Eesti Panga president Madis Müller on juhtinud tähelepanu riigi võlakoormuse kiirele kasvule. Tähelepanek, mis puudutab vastutustundlikku eelarvepoliitikat, on kahtlemata õige.

Soodsad intressimäärad annavad valitsusele võimaluse teha Eesti tulevikku panustavaid investeeringuid, kuid tuleb arvestada, et laen ei tohi olla eesmärk, vaid on vahend mingi eesmärgi saavutamiseks. Kriisi mõjude leevendamiseks on laenuvahendite ajutine kasutamine mõistlik, kuid pikas perspektiivis ei ole meil võimalik üle jõu elada. Tähelepanu tuleb pöörata riigi kulubaasile ning kulude ülevaatamisel on vaja teha süsteemseid ja läbimõeldud reforme.

Ülejala tehtud kärped, mis ei vii avaliku sektori kulude kokkuhoiule tegelikult sammugi lähemale, meid ei aita. Valitsus on öelnud, et kärbitakse 60 miljonit eurot, kuid samal ajal on järgmise aasta riigieelarves 500 miljoni euro võrra rohkem kulusid kui tänavu. See näitab, et valitsusel puudub tervikpilt ja seni väljahõigatud kärped on lahendustena vaid näilised, kuid tabavad ühiskonna kõige haavatavamaid gruppe ja riigi kaitsevõimekust.

Selle nädala umbusalduse avaldamine opositsiooni poolt kaitseminister Kalle Laanetile kandis eesmärki näidata protesti valitsuse kavatsusele kärpida jõhkralt riigikaitsekulutusi. Teatavasti kavatsetakse eelarvestrateegiaga viia ka 2024. ja 2025. aastal riigikaitsekulud 2,02 protsendini SKTst. Kaitseministeeriumi valitsemisalast 270 inimese koondamine on esimene otsus, mille mõjud ulatuvad riigipiiridest väljapoolegi – need otsused ei jää märkamata meie liitlastel ega riikidel, kelle võimaliku ohu ennetamisele peaksime üha enam panustama.

Selle nädala umbusalduse avaldamine opositsiooni poolt kaitseminister Kalle Laanetile kandis eesmärki näidata protesti valitsuse kavatsusele kärpida jõhkralt riigikaitsekulutusi.

On ilmselge, et kriisi ajal saab ja peab valitsus majanduses raskemaid aegu lahendama ajutiselt riigi kulutusi ka laenuga kattes. Valitsuse toetused tuleb suunata valdkondadesse ja piirkondadesse, mis on piirangutega enim kannatanud, ning kuna tegemist on maksumaksja rahaga, siis tuleb seda kasutada võimalikult efektiivselt. Toetused peavad olema täpselt sihitud ja ajutise iseloomuga. Samas ei tähenda maksumaksja raha efektiivselt kasutamine seda, et valitsus läheb esmajoones ja läbimõtlematult riigi julgeoleku ja kõige haavatavamate ühiskonnaliikmete kallale.

Nii nagu laenamine, ei tohiks ka kokkuhoid olla eesmärk iseeneses, vaid kokkuhoid peaks tähendama seda, et kasutame maksumaksja raha maksimaalselt efektiivselt ning vajadusel prioriteete ümber seades saame suunata täiendavaid vahendeid kuskile mujale. See, kuhu raha täpselt suunatakse, on aga alati poliitiliste prioriteetide küsimus. Valitsusel paraku prioriteedid aga puuduvad. Seda illustreerivad ülevälja ja läbimõtlematud kärped ning ideede puudus.

Siseriiklike vaidluste puhul peame vaatama ka seda, mis toimub rahvusvaheliselt. Hiljutine G7 riikide kokkulepe ettevõtetele 15 protsendi suuruse tulumaksumiinimumi kehtestamiseks on väikeriikidele kahtlemata oluline mõttekoht ning valitsus peaks siin keskenduma lahenduse leidmisele.

Eestis kehtiv tulumaksuseadus maksustab ettevõtete tulu nagu kõigis teistes Euroopa riikides. Meie erisuseks on aga see, et maksustamismoment ei teki mitte kasumi tekkimisel, vaid kasumi väljamaksmisel. See on aidanud meie ettevõtteid paremini kapitaliseerida, mis omakorda on andnud ettevõtlusele suurema võimekuse teha investeeringuid või raskeid aegu üle elada.

Nüüdne G7 kokkulepe paneb Eesti riigi sisuliselt sundvaliku ette ning ähvardab ära kaotada ühe meie olulise konkurentsieelise. Seetõttu ootaks valitsuselt selget plaani, kuidas sellest olukorrast välja tulla. Jätkuvalt kehtib ju põhimõte, et ükski riik ei ole suutnud end rikkaks maksustada. Inimeste ja ettevõtete täiendav maksustamine ei ole lahendus, sest rikkust ei looda mitte maksustamise teel, vaid hoopis soodsama maksukeskkonna kujundamise kaudu, et inimestel ja ettevõtetel oleks võimalus teha täiendavaid investeeringuid.