Eesti Ekspress: ERKI NOOL: “Pojaga enam võidu joosta ei jõua!”

19.01.2016Meediakajastus

Olümpiavõitja räägib, kuidas ta poliitika maha jättis, kuidas Lasnamäel ukselt uksele käis ja sõimata sai. Annab märku, et tahab saada EOK presidendiks. Ennustab, kust tuleb meile järgmine kergejõustiku olümpiamedal, ja kurjustab netikommentaatoritega.
Astusid hiljuti IRList välja?

Iga asi saab omal ajal otsa.

Riigikogu valimistel läks IRLil kehvasti, aga saadi ikkagi valitsusse. Kas sulle ei pakutud kohta kuhugi riigiettevõtte nõukogusse või midagi muud, et nö pehmelt maanduda? Ei pakutud. Ma arvan, et me – mina
ja IRL – oleme natuke lahku kasvanud. Mul oli tegelikult juba 2014. aasta oktoobris selline mõte, et peaks tegema iga päev märkmeid “Minu lahkumine poliitikast” – kunagi hiljem oleks huvitav vaadata.

Juba tollal oli selline mõte?

Jah. Pealegi, kui omal ajal poliitikasse tulin, siis arvasin, et kaheksa aastat – kaks Riigikogu tsüklit – ongi poliitikule paras, vahepeal peaks ikka ära käima.

See on loomulik, elu ongi selline. Ei pea võtma traagiliselt. Oli vist Kuku raadio, kes ühel hommikul minu käest küsis, mis on poliitikutel
ühist. Ütlesin, et kõik on karjeristid (mitte ilmtingimata halvas mõttes) ja see on ka loogiline. Sul on erakonna juhatus – sinna ma ise vabatahtlikult ei kandideerinud -, esmaspäeval on fraktsiooni koosolek, siis komisjonid, ministrid lähevad oma kabinettidesse. Sul on iga päev nii palju tegemist ja kui sul väga laia strateegilist mõtlemist pole, siis unustadki elu ära. Selle nädalavahetuse IRLi üritusel, kus Tsahkna rääkis partei uuendamisest, sind ei olnud?

Ei olnud. Kutse oli, aga mul sattusid samale ajale mitmed noorte- ja las-tevõistlused, kus pidin osalema.

Nii et mingi hõõrumistpettumust siin polnud?

Ei, ei! See oleks naeruväärne, kui hakkaksin IRLi kritiseerima nüüd ja praegu. 2003. aasta lõpus astusin Isamaa liikmeks ja kuni viimase ajani olin nendega.

Ka sinu ja Juhan Partsi vahel on kõik okei?

Ma arvan küll, et on.
Kuigi kohe pärast valimisi said kuulsaks lausega “Parts feilis”.

Oli pikk õhtu, pikk valimispidu. Kell oli ehk pool kaks öösel, oli ka mõned veinid võetud. Ma ei märganud, et kaamera oli otse kõrval. Oleks teadnud, oleksin diplomaatilisemalt väljendunud. Mõte jääb aga samaks. Kui oleksime valimised võitnud, oleks kõik öelnud, et kõva mees, tubli mees. Ma arvan, et kui läheb teistpidi, siis võiks kah ausalt rääkida. Ja ma ise sain samuti sita tulemuse, see tähendab, et tegin ka ise sita kampaania, aga erakonna kui terviku eesotsas seisis Parts.

Mis valesti läks?

Eks need märgid olid juba mitu kuud enne valimisi näha. Maire Aunaste on väga tore, aga Võrus ta ei läinud peale. Mul endal on suguvõsa Võrumaal ja kuulsin nende käest juba tükk aega varem, et Aunaste pole see.

Partsiga oli Harjumaal sama lugu. Meil ju inimesed käisid mööda Harjumaad, nii-öelda ukselt uksele, ja tulid signaalid, et poolte käest saadi sõimata, et Parts ei lähe peale. Aga ainuke reageering: teeme siis rohkem reklaami!

Käisid ise ka ukselt uksele?

Seekord mitte. Kulutatud aeg ja tulemus pole tasakaalus. Varasem kogemus vähemalt minu puhul näitas nii. Näiteks kohalike valimiste ajal jagasin Lasnamäel IRLi tehtud kokaraamatuid. Hakkasime järjest minema. Maja number 16, maja number 18, maja number 20, aga kus on maja number 22? Seal on aadressid ju vahel nii imelikud… Selgub, et maja number 22 on kilomeeter eemal hoopis teises kohas. Läheme sinna ja tagasi ning ühe raamatu äraandmisele kulub 25 minutit. Rääkimata sellest, et pooltes kohtades, kus uks lahti tehti, kostis tervituseks: “Pašol tõ n…!” Mul olid tütarlapsed abiks, ühe ukse taga mingi purjus mees ähvardas neid ära tappa. Tüdrukud olid nii šokis, et elu sees ei taha enam midagi sellist teha. Pidime 2500 raamatut jagama, kulutasime mitu tundi ja suutsime ära anda ehk 17. Kokkuvõttes ei tundunud see mulle mõistlik ajakasutus.

Kes sind omal ajal ära rääkis, et parteisse astusid?

Põhiline ärarääkija oli mu naisevend Märt Kivine, kes tol ajal oli ise küll kõva sots ja Toomas Hendrik Ilvese nõunik vist isegi.

Teised erakonnad ka kutsusid?

Eks ikka. Res Publica on kutsunud ja Keskerakond on kutsunud, teised mitte. Mäletan, et Res Publica poisid käisid enne kohalike omavalitsuste valimisi minu juures, Tõnis Palts käis külas ja ükskord isegi Lennart Meri helistas ning kutsus Res Publica teemal enda juurde, aga ma ei saanud minna, sest olin parajasti lastega üksi kodus. Res Publicast loobusin ja Palts oli pärast pahane, et minu tõttu ei saanud ta Tallinna linnapeaks: väga vähe hääli jäi puudu. Ma oleks need hääled Res Publicale ära toonud, nii vist mõeldi (naerab).

Kes poliitikas su konkurendid olid?

Kui räägime sellest, et konkurendid on vastaserakonnas, siis päris nii see pole. Aegajalt mind ikka ärgitati, et kirjutaksinütleksin midagi Edgar Savisaare vastu, aga mul pole mõtet seda teha, sest minu ja Savisaare valijad on täiesti erinevad inimesed. Minu konkurendid viimatistel valimistel olid ikkagi Viktoria Ladõnskaja ja Sven Sester, kes olid IRLi nimekirjas eespool. Paratamatult tekitab valimisnimekirjade koostamine kõige rohkem pingeid ja intriige.

Kas tahad saada EOK presidendiks?

Nii otse sellele küsimusele vastata ei saa.

Aga oled sellele mõelnud?

Olen mõelnud ja mõtlen. Aga minu tahtmisest üksi ei piisa, viisteist EOK üldkogu liiget peab mind toetama. Mulle meeldis Mart Juure Facebookipostitus, kus ta kirjutas, et suure kaalumise järel on ka tema otsustanud kandideerida olümpiakomitee esimeheks, et tema tugevuseks on see, et ta ei armasta sporti ega jaga spordist midagi (naerab). Noh, minu nõrkuseks on siis ehk see, et ma armastan sporti ja jagan spordist midagi.

Aga pead võimalike toetajatega läbirääkimisi?

Ei, siiani tõsiselt mitte. Pole mõtet liiga vara seda teha, siis tulistatakse sind auklikuks. Aga mõne nädala jooksul tuleb ära otsustada, sest mõni inimene teeb selle nimel juba tööd.

Nimetame nimesid ka.

Kuulu järgi Jüri Ratas. Nii et kui ma liiga kaua venitaks, oleks toetusallkirjad Jürile juba ära antud.
Aga Urmas Paet?

Tema nimi käis ka läbi. Ta oleks tõsiseltvõetav konkurent.

Minu jaoks oli üllatus, et Gerd Kanteri nimi välja käidi. Oled sellel teemal Kanteriga rääkinud?

Sel teemal ei ole, aga olen lugenud Gerdi kommentaari. Gerdi puhul räägiti, et äkki on seal Raul Rebase afäärid taga. Ega tea, äkki Rebane süstis talle seda idee.
Kui Jüri Ratas tahab EOK etteotsa saada, kas ta peaks siis Riigikogu kohast loobuma?

Ei pea ta midagi, aga natuke kentsakas ikkagi oleks kahel kohal korraga. Tänasel hetkel on EOK juhtimine päris täiskohaga töö. Olümpiakomitees pole ainult olümpiaspordialad, vaid ka paljud teised ja mõned neist on päris edukad. Olulised asjad on rahastamissüsteem, kas või katuseraha teema. On koostööasjad olümpiakomitee, ministeeriumidega, minu arvates eriti haridusministeeriumiga. Mulle tundub, et üldsus nõuab muutust, spordiseltsid nõuavad muutust ja ka poliitikud on valmis muutuseks.

Mõni päev tagasi tuli uudis, et EOK andis suusatajatele 160 000 eurot ja tõstjad ei saanud sentigi.

See 160 000 oli katuseraha. Katuseraha – meeldib see meile või mitte -on väga poliitiline raha.

Keegi suusatajate sõber rääkis selle raha Riigikogult välja?

Just.
Meie suusatajad saavad 50ndaid kohti, aga Mart Seim võidab medaleid.

Jah, aga kui vaadata Jaan Talts juuniori kriitikat, tuleb ka öelda, et ta alustas lobitööd siis, kui rong oli juba ammu jaamast lahkunud. Talts ütles Facebookis, et Eesti spordisüsteemi rahastamist tuleks kohe muuta. Samas, kui 90% rahast tuleb otseselt või kaudselt riigilt, siis lihtsalt ei saa kohe ja paugust muuta. Riiklikku rahastamissüsteemi tuleb tunda, see on pika vinnaga asi. Varsti hakkavad rahandusministeeriumi ametnikud järgmise aasta riigieelarve kallal nokitsema, see tähendab, et juba praegu oleks vaja olla protsesside juures. Selles mõttes on väga hea, et EOK juht valitakse kevadel, mitte sügisel, sest siis on raharong ammu läinud, riigieelarve kokku pandud, kõikvõimalike läbirääkimistega hiljaks jäädud.

Kust meile järgmine kergejõustiku olümpiamedal tuleb? Gerd Kanteril on vist endiselt parimad šansid, aga ma pole kindel, et kui peaks kihla vedama, kas julgeksin enam Kanterile panustada…

Kas tuhat eurot paneks? Vist ei paneks.

Aga Kanterit kõrvale jättes, kes sealt edasi?

Me ei pruugi seda nime teada, aga vaatame kergejõustikku laiemalt. Andsin üksvahe Soome mitmevõistlejatele nõu ja see oli kentsakas kogemus. Oli näha, et on teatud alad, kus nad lihtsalt ei tea, kuidas neid teha. Pole oskusi ega kogemusi. Samas näiteks odaviskes nad teavad, ja häid odaviskajaid neilt tuleb. Meil on samuti mingid alad, kus teadmised olemas. Kui ma pakuks järgmist Eesti kergejõustiku olümpiamedalivõitjat, siis ütleks, et ta tuleb mitmevõistlusest.
Viimasel paaril aastal on palju räägitud Rasmus Mägist.

Jah, aga tema ala (400 meetri tõkkejooks) on maailma mastaabis väga keeruline. Näidet tuues. Käisin sellel aastal Kolumbias noorte MM-võistlustel. Istusin mõnel päeval tribüünil täitsa omaette ja vaatasin just selle pilguga, et millistel kergejõustikualadel võiksid eestlased kunagi tiitlivõistlustel konkureerida. Ega meil pole väga palju neid alasid. Naistel ehk kaugushüpe, kolmikhüpe, võib-olla kõrgushüpe, kui tuleb peenikese kondiga sale pikk kuju. Meeste puhul veel odavise, ketas, mitmevõistlus. Kuulitõuge on juba keerulisem, seal on sellist musklit vaja. (Nool teeb hiiglasliku kaare biitsepsi kohal.)

Jooksualad võib maha kanda?

Absoluutselt. Kui peaks puhtjuhuslikult tulema mõni geenius, siis muidugi, aga seda ette ei planeeri. Vaatasime Sebastian Coega koos, kuidas üks 17aastane Keenia poiss jooksis ja Coe vangutas pead: “Ma omal ajal võitsin EMi viis sekundit aeglasema ajaga.” Selline on seis. Mõnikord tulevad talendid ka ootamatult. Kümme aastat tagasi polnud Eesti tõstmist ollagi, aga nüüd on Mart Seim vaat et meie suurim lootus olümpial.
Seda muidugi. Muuseas, kui minult küsida, mis on viimase aja suurim spordielamus, siis see oli Seim aastal 2014. Eelmisel aastal oli juba ühtteist oodata, aga 2014 oli niimoodi, et teen Eurospordi lahti ja vaatan – Mart Seim läheb lavale. Võtab 246 kilo, kõigepealt rinnale – duhh! – ja siis – põmm! – lükkab üles. Tead, ma olen sporti teinud, aga 246 kilo on ikka nii uskumatu arv… Ma ei oska isegi ette kujutada, kui raske see on, ja siis näed, kuidas üks eestlane seda
teeb… See oli minu jaoks kõige emotsionaalsem sündmus!

Kui hea su vorm praegu on? Kui oleks varustus, saaks sooja teha, kui kõrgelt teibaga üle läheks?

Raske öelda. Peab harjutama, nii lihtne see pole. Olen igal aastal jõululaupäeval jooksnud 800 meetrit ja teinud rinnalt surumist. Viimati jooksin 2.23 ja surusin 135 kilo. Teiba osas spekuleerides: 4.50ni ehk jõuaks, sealt edasi peaks juba tõsisemalt harjutama.

Kui vaatad ennast praegu ja omaaegset tippvormi, siis mis kõigepealt kaob? Jõud? Kiirus? Vastupidavus?

Jõud kindlasti mitte.

Mis aladel sa oleks oma tipptasemele kõige lähemal? Kui peaksin pakkuma, siis ütleksin, et kuul ja ketas.

Jah, nii ongi. Kuul-ketas, järgmisena ehk 1500 meetrit, kus 4.45 võiks ära joosta, aga üksikalana. Kui kümnevõistluse ette teeks, oleks see lootusetu.

Su vanem poeg on 17, kas tema on juba kiirem ja tugevam?

Tugevam ei ole, aga kiiruse osas. hmm… 60 meetris ma enam ei võida teda, võib-olla 10-20 meetrit suudaksin ees olla, aga poole aasta pärast ilmselt sedagi mitte. 300 meetris samuti ei tohiks enam ees olla, 800s vist ka enam mitte. Võib-olla 1500s suudaks hammastega kinni hoida ja lõpu eel lükkaks rinna ette, aga see on ka spekulatsioon. Ehk jõualadel veel edestaksin. Mehe ja lapse jõud on ikkagi erinevad.

Kas pojas on tipumaterjali?

Paar aastat tagasi oleks keeruline olnud öelda, aga viimasel ajal tundub, et hakkab tulema. Ongi ehk parem, et ta on tasapisi arenenud, muidu pandaks jube suur ootus peale.

Mis mõttes?

Vaata, meil on noor mitmevõistleja Hans-Christian Hausenberg. Jube andekas kuju, aga Õhtuleht tegi mingi aasta läbipõrujate tabeli ja pani Hausenbergi sisse. Jumal küll: poiss on 15aastane, mis läbipõruja?! Või nüüd see tohutu kära Kelly Sildaru ümber.

Sildaru teeb ju väga häid etteasteid.

Muidugi, aga ta on 13aastane! Kuidas tal keha muutub, kuidas pikkust juurde viskab, mida teeb kehakaal, kuidas muutub koordinatsioon – kõik see on veel ees. Ei ole vaja ootusi kütta!

Ajakirjanikud muuseas teavad seda kõike, aga Eesti on nii väike ja andekaid nii vähe ja sellepärast on lugusid vaja.

Aga seda enam, et andekaid on vähe! Neid tuleb hoida. Siin on ka üks teine teema, kus ma pole Urmo Soonvaldiga nõus, netikommentaaride osas, ma mõtlen. Ma aitan
natuke Valdo Randpere poega, ta mängib tennist ja sai hiljuti oma esimese parema tulemuse. Vaatan, uudis üleval, teen lahti ja esimene kommentaar: “Randpere nimi ajab mul südame pahaks.” Mu oma poja kohta samamoodi. Anu Välba kutsus poega mingisse saatesse, et tippsortlaste lapsed tulevad kokku ja nii edasi. Poiss aga ütles õnneks, et ei lähe, saab pärast ainult sõimata.

Ja selline see suhtumine ongi. Pärast, kui keegi 17aastane kedagi tulistab, siis on oih ja aih, et kuidas küll sellised asjad juhtuvad.

Kuidas sind ennast nüüd pärast poliitikat tituleerima peab?

Ma ise pean ennast olümpiavõitjaks. Minu jaoks on see ikka suurem tiitel kui poliitik. Vahepeal õnnestus ju ka käia linte läbi lõikamas ja siis ikka öeldi “olümpiavõitja”. Kui loen enda kohta lehest, siis eriti praegu oleks korrektne kirjutada “olümpiavõitja”, mitte “sportlane”. Kõik me oleme sportlased. Isegi presidendi vastuvõtul öeldi esimesena “olümpiavõitja”, mitte “Riigikogu liige”.

Seekord öeldakse siis lihtsalt “olümpiavõitja Erki Nool”?

Seekord mind ei kutsutud. Aastast 1996 on see vist teine kord, kui ei kutsutud. Rüütel ka korra ei kutsunud. Aga noh, ma pole enam poliitik ka. (Nool muigab.)