riigile kaasa potentsiaalselt suured täiendavad eelarvekulud. Mitte mõned miljonid, vaid sajad miljonid eurod. See õiguslik ja eelarverisk saab tõenäoliselt olema ka oluline heidutus, mis sunnib enne kümme korda mõõtma kui sotsiaalmaksu nelja protsendu osa «igal ajahetkel» väljamaksmise õigus seadustesse sisse lõigatakse.