Eesti Ekspress: 11 päeva märtsis. Viktoria Ladõnskaja teel Toompeale: pingul närvid ja katkine auto

17.03.2015Meediakajastus

Viktoria Ladõnskaja kirjutab, mis juhtus temaga pärast riigikogust eksikombel ühe häälega väljajäämist: autoavariist, mitmetunnisest vestlusest Mart Laariga, vene kogukonna suhtumisest, võitlusest häälte korduva ülelugemise nimel ja pärast tõe selgumist valituks osutumisest.

1. MÄRTS, PÜHAPÄEV: valimispäev
Kell on 10 hommikul. Seisan Lasnamäel ühe Kivila tänava paneelmaja ukse taga. Üks selle maja elanikest oli helistanud IRLi kontorisse ja teatanud, et pole saanud küsitluses osalemise eest lubatud kingitust: sinist salli või retseptiraamatut või kindaid. Selgub, et inimest pole kodus, aga telefoninumbrit ta ka ei jätnud. Ausalt öeldes pole seda nime ka andmebaasis, nende 65 000 hulgas, kes võtsid osa sügisesest küsitlusest. Kuid inimene ütles, et talle lubati. Seisan ja ootan, et keegi tuleks ja ma saaksin koos temaga sisse lipsata ja jätta kingituse postkasti. Peas keerleb mõte: äkki ma rikun praegu, seistes siin partei kingitusega, valimiseelset reklaamikeeldu? Aga helistaja ju ise palus. Minu mõttekäigu katkestab koeraga kodanik. Ta siseneb mulle vajalikku trepikotta ja laseb mind sisse. Seejuures vaatab ta mind, justkui mu mõtteid lugedes, et jälle teie oma poliitreklaamiga!

Kavatsesin 1. märtsi veeta koos vanemate ja tütrega Lasnamäel. Käia lõuna paiku vana kombe kohaselt ära valimisjaoskonnas, aga enne õhtut minna koju, et vaadata ETV valimisstuudiot ja oodata tulemusi. Laptop, kus on avatud lehekülg vvk.ee, on küll kõrval, aga ­Indrek ­Treufeldti ja Aarne ­Rannamäe kommentaaridega on asi kuidagi elusam.

“Tere! Ütle, kuidas sinu poolt hääletada?”

See on Toma, lastekodukasvandik. Nüüd on ta juba täiskasvanu ja tal on oma pere, kuid mina tunnen teda sestsaadik, kui ta oli 13. Toma käis sel pühapäeval esimest korda valimas. Sarnaste küsimuste hulga järgi taipan, et hääli ma saan. Aga ära kunagi jaga laskmata karu nahka! Ootan otsust, seepärast keeldun igasugustest ennatlikest intervjuudest: “Ma ei välju sellest toast enne, kui olen näinud oma tulemust.”

Tegelikult ma ei kavatsegi kuhugi minna. Istun, vannilina ümber, meikimata, soeng tegemata ja kleit valimata. Sest äkki hakkan hoopis nutma ‒ ja mis mõtet on ennast siis üles lüüa?!

Kesköö paiku helistab IRLi kommunikatsioonijuht Gerrit Mäesalu : “Muide, sa võid välja tulla. Mis seal salata, IRLi tulemused jätavad paremat soovida, aga sinu isiklik tulemus 1395 on täitsa OK.”

Olles end mõne minutiga valmis pannud, haaran korterivõtmed ja telefoni, kuid unustan mantli ja koti maha. Telefon hakkab õnnitlussõnumitest juba plahvatama: “Sa said sisse! Õnnitleme!”

Sellel õhtul valitseb Madissoni Grillis & Baaris peaaegu leinameeleolu. IRLi tähtsamad poliitikud on löödud ega varjagi seda. Ka mina olen oma esimestes intervjuudes kidakeelne, kuid minu põhjus on vestluses, mis toimus Madissonis mõni sekund enne intervjuud.

“Sa said sisse, kuid sul on Sven Sesterist ainult üks hääl rohkem.”

“Mida see tähendab,” üritan mõistatada.

“Homme loetakse hääled üle. Üks hääl. Pole teada, kuidas olukord võib muutuda.”

Pärast seda infot lõpetan õnnitlussõnumitele vastamise. Lähen koju.

2. MÄRTS, ESMASPÄEV: ülelugemispäev
Ööd tegelikult ei olegi, sest veel ei ole ka tulemust. Hommikul toimub veel üks ettevaatlik intervjuu “Terevisioonis”. Aga kell 10 algab häälte ülelugemine, ja mina istun nagu naelutatult arvuti ees. Numbrite kombinatsioon 1395 muutub minu silme all 1394ks. Sven Sester on partei üldnimekirjas minust oluliselt soodsamal kohal, see aga tähendab, et võrdse tulemuse korral pääseb ikkagi sisse tema. Valimiskomisjoni kodulehel kaob minu nimi “riigikogu koosseisust”. Et üksi olles mitte hulluks minna, sõidan Lasnamäele ema-isa juurde. Tee peal helistatakse mulle ühtejärge ja õnnitletakse.

“Pidage…”

“Õnnitleme! Raadiost juba öeldi, ja Delfis on üleval, telekas oli uudis…”

“Hääled loetakse üle.”

Päeva teises pooles ilmub valimiskomisjoni kodulehele minu nime kõrvale arv 1393. Minu lõpptulemus. Delfis ringleb artikkel Ladõnskaja ja Sesteri fotofinišist, aga õhtu poole näen ERRi kodulehel fotot parandatud valimissedelist, millel on minu number. Algab järjekordne SMSide ja telefonikõnede laine: “Kuidas siis nii? Почему?”

3. MÄRTS, TEISIPÄEV: kõrvapäev
3. märts on rahvusvaheline kõrvatervise päev. Minu päev, täiesti kindlalt! Sellepärast, et kõige eest, mis sel päeval minu kõrvu jõuab, vajaks mu tervis täiendavat kaitset.

Teisipäeva ma sama hästi kui ei mäleta. Mida ma sellel päeval teen? Viin lapse lasteaeda. Siis räägin telefoni teel Sven Sesteriga ‒ ohime olukorra keerulisuse üle. Mulle tundub, et me mõlemad saame kõigest aru. Meil pole teineteisele ­pretensioone. Siis annan veel intervjuu, mille peamiseks sõnumiks saab “ma olen nüüd töötu”, kuigi see teeb mulle siinkohal kõige vähem muret.

Mind teeb murelikuks idee. Ma läksin valimistele, et pakkuda vene valijale alternatiivi. Et kanda nende poliitilisele vundamendile konservatiivseid ideid, mis võivad olla neile südamelähedased. Ma tegin seda IRLi ridades, et näidata: ka eestlased võivad venekeelse elanikkonna seast pärit kandidaati toetada. Ma läksin välja ühendava silla idee nimel, selle nimel, et ei käidaks välja rahvuse kaarti. Sellepärast, et lõimumine ‒ see pole karvupidi kokkuminek ega kisma selle üle, kelle tõde on õigem, vaid soov mõista ja omaks võtta. Ja minu idee on nüüd ohus. Venekeelse elanikkonna seas kõige populaarsem telekanal PBK, kes polnud kogu valimiseelse aja jooksul teinud minuga ainsatki intervjuud, teatab nüüd kõige vaadatavamal ajal, et mina kui projekt olen läbi kukkunud. Mitte sellepärast, et mul oleks kehv tulemus, vaid sellepärast, et finaal kukkus välja vaieldav, kahtlusi tekitav.

“Ütle, et sina saad aru, mis toimub,” helistab venelasest sõber Lasnamäelt. “Ei, ütle mulle, kas sa saad aru, et nad tegid sulle lihtsalt ära?!”

“Ei. See on saatuse iroonia. Mingi viga. Nii võib juhtuda,” vuristan mina.

“Tead sa, ma ei lähe enam kunagi valima. Mitte kunagi!”

SMSe, kirju, FB-sõnumeid saabub liiga palju, et ma jõuaksin kõigile vastata. Eesti publikut huvitab rohkem asja tehniline külg: kuidas saab juhtuda, et ühel valimissedelil pole pitserit? Miks tühistati parandatud number, kui kodaniku tahteavaldus on selgelt välja loetav? Miks parandusi ei märgatud esimesel lugemisel? Kirjadest, kommentaaridest ja sõnumitest, mis saabuvad vene keeles, võib enamasti välja lugeda muud: nad hülgasid sind, nad kasutasid sind ära ja andsid siis võimaluse oma poisile, aga mida ­IRLilt muud võiski oodata.

Ma ulun mitte kaotatud koha pärast parlamendis, vaid sellepärast, et minu FB-seinal, minu telefonis ja postkastis on eesti- ja venekeelsed sõnumid 50 : 50. Seesama ühine inforuum! Tähendab, mul oli potentsiaali. Oli!

Selle taustal põhjustavad parteikorterist saabunud kõned stiilis “meil on väga kahju, et nii läks” uusi spasme.

Minu idee hakkab uppuma. Kas leidub veel kedagi, kes näeb seda samamoodi?

Hilja õhtul saan sõnumi: “Mart Laar tahaks, et sa kohtuksid temaga.”

4. MÄRTS, KOLMAPÄEV: minu isiklik avarii
Kell 10 hommikul algab IRLi eestseisuse koosolek. Seda, et ma koosolekule tuleksin, lausa nõuab üks naisterahvas ‒ partei liige, kes neil valimistel riigikokku ei pääsenud. Ma astun parlamendihoone kabinetti, kui koosolek juba käib. IRLi nimekad tegelased räägivad koalitsiooni võimalikest variantidest. Ma üritan istuda seina äärde ja lihtsalt kuulata nende mõtteid, kuid veel üks parteilasest daam, kes samuti polnud valituks osutunud, tuleb minu juurde ja teatab: “Ära tee nalja! Sinu koht on laua taga!” Mina, uustulnuk, olen igasugusest poliittehnoloogiast kaugel ja sellepärast on mul asjadest oma arusaamine. Ma vaatan IRLi kui laeva tormisel merel. Ilmastikuolud pole kõige soodsamad ning kui pealegi laeva ka seestpoolt kõigutada, pöörab ta otsa ümber ja teiste laevade ninad kõverduvad õelaks muigeks.

Lahkun poole tunni pärast, sest venekeelne AK tahab teha minuga intervjuud ja panna selle lõiku, mis räägib vene küsimusest neil valimistel. Nende “sul on vene ajakirjanikest parim ja uustulnuka kohta väga korralik tulemus” rõõmustab mind isiklikult, kuid seda kurvem hakkab nurjunud idee pärast. Pärast seda intervjuud otsisin kohta, kus võiks end lõpuks tühjaks nutta. Narva maanteel autot parkides teen idiootliku avarii: pressin oma autot kahe teise vahele, see tähendab kohta, kuhu ma ei saa kuidagi mahtuda.

Iseloomulikku metalset heli kuuldes taipan, et kahju on sündinud. Võõra auto juht tuleb kohe autost välja, mina aga mõtlen: “Palun, ära ainult hakka minu peale praegu karjuma!” Lendan autost välja ja ütlen esimesena: “Ma olen ise süüdi. Ma olen kõiges ise süüdi!”

Mees noogutab: “Pane kirja.”

Pärast avariid mõistan, et pean sõitma Eesti Ekspressi toimetusse, sest vajan kedagi, kes tunneb mind kauem kui ainult valimiseelse kampaania ajast ja kes oskab toimuvat kainelt hinnata. Ja just toimetuses kuulen ma kindlat “Muidugi protesti!”.

Kella 16 paiku helistan esimest korda Tallinna valimiskomisjoni esimehele Toomas Sepale ja ütlen, et ma võib-olla kavatsen esitada protesti. Sepp vastab, et homme toimub pressikonverents, millel nad demonstreerivad rikutud valimissedeleid. Enne seda saab ta minuga kohtuda.

Juba kell 18 helistavad mulle kolmandad isikud, kes, nagu hiljem selgub, on minu ‒ sel hetkel alles võimalikust – protestimisest juba teadlikud. Kuid ma ei saa kõnele vastata. Olen Mart Laari juures kodus.

Me vestleme tema kabinetis mitu tundi. Räägime paljudest asjadest: kampaaniast, minu potentsiaalist, IRLi olukorrast, sellest, et julgeolek algab sisemisest stabiilsusest. Laar ütleb, et on vaadanud minu esinemisi ja leiab, et kui ma nüüd poliitikast lahkun, oleks see kaotus.

Kardan talle vastata, et mul pole ilmselt mõtet jääda. Otsustades kirjade-vastukaja järgi, mis tekkinud kaasuses on minuni jõudnud, kaob nende inimeste usk, kes on seekord oma hääle mulle andnud. Aga töötades lihtsalt erakonna juures ei saa ma täies ulatuses realiseerida ideid, millega poliitikasse tulin. “Mis te arvate, kas ma peaksin protesti esitama?”

Tundub, et Laar soovib jätta selle küsimuse otsese vastuseta. Kuid mina olen juba otsustanud.

5. MÄRTS, NELJAPÄEV: protest
Ööl vastu neljapäeva panen kirja oma kaebuse kaheksa punkti, mille aluseks on kõige sagedamini esitatud küsimused. Vormi poolest meenutab minu protest küsimusi, mis ma ajakirjanikuna enne intervjuule minekut kirja panen.

Vabaduse väljak 7 asuvas toas on meid neli: kolm Tallinna valimiskomisjoni esindajat ja mina.

Selleks ajaks on minuni jõudnud järgmised teooriad, ja need nõuavad kummutamist:

1. Sven Sester on neile palju kasulikum kui sina. Ta on selles erakonnas juba kaua olnud. Ta vastutab raha eest. Kas sa ei ole aru saanud, kes oled sina? Erakond ise heitis sind üle parda.

2. Sulle tegi ära Toomas Sepp kui Tallinna valimiskomisjoni esimees. Keskerakonnale ei ole kasulik, et IRLi ridadesse ilmuks äkki mingisugune alternatiivne tegelane. Sellepärast loeti sinu hääli nii, et sinust lahti saada. Sulle ei teinud ära mitte IRL, vaid keskerakond.

3. See on saatuse iroonia. Lihtne inimlik tegur. Paistab, et praegu ei ole ei see aeg ega koht, aga võib-olla jumal lihtsalt hoidis sind.

Just selleks, et kahtlusi ümber lükata, on vaja esitada kaebus. Selleks, et tõestada – õige on just viimane teooria, ja seegi mitte saatuse iroonia, vaid seaduspärasusena. Ma ei taha tulemust vaidlustada, vaid ma tahan selgeid vastuseid küsimustele, mida ma kuulen oma valijatelt ja meediast. Sest ma ei taha, et praegune olukord heidaks varju minu töö tulemustele, komisjonile, IRLile. Et keegi ei saaks enam öelda: lihtsalt tegite ära! Kõik peab olema läbipaistev.

Tallinna valimiskomisjon püüab mind ümber veenda põhjendusega: “Uus lugemine ‒ see on tohutu töö!”

Neljapäevaks on minust saanud juba uudiste alaline persoon. Märtsi esimesel nädalal ei möödu päevagi uudisteta Ladõnskajast stiilis: kaalub protesti esitamist, esitab protesti, esitas protesti. Ajakirjanike küsimustele vastamine on palju raskem kui ise küsimusi esitada.

6. MÄRTS, REEDE: tänan neid, kelle nimesid ma ei tea
On protesti esitamise viimane tähtaeg. Mis seal salata, minu jaoks on juba poliitikagi uus asi, aga protesti esitamine ja selle juriidiline pool on juba täielik tuumateadus.

Minu protesti teksti näeb mitu inimest, kes annavad selle omakorda lugeda kahele juristile. Nende nimesid, kes mind aitavad, ma ei tea.

Ajal, kui need inimesed mu teksti uurivad, istun mina restoranis Senso ja suhtlen Kroonika ajakirjanikuga. Kõik on väga lihtne: kui sa oled juba ajakirjanduse huviorbiiti sattunud, jõutakse varem või hiljem sinu isikliku eluni. Mulle oli juba eelmisel päeval helistatud ja vihjatud, et ajakirjandus on teadlik, et ma elan tütrega kahekesi. Ajakirjanikuharidusega inimesena tean, et kui sa ei soovi kahetimõistetavusi, vasta ise. Sellepärast vastan sobivale hulgale ajakirjaniku küsimustele ja lepin temaga kokku, et saan kõik enne trükkiminekut üle kontrollida. Intervjuu ajal heliseb pidevalt telefon: press tahab teada ka protesti sisu üksikasju.

Omaette teema on anonüümsed kommentaarid. Nende diapasoon ulatub sellest, et “on valmis kõik välja kannatama, nii õudselt tahab hea palga peale” kuni selleni, et “ja ongi hea, et üks venelane on riigikogus vähem”. Pole raske ära arvata, kumb hinnangutest kuulub pigem venelastele, kumb eestlastele. Ka õelust on 50 : 50.

Niipea kui olen protesti teksti tagasi saanud, allkirjastan selle digitaalselt ja saadan nii Tallinna kui ka vabariigi valimiskomisjonile. Seejärel trükin protesti välja ja viin paberid vabariigi valimiskomisjoni, et need ikka kindlalt kohale jõuaksid.

Siis aga lähen juhtima ­ilusalongi Big Apple üritust. See on õhtujuhi töö, aga ka võimalus ümber lülituda. Lisaks mulle esineb mustkunstnik, kellel õnnestub kerge vaevaga teha suurest väike. Ja tõmmata varrukast välja pikki valge paberi ribasid.

7. JA 8. MÄRTS, PUHKEPÄEVAD: naistepäev
8. märts ‒ see on üks minu lemmikpühadest.
Asi pole selles, et see on naistepäev, vaid selles, et märtsi alguses hakkab kohale jõudma kevadetunne. Ja ta tuleb tavaliselt koos nohuga. Ja ma jumaldan seda kevadist nohu. Ilma selleta võib aistingute teravuse kätte surra. Nädal hiljem olen ma endiselt sellessamas valimiseelses olukorras: vannilinas, ilma meigita, ja tegelikult nürinenud sooviga seda elu nuusutada.

9. MÄRTS, ESMASPÄEV: teile helistab valija
“Aga võib-olla oli see minu sedel, mis oli rikutud?!”

“Ma ka ei teadnud, et peab kontrollima, kas ametnik ikka pani sedelile pitseri!”

Kui esimesel nädalal võetakse minuga rohkem ühendust interneti teel, siis teise nädala alguses vallandub telefonikõnede laine ‒ enamasti küpses eas inimestelt. Inimestelt, keda ma ei tunne, kuid kes on minu poolt hääletanud. Nüüd tahavad need inimesed kuhugi minna ja kontrollida, et saada oma tahteavaldusele kinnitust. Nad räägivad nagu ühest suust, et äkki sai otsustavaks just nende valimissedel. Mina ootan endiselt, kuidas reageeritakse minu protestile, sest siis saan vastata inimestele hoopis konkreetsemalt.

10. MÄRTS, TEISIPÄEV: püsti tõusta, kohus tuleb!
Põikan sisse Eesti Päevalehe toimetusse. Asi on selles, et ukselt uksele aktsiooni käigus avastasin pere, kellel on erivajadustega laps. Neil on juhtunud veider lugu: puudega tüdruku suhtes on algatatud kriminaalasi, aga ema ei lase õiguskaitseorganite esindajaid sisse. Olukorra muudab keerulisemaks ka see, et puudega laste venelastest vanemad elavad üldjuhul täielikus infosulus. Eesti Päevaleht tahab teha sellest lugu. Ja siis, kui ma istun toimetuses ajakirjaniku ja puudega lapse ema kohtumisel ja etendan tõlgi rolli, helistatakse mulle Raadio 4st ja teatatakse: “Teie kaebust ei võetud arutusele.”

“Ma ei tea sellest midagi,” vastan. “Mul on täna kell 15 kohtumine riikliku valimiskomisjoniga. Mind kutsuti sinna. Ma ei anna esialgu mingeid kommentaare.”

Pärast kohtumist Eesti Päevalehes lendan teise toimetusse. Mulle tehakse esimene ametlik ettepanek seal tööle asuda. Selles kontsernis ma ei ole veel töötanud. Kuulan neid, kuid mõistan, et seda ei anna ühildada poliitilise tegevusega. Teisest küljest on ka mu poliitiline tegevus suure küsimärgi all.

Kell 15.00 algab valimiskomisjoni koosolek. Minu kaebus võetakse ette viimasena. Ühtekokku on neid päevakorras kümme. Mul pole selliste ürituste formaadist mingit ettekujutust. Kõigepealt süvenetakse minu kaebuse sisusse, siis antakse sõna mulle, seejärel oponendile. Koosolekule on tulnud ka Toomas Sepp, käes patakas pabereid. Ta kõneleb veenvalt, miks minu kaebus ei ole põhjendatud. Pärast esitatakse meile küsimusi, seejärel esitab oma seisukoha mitu riikliku valimiskomisjoni liiget. Ja lõpuks langetab riiklik valimiskomisjon minu juhtumi osas tegelikult kahetise otsuse: lükata kaebus tagasi, kuid lugeda hääled üle!

Tegelikult jälle: ei võit ega kaotus.

11. MÄRTS, KOLMAPÄEV: tõsielu­saade “Eesti loeb Viktoria hääli”
Hommikul ei tahaks üldse voodist välja ronida. Telefoniga välja helistada ei saa ‒ arve on maksmata. Võtan laenu. Pean Sesterile helistama.

“Kas sa lähed?”

“Ei, ma lähen koalitsioonikõnelustele.”

“Ma tahtsin sulle öelda. See ei ole sinuvastane aktsioon. Ja mitte IRLi-vastane. Ma pean lihtsalt oma valijatele vastama, ma pean vastama kõigile neile kuulujuttudele. Ma arvan, et numbrid jäävad samaks. Ja olukord saab selgeks.”

Viis minutit enne 11 sisenen Vabaduse plats 7 saali ja ruum on niivõrd ajakirjanikke täis, et rohkem ei mahuks. Algab šõu, millele üks mu ülikoolikaaslane Tartust annab nime “Eesti loeb Viktoria hääli”. Ma pole sellise tähelepanuga arvestanud. Mulle pakutakse istet. Toolile, mis on sisuliselt elektritool, sest ma istun seal oma paar tundi nagu kõrgepinge all.

“Näete, selline näeb välja rikutud valimissedel,” kuulutab Toomas Sepp. Sedelile on joonistatud tüdruk. “Või vahest teile tundub, et sellega hääletati teie eest?”

“Ma hindan huumorimeelt, aga praegu on see kohatu.”

Mõnede komisjoninaiste ja -meeste nägudelt võib selgelt välja lugeda üht: ma olen vaenlane. Ma korraldasin tsirkuse. Tegelikult saan ma isegi aru, et pärast seda ülelugemist rebitakse mind tükkideks selle eest, mille ma korraldasin. Millegipärast meenub mulle, kuidas kooli võimlemisõpetaja hüüdis enne kukerpalli alati kõva häälega: “Tõmba ennast kerra!”

See tähendas, et pea tuli rinnale suruda, kätega põlvede ümbert kinni võtta, ennast kerra tõmmata. Seekord ma tegin midagi sarnast oma emotsioonidega.

Järjekordsel ülelugemisel avastatud kolmanda vea juures taipan, et ma pole seda kõike asjata korraldanud. Et ka kolmandal ülelugemisel pole viga mitte pelk erand, vaid täiesti tõenäoline. Ja siis avastatakse pitserita sedel Sven Sesteri sedelite hulgast! Komisjoniliikmete näoilmed muutuvad.

Valimissedelite tõlgendamine tundub mulle üldse loomingulise ettevõtmisena. Kuna ma saan seda lähedalt jälgida, tekkib mul terve rida küsimusi. Näiteks, miks tunnistatakse kehtetuks ühe pitseriga sedel? Tegemist pole ju valija ega kandidaadi, vaid ametniku veaga…

Komisjoni vastus: aga kust meie teame, millal see ühe pitseriga sedel kasti sattus. Võib-olla alles pärast.

Minu vastulause: aga kui ta sattus sinna pärast, siis on see ju jälle teie töötaja eksimus. Kuidas valimiskasti saab midagi üldse pärast sattuda? Ja sellest tulenevalt veel üks küsimus: miks valimissedelitel pole seerianumbreid? Sellisel juhul oleks kontroll juhuslike paberite üle hoopis reaalsem, või kuidas?

Kuid kõige enam tekitab küsimusi sedelite dešifreerimine. Parandatud number toob kaasa sedeli tühistamise, kuid kui number on kirjutatud jalad ülespidi, siis seda me arvestame; kui number ei ole kirjutatud selleks ettenähtud kastikesse, siis seda me arvestame, kui numbri asemel on kirjutatud kandidaadi nimi ‒ seda me ka arvestame. Aga mida me loeme siis paranduseks, ja mida õigeks vormistamiseks? Ja miks meie edumeelses riigis pole selliste tõlgendusvõimaluste välistamiseks valmisjaoskondades klahvidega aparaate, et inimene ei pruugiks käsitsi kirjutada, vaid vajutaks nuppe ‒ siis ei tunduks kolm kellelegi üheksana.

Ja üldse, ma leian, et järgmisel korral ei tuleks reklaamida mitte niivõrd erakondi, kui seda, kuidas õigesti hääletada. Näiteks asjaolu, et vea tegemise korral on võimalik saada uus valimissedel, on paljudele üllatuseks ja tuleb kõneks just seoses Sveni ja minu looga.

Häältelugemise lõplikku tulemust olete arvatavasti näinud või lugenud. Mina saan 1393 häält, Sester 1392 häält. Ajakirjandus võtab mu piiramisrõngasse, telefon ähvardab plahvatada, annan ühe intervjuu teise järel. Kui kõik intervjuud on ära antud, kallistab mind üks ammune ajakirjanikust sõber ja viib mu välja. Jah. Õhk! Hingata ‒ see on just see, mida ma vajan.

Selsamal päeval saan esimese lillekimbu reformierakonna esindajalt. Ma mõtlen, et see on lihtsalt heatahtlik žest.

Näitena lõik venekeelsest kirjast: “Vika, unustan sulle kogu aeg kirjutada… Me nii rõõmustasime, kui saime teada, et sa said ikka sisse, justkui Gagarin oleks kosmosesse lennanud!”

Näitena katke eestikeelsest telefonikõnest: “Viktoria, mul on Maxima kleepse alles, kui teil on vaja, ma võin teile anda.”

Kõige lõpuks helistab mulle üks riigikogu uue koosseisu liige.

“Kas sa “Foorumit” vaatasid?”

“Ei.”

“Seal oli sinust ka juttu… Kas sa oled mõelnud, kellega sa riigikogus istuda tahaksid?”

“Muidugi mitte. Ma ootan ametliku kinnituse ära.”

Kuigi ideaalis tahan ma istuda ühes pingis Sven Sesteriga. Ja parlamenti pääsemise rafineeritud süsteem annab lootust, et see võib isegi nii minna.

JA NÜÜD EPILOOG
Ühes mu lemmikraamatus, Boriss Pasternaki “Doktor Živagos”, on mõte, et sõjad, revolutsioonid ja poliitika üldse on suurte poiste mängud. 28. veebruaril, istudes peaministrikandidaatide valimisväitlusel ETV otsestuudios, mõtlen, et Eesti poliitika ‒ see on puhtalt meeste asi, poisid mängivad. Kuid poisid peavad arvestama, et nende selja taga seisab üks maailma ilmselt kaunimaid naisi, Maarja oma maaga, meie Isamaaga.