Eesti Ekspress: IRLi hiilgus ja langus

21.12.2015Meediakajastus

Kuidas sai kohalike valimiste suurüllatajast Isamaa ja Res Publica Liidust (IRL) vaid kahe aastaga igav ja väsinud minevikuerakond?

Kahe nädala eest istus Viktoria Ladõnskaja riigikogu suures saalis ja käis pilguga üle kolleegide. Raske aasta oli mööda saamas, hilissügisene bluus hiilis hinge. Ladõnskaja müksas pinginaaber Ken-Marti Vaherit ja küsis, kas talle tundub ka nii, et enamik poliitikuid on omakasu peal väljas, mitte ei aja Eesti asja. Vaher tõstis pilgu ja vastas: „Issand, anna mulle meelekindlust leppida asjadega, mida ma muuta ei saa, julgust muuta asju, mida ma muuta saan, ja tarkust nende vahel alati vahet teha.“

Kõigepealt asjadest, mida muuta enam ei saa.

Kaks aastat tagasi, novembris 2013 oli IRLi reiting Emori uuringu kohaselt 22%. See lühike aeg – paar kuud 2013. aasta lõpus ja 2014. aasta alguses – oli esimene kord ajaloos, mil IRLi toetus ületas Reformierakonna oma. Eerik-Niiles Kross oli teinud Tallinnas kohalikel valimistel vägeva kampaania. Positiivne tulevikku vaatav meeleolu kandus üle Eesti ja IRLil läks igal pool hästi. Paljud olid eufoorias. Kohe-kohe läheme Reformist lõplikult mööda! Kohe-kohe oleme meie kõige suurem poiss liivakastis!

Ent edasi läks kõik allamäge.

Liiga populaarne? Valitsusest välja!

Nagu ikka tavaks, kui konkurent muutub liiga tugevaks, viskas Reformierakond karistuseks ­partneri valitsusest välja. IRLi inimestele tuli see šokina. Linna peal käisid ammu jutud, et Rosimannus räägib Nestoriga läbi, aga IRLis ei usutud valitsusevahetust kuni viimase hetkeni. „Jäime liiga kauaks graafikuid imetlema, konkurentidel töö juba käis,“ tunnistab tollane peasekretär Tiit Riisalo.

IRLi reiting kukkus 19% peale.

Siis tuli europarlamendi kampaania. Selle asemel, et leida etteotsa mõni värskem nägu (erakonnas pakuti Marko Mihkelsoni, mõned ka Anvar Samostit), olid nimekirja esinumbrid ikkagi Tunne ­Kelam ja Ene Ergma. Austusväärsed ja teenekad, aga mõlemad ka juba kaheksandas aastakümnes. Kelam alguses isegi ei tahtnud kandideerida, aga ühel hetkel ilmus ta ikkagi tollase IRLi esimehe Urmas Reinsalu kabinetti ja teatas käte värisedes, et tahab saada kas esinumbriks või ei kandideeri üldse. Ja Reinsalul, nagu sõnastab üks IRLikas, „polnud mune, et talle ei öelda“.

Kampaaniatiim oli aga püsti hädas. Kuidas Kelamit reklaamida? Mida ütleme? Kas paneme plakatile, et „Vali Tunne – ta on poliitikas aastast 1988!“? Pealegi, kui Kelam ise lõi kampaanias natukenegi kaasa, siis Ene Ergma ei liigutanud lillegi. Viimasel hetkel tekkis veel üks võimalus nimekiri ümber teha. IRL oli ju valitsusest välja jäänud, mitu ministrit vabanenud. Tekkis mõte neid ära kasutada ja Juhan Parts etteotsa panna, aga aega oli vähe ja lõpuks jäi puudu otsustavusest.

IRLi toetus langes 14% peale.

Parteile hakkas külge jääma luuseri maine. Ootamatu valitsusest väljaviskamine tõi kaasa kibestumise, süüdlaste otsimise ja meedias virisemise. Erakonnas nimetatakse seda aega pohmelli perioodiks. Politoloog Eerik Moora ütleb, et IRLi negativism, eriti kontrastis mõne kuu eest välja paistnud rõõmsa optimistliku vaatega, mõjus partei kuvandile väga halvasti. Tagantjäreletarkusena nõustuvad ka IRLi juhtliikmed selle hinnanguga.

„Sa võid ju head nägu teha, aga kibestumusest ei pääse, kogu erakonnas tekkis negatiivne õhkkond. Jäi mulje, et meile tehakse liiga,“ räägib Tiit Riisalo.

Suvel 2014 paistis siiski korraks, et IRL saab veel ühe šansi. Hakati valmistuma 2015. aasta riigikogu valimiste kampaaniaks. Kõigepealt veendi ära Urmas Reinsalu, et tema ei peaks olema nimekirja esinumber ja peaministrikandidaat. See veenmine läks suhteliselt lihtsalt. Siis veendi ära Juhan Parts (see oli juba natuke raskem), et just tema peaks olema IRLi kampaanianägu.

Suvel toimunud arvamusfestivalil esines IRL ja eelkõige Parts hästi. Valimisstaap töötas intensiivselt. Sinna kuulusid Riisalo, Reinsalu, Gerrit Mäesalu, Parts, Kross, Samost, Vaher, tihti astusid läbi ka Margus Tsahkna ja Sven Sester.

IRLi toetus kõikus 14 ja 16 protsendi vahel.

Siis tehti kaks suurt viga.

Kooseluseadus nagu veskikivi uppuja kaelas

Kõigepealt kooseluseadus. IRLi tipptuumik, seesama staap, oli selles küsimuses liberaalne (Kross, Riisalo näiteks) või lihtsalt ükskõikne (Parts). Igal juhul domineeris seisukoht, et kooseluseadusest pole vaja teha IRLi teemat ja kui tulevad hääletused, siis tuleb oma saadikutele hääletamine vabaks jätta. Ent IRLi Riigikogu fraktsioon oli märksa konservatiivsem ja üllatusena staabile käis välja ettepaneku panna kooseluseadus rahvahääletusele.

See oli valiku koht. Mingil põhjusel otsustas Urmas Reinsalu – tuletame meelde, tollane partei esimees – asuda konservatiivsemate poolele, ronis Riigikogu pulti ja hakkas rahvahääletuse ideed kaitsma. IRLi tagatuba hoidis meediast Reinsalu väljaütlemisi lugedes kahe käega peast kinni. Kooseluseadus oli muutunud IRLi teemaks, halvasti ja ebamugavalt. Ühelt poolt sai IRL peksa Vooglaiu ja Helmede käest, et pole piisavalt puritaanlik, teiselt poolt aga liberaalsete arvamusliidrite käest, et elab minevikus.

Tollast valikut kahetsevad mitmed. „Kooseluseadus pole tavaline poliitiline otsus, vaid puudutab paljude inimeste identiteeti. Ja minna selle pinnalt kaklema on lauslollus,“ ütleb Riisalo. „Palju elegantsem lahendus oleks olnud lasta ekspertidel ministeeriumis teemat põhjalikult analüüsida, kirjutada korralik seadus ja lõpuks jätta hääletamine vabaks.“

Umbes samamoodi mõtleb ilmselt ka Margus Tsahkna. Viimasel kooseluseaduse hääletusel mõned nädala tagasi jättiski Tsahkna juhitav IRL fraktsiooniliikmetele otsustamise vabaks. Selles dilemmas pole midagi uut. Paljudes Euroopa riikides on konservatiivsed poliitikud (konservatiivsete parempoolsete erakondade sees) samasooliste õiguste osas eri meelt ja see on jumala okei! Ometi süüdistati IRLi ikkagi oma saadikute survestamises, samas kui sotse, kelle seas on samuti eriarvamusi ja kes rakendasid selles küsimuses jäika diktatuuri, ei kritiseeritud. IRLile on väidetavalt teada ka vähemalt kolm Reformierakonna saadikut, kes hääletasid kooseluseaduse poolt ainult erakonna tuumiku survel. IRLi inimesed tunnevad, et neile on meedias ülekohut tehtud.

Igal juhul on see teema arenenud IRLi jaoks väga ebamugavalt juba aasta otsa. Kahju on tehtud, midagi parandada on raske. Parim, millele loota, on kooseluseaduse asjaga kiiresti ühele poole saada.

IRLi juhtfiguurid, kes on oma olemuselt gorjatšie estonskie parni, elavad valimiskaotust ja kehva reitingut väga sügavalt läbi, aga hoiavad oma tundeid vaos. „Liiga palju neil teemadel ei räägita,“ kirjeldab Ladõnskaja parteisiseseid meelolusid. Parts on tüüpnäide. Need, kes teda tunnevad, ütlevad, et Parts elab seda raskelt üle. Oli ju tema erakonna peamine reklaamnägu kevadel peetud Riigikogu valimiste eel.

Parts luges mune, Rõivas poseeris hävitajatega

Kampaania põhiteema valikul olid laual kaks varianti. Üks oleks olnud traditsiooniline Isamaa, „Eesti eest“ ja „meie kaitseme teid“ hoiak. Tehti isegi testreklaamid valmis – ema lapsega kusagil Tartus Toomemäel, sinine taevas ja rohelised puud, minevik ja tulevik ühekorraga, suur Isamaa logo küljes (ehk juba siis idanes mõte Res Publica tagaplaanile jätta). Hästi tüüpiline vana Isamaa: pehmelt rahvuslik, positiivse joonega hoiak. Muuseas, väga sarnane tänase Reformierakonna kuvandiga.

Ja oli teine valik, mis lõpuks peale jäi: madalapalgaliste maksustamissüsteemi muutmine ehk majanduslik julgeolek, nagu kampaaniameistrid sõnastasid. Küsitlused näitasid, et rahvas ootab seda. Väga oluline teema iseenesest, aga kas sobib ka kampaaniaks? Lõpptulemus kukkus välja nii, et peaministrikandidaat Parts luges Rimi kassas kanamune, sel ajal kui peaministrikandidaat Taavi Rõivas poseeris NATO lennukitega Ämari lennuväljal.

IRLi probleem võib olla ka selles, et nad mõtlevad tihti üle. EKRE võttis ju ühe loosungi – „Homod ahju!“ – ja võitis hoobilt inimeste poolehoiu. Jaak Madisson, kes IRLi ridades teenis kohalikel valimistel 17 häält, kogus EKRE liikmena 1883 häält ja pääses parlamenti. „Kui sa liiga targaks lähed, võid end lolliks mõelda,“ ütleb Riisalo. Kontoris käisid kampaaniaasjad niipidi, et Riisalo mõtles välja ideid ja alternatiive ning koos Reinsaluga tehti otsus. Aga kindlasti ei saa midagi otsustada ilma erakonna tuumiku toetuseta. „Ju siis tundus enamikule, et see majandusliku julgeoleku suund võiks inimestele rohkem korda minna,“ ütleb Riisalo.

Aasta tagasi oktoobri lõpus lahkus Kross IRList. Samuti Yoko ­Alender.

Mõni aeg pärast seda hakkas IRLi reiting taas kukkuma. Jaanuaris 15%, veebruaris 14%, märtsis aga juba 10%. 1. märtsil toimunud parlamendivalimistel kogus IRL 13,7 protsenti häältest.

Kuu aega tagasi, novembris 2015 langes IRLi toetus seitsmele protsendile, mis on parlamendierakondadest madalaim näitaja. Järgnevad rohelised kolmeprotsendilise toetusega.

„Poliitikas on nii, et meie (EKRE – Toim.) ja sotsid toetuvad fanaatilisele äärmusele. Reformierakond ja Vabaerakond on keskel. Keskel on kõige rohkem hääli, aga äärmuses on hääled lojaalsemad. IRLi häda on selles, et nad pole ei see ega teine,“ õpetab EKRE juhtfiguur Martin ­Helme. IRLil on tõesti objektiivselt väga raske, sest paremal tiival on praegu väga kitsas. Eesti poliitmaastikul on ju üks partei vasakul, teine partei venelastes ja neli parteid paremal. IRL on jäänud paremal tiival kõikide varju.

Kas on juba liiga hilja Eesti teenekaimat paremkonservatiivset erakonda ümber pöörata?

Kas Tsahkna on piisavalt tugev liider?

Hääled partei seest räägivad, et just praegu on hakanud eksistentsiaalse kriisi tõsidus IRLi inimestele kohale jõudma. Rahulolematus algab altpoolt. Piirkondade inimesed on vähem kursis partei igapäevase juhtimisega, saavad suure osa infot meedia vahendusel ja neile tundub seis eriti nukker.

Oktoobris IRLi uueks peasekretäriks saanud Kert Karuse üks peamisi ülesandeid on just piirkondadega suhelda ja nende moraali üleval hoida. Karuse teine ülesanne on olla saneerija: tõmmata kokku partei kulusid, maksta võlgu (võlajääk on hetkel pool miljonit eurot), lasta töötajaid lahti ja seda kõike võimalikult viisakalt.

Organisatoorne pool, partei rahakoti ja kontori töö korras hoidmine, on oluline, aga sama oluline on ka juhtimine ja ideed. Siin pöörduvad pilgud Margus Tsahkna poole. Tsahkna on lubanud, et tuleb uue aasta alguses välja IRLi uuendamise kavaga, see peaks sisaldama konkreetseid ettepanekuid ja samme partei muutmiseks.

Tsahkna tugevuseks, aga ka nõrkuseks on see, et tal pole parteis oma klanni. Üks IRLikas ütleb, et Tsahkna valiti esimeheks sellepärast, et ta käis kõige vähem kõikidele närvidele. Tsahkna räägib kõigiga, aga kui otsida tema konkreetset „meeskonda“, pole seda kerge leida. Kindlasti kuulub Tsahkna tiimi uus peasekretär Karus. Tsahkna suhtleb tihedalt Mart Laariga, peab nõu ka eelmise peasekretäri Tiit Riisaloga. Uus esimees ise usub, et eelkõige toetavad teda piirkonnad ja pigem võivad vastuhääled reformikavadele tulla partei juhatusest.

„Selget uut hingamist me ei näe veel. Tsahknal ei tule juhatuses hääled kokku, tal pole tagatuba,“ kommenteerib nüüdseks parteist lahkunud Jaak Aaviksoo.

Osa kriitikutest arvab ka seda, et Tsahkna on nõrk ja arg, ei suuda ennast kehtestada, tahab meeldida kõigile. Martin Helme ütleb, et kui Jevgeni Ossinovskil on poliitiline tapjainstinkt, siis Tsahkna (ja ka Rõivas) on nõrgad. „Pole võitlejad,“ poetab Helme.

Võib-olla on nii, aga võib-olla on tegu lihtsalt erinevate stiilidega. Saab ju näiteks öelda, et Ossinovski on teinud palju kära (alkoholireklaamide keelamise või valitsuskoalitsiooni kohta) – aga mida ta on saavutanud? Tsahkna on samal ajal, suhteliselt vaikselt ja ilma avalike ultimaatumiteta läbi surunud rasked sotsiaalvaldkonna reformid.

Politoloog Eerik Moora ennustab, et vähemalt kaks aastat kestab IRL veel ära. Kui aga 2017. aasta kohalikeks valimisteks midagi muutunud pole, läheb küsimus eksistentsiaalseks: olla või mitte olla. Võimalusi on mitmeid. Rahvaliidu stiilis hääbumine. Liitumine kellegagi, Vabaerakonna või EKREga? Vabaerakonna esimees Andres Herkel ütleb, et see pole (Vabaerakonna vaatenurgast) otstarbekas. Martin Helme EKREst välistab samuti institutsionaalse liitumise.

Lõpuks kõige raskem tee – IRL ise ronib mülkast välja. See nõuab nii meelekindlust, julgust kui ka tarkust.