Menüü 
Eesti Ekspress: Peaminister „Põsk“
22.02.2016MeediakajastusKas Taavi Rõivas on valitsuse juhina liiga pehmo? Ekspress rääkis peaministri kolleegide ja lähikondlastega ning saatis teda kohtumisel Saksa ärihaidega, kes esitasid raputava sõnumi põgenike ja Venemaa kohta.
Peaministri kalender on lõhkemas nagu seebimull. Aega Ekspressi intervjuuks on raske leida. Nii nädala algul kui ka lõpus viibib ta tööasjus välismaal.
„Ainus teoreetiline võimalus oleks kolmapäeval, muud päevad lootusetult kinni,” kirjutab Rõivas SMSis.
Aga kui sõidaks koos välismaale? Brüsselisse pole mõtet minna, sest Euroopa ülemkogu kõnelustele Suurbritanniaga ajakirjanikke ligi ei lubata.
Enne seda käib Rõivas Berliinis kohtumas Saksa ettevõtjatega. Kas sinna saaks kaasa?
„Eeldan, et ikka saab, täpsustan kohe,” vastab Rõivas SMSiga, kus komadki õigesti paigas.
Lennukis oleks aega rääkida. Lisaks saaks näha, millise mulje meie peaminister Saksamaal jätab. Ajakirjaniku reisija hotelliarve maksab mõistagi Ekspress.
Rõivas sai juba enne peaministriametit Stenbocki majas Ansipi nõunikuna hea kooli – kuidas pingelises ajagraafikus hakkama saada ja töövõimet säilitada.
Päeva esimesel koosolekul (9.0010.00) tuleb kõik olulisemad teemad läbi käia ja alluvatele selge signaal anda, mida neilt päeva jooksul oodatakse.
Ja teine tähtis asi, mida ta Ansipilt õppis – päeva alguses või lõpus tuleb pea mõtetest tühjaks joosta, nädalavahetustest rääkimata. Nii jooksis Rõivas pühapäeval 12 km, eelmisel teisipäeval 8 km, ikka rahulikus tempos, 5.50 kilomeeter.
Peaministrina on ta korra ka maratonile jõudnud. Loodab tänavugi jõuda, kuigi ettevalmistuseks on aega vähe.
Mõni minut enne Air Berlini lennuki starti Helsingist ilmub Rõivas lennukisse. Ta lükkab enda ees alumiiniumist reisikohvrit, millel on all neli ratast. Selliseid kohvreid valmistab Saksa firma Rimowa, neid reklaamivad seksapiilsed modellid ning kohvrid maksavad viiesaja euro ringis. Hõbedase kohvri kinkisid sotsiaalministeeriumi kolleegid Rõivasele Euroopa ülemkogudel käimiseks, kui ta kevadel 2014 kõigile ootamatult peaministriks sai.
AVALIKU KUVANDI MÕTTES on viimased päevad olnud Rõivasele rasked.
Otsa tegi lahti Päevaleht, teatades, et „peaminister Taavi Rõivase reiting kukkus allapoole senist madalpunkti“. Päev hiljem ammutas Õhtuleht sellest ainest juhtkirjaks – „Madal reiting on otsustamatuse palk“.
Berliini lennu hommikul ründab keskerakondliku linnavalitsuse häälekandja Pealinn valitsust suisa viies tekstis. „Põletav teema on, kuidas saab nii nõrga peaministriga ja põhimõtteliste lahkhelidega valitsus veel üldse olemas olla,“ ajab leht kiusu.
Pealinn jõuab ka Rõivase koju ning lausa mitmes eksemplaris.
Algul kahtlustas peaminister, et keegi ummistab nimme ta postkasti. Nüüd arvab, et postiljon tahab Pealinnadest ruttu lahti saada ja topib neid, kuhu juhtub.
Rõivas: „Kui ma ainult reitingutele ja Päevalehe seieritele mõtleks, poleks üldse võimalik tööd teha!“
Päevalehe reitingust on tal oma arvamus. Et saada hinnet 5, peab saama hinde 5 mitte ainult koalitsiooni, vaid ka opositsiooni toetajate seas. Kolmest suuremat numbrit pole selle metoodikaga mõtet loota.
Rõivas läheb Berliini tähtsale koosviibimisele, mis toimub hotellis Maritim aadressil Stauffenbergstrafie 26. Tänava nimi avaldab austust ühekäelisele sõjakangelasele, krahv von Stauffenbergile, kes üritas 20. juulil 1944 Adolf Hitlerit pommiga tappa. Atentaat ebaõnnestus ja krahv koos teiste vandenõulastega lasti Saksa maavägede peakorteri hoovis maha. Praegu on samas majas vastupanuvõitluse muuseum.
Teisel pool tänavat asuva hotelli konverentsisaali koguneb 3000 inimest, sealhulgas 80 parlamendija 70 suursaadikut. Algamas on Saksa kesk- ja väikeettevõtjate liidu BVMW aastavastuvõtt.
BVMWesindab 270 000firmat, mis annavad tööd rohkem kui üheksale miljonile inimesele. Neid ettevõtteid peetakse Saksa majanduse selgrooks.
Kuhu iganes Eesti peaminister reisib, on tal kaasas omaenese tuumajaam”. Nii kutsutakse Stenbocki majas telefonilaadijat, millega saab iPhone’i kaks korda laadida.
„Tuumajaam” on eriti vajalik Brüsselis Euroopa ülemkogul, kus tuleb hoida tihedat telefonisidet väljaspool nõupidamisruumi asuvate Eesti ametnikega. Kui 28 liikmesriigi peaministrid koos õhtust söövad, venivad arutelud nii mõnigi kord üle südaöö. Ja õhtusöögilaua küljes pole pistikupesa, kust telefoni saaks laadida.
„Tuumajaama” kasutamist õppis Rõivas 2014. aasta suvel Ypresis esimese maailmasõja 100. aastapäeva tseremoonial Luksemburgi peaministrilt, kes talle ja Prantsusmaa presidendile Hollande’ile samasugust aparaati laenutas.
Berliini konverentsisaalis ootab Rõivast kõige tähtsam koht – esimeses reas perekond Ohoveni vahel.
Peaministri vasakul käel istub UNESCO erisaadik Ute-Henriette Ohoven. Hoolimata lähenevast 70 aasta juubelist näeb daam välja nagu blond Barbie. Sakslased kutsuvad teda hüüdnimega „Mutter Theresa in Chanel” – Ema Teresa, kes kannab Chaneli. Juba aastaid on kogunud naine rikastelt miljoneid ja viinud need Aafrikasse nälgivate laste aitamiseks.
Peaministri paremal käel võtab koha sisse BVMW president, tuntud finantstegelane Mario Ohoven. Mustad juuksed ja jõuline nina teevad ta külgvaates Saksa vapikotka sarnaseks. Ohoven osutub kõnepuldis eriti raevukaks esinejaks.
„Saksamaad ähvardab oht!” kuulutab ta alustuseks. Saalis kostab siitsealt häbelikku plaksutamist.
„Itaalia maksab põgenikule 0 eurot. Hispaania 0 eurot. Kreeka niikuinii 0 eurot. Portugal 0 eurot. Meil aga saavad põgenikud kuni 360 eurot, pluss majutus, pluss arstiabi.”
Saalitäis kodanlasi unustab kätteõpitud poliitilise korrektsuse, andes kätele valu.
„Põgenik koos oma järeletoodud naise ja kuue lapsega, kes pole Saksamaal töötanud ega makse maksnud, saab 2000 eurot.”
Kestvad kiiduavaldused.
„Te kuulsite õigesti – 700 miljardit eurot – pikaajalise massilise immigratsiooni kulud koos perekondadega.”
Ettenähtud aeg on ammu täis, ent Ohoven ei mõtlegi lõpetada. Tema on peoperemees ja tal on veel palju öelda.
Ülejärgmisel päeval istub Rõivas Stenbocki majas oma kabinetis ja vastab Ekspressi küsimustele. Ta ütleb, et Euroopa Liit on teinud põgenikekriisi lahendamisel mitmeid otsuseid täpselt nii, nagu Eesti soovitas.
„Kui Euroopa Komisjoni president Jean-Claude Juncker tuli välja oma põgenikekvootidega, siis kvootide arvutamise valem oli karjuvalt ebaõiglane. Andsime Junckerile sellest teada. Ma rääkisin ka Läti, Leedu ja Skandinaavia kolleegidega, ja seejärel Merkeliga – et me oleme valmis andma oma osa, aga see peab olema proportsioonis riigi suuruse või SKTga. Lõpuks läks täpselt nii, nagu meie tahtsime!” Rõivasel on tuua teinegi näide: „Olin Soome peaministri Sipiläga just Liibanonist tulnud ja rääkisin kohe Junckerile ja Euroopa Ülemkogu alalisele eesistujale Donald Tuskile, et me peaksime toetama rahaliselt Jordaaniat, Liibanoni ja Türgit. Kui toetame põgenikke seal, on see meile soodsam. Juncker kuulas seda telefonikõnet põhjalikult. Ma ei olnud ainus, kes seda soovitas, aga see sai Euroopa Liidu ametlikuks poliitikaks.”
Ohoveni kõne aina kestab. Ta teatab, et Venemaale kehtestatud sanktsioonid on valed majanduslikel, poliitilistel ja õiguslikel põhjustel.
„Muidugi mõista ei ole inimõigused kaubeldavad, aga lahendust ei saa ilma Putinita ja Putini vastu.”
Ohoven nõuab oma valitsuselt Kremliga läbirääkimisi. Aga mille üle ja mis tingimustel, ta ei täpsusta.
„Valitsus peab Venemaaga asja ajama!”
Saal plaksutab juba täielikus eufoorias, nagu lapsed jõuluvanale.
Eesti suursaadik Berliinis Kaja Tael istub saalis Rõivase selja taga. Mida vihasemalt laval Merkeli poliitikat lammutatakse, seda sagedamini kummardub Tael peaministri kõrva äärde ja sosistab midagi.
Rõivas on õppinud saksa keelt keskkoolis kolm aastat ega valda seda päris vabalt. Hiljem mainib ta, et sai kõnest ise „47protsenti aru”. Ülejäänu eest kannab hoolt suursaadik.
Vasakul randmel kannab peaminister puust käekella Wooch, mille numbriplaadil on kiri „T. Rõivas”. Selliseid kellasid valmistab Tartu koolipoiste loodud õpilasfirma. Ainsa sõrmusena kannab ta Tallinna Reaalkooli hõbedast lõpusõrmust. Endiselt värvilised sokid. Sinised, punased, roosad…
Hiljuti oli veebis üleval pilt samojeedi tõugu koerast Emilyst, kes tütar Miina Rihanna ja elukaaslase Luisa Värgi pealekäimisel peaministri koju elama võeti.
Rõivasel on Reformierakonnas mitu hüüdnime: „David”, „Hässelhoff” ja lihtsalt „Häss”.
David Hasselhoff on Ameerika menusarjade „Knight Rider” ja „Rannavalve” („Baywatch”) staar, paljude naiste lemmik.
TALLINNA REAALKOOLI AASTARAAMAT 1996/97 KIRJUTAB, et Taavi on tark. „Vahest ninatark. Poliitik olevikus ja tulevikus, hiilgab majandustundides. Täiuslik loogiline mõtlemine (Milleks mulle valemid!). Agar vaidleja, enamasti blufib. Alati (abi)valmis. Ja tüdrukud talle meeldivad. Oi, kuidas meeldivad!”
Õpetajate päeva etenduses aastal 1996 mängis Taavi (12.b) inglise keele õpetajat Silvia Mummat, suu paksult punaseks värvitud. Meetrise lõhikuga seelikus tuiskas ta koolimaja treppe pidi ülesalla, ühes käes kobakas reisikohver, teises makk.
Õpetaja Mumma naerab tänagi südamest, kui seda meenutab. Taavi tabas ta olemuse suurepäraselt ära.
Mõni nädal hiljem kehastas Taavi kooli stiilinädalal pikajalgset transvestiiti (ta polnud ainus), ja kevadel 1997 kallas klassiõde Lennelile (kes nüüd on Vanalinna Hariduskolleegiumi matemaatikaõpetaja) ladinal vett krae vahele.
Kitsas ringis öeldi Rõivase kohta „Põsk”. Siis sai Rõivas peaministriks ja enam ei sobinud „Põsk” öelda. Peaminister Ansipi hüüdnimi oli Reformierakonnas üksvahe „Robot”.
Siim Kallast kutsuti vuntside järgi „Lenks” (ta oli ka rattaliidu president). Peaministri sõpra Remo Holsmerit kutsutakse „Rihmikuks“ ja Jevgeni Ossinovski kohta öeldakse „Gennadi”, kuna keegi ütles talle kunagi TV otseeetris kogemata ,.Gennadi”.
Kas Rõivas ei tundnud kihvatust Ohovenile vastu vaielda?
„Nojah,“ ütleb Rõivas, kui me Air-Balticuga Berliinist Riiga lennates pikemalt räägime. Ta selgitab, miks ta jättis teadlikult reageerimata üleskutsele Venemaalt sanktsioonid maha võtta.
„See läheb juba teise riigi sisepoliitikasse minekuks ja sellega peab olema alati üliettevaatlik. See on vägaväga libe tee. See ei ole hea tava. Aga oleks selle üleskutse teinud mõni Saksa poliitik, ma oleks kindlasti vastanud.“
Viisaka signaali Rõivas siiski andis. Ta tänas oma kõne alguses Saksa valitsust mullu Ämarisse saadetud viie hävituslennuki eest. Kunagi olid Müncheni rahamehed öelnud Rõivasele, et Luftwaffe lennukite saatmine Eestisse ei tule kõne allagi, sest see oleks Peterburile liiga lähedal.
Rõivas nõustub, et majanduse seisukohalt on Venemaa sanktsioonid Eestile „valusad“. Ta arvab, et ilma nendeta
saaksime 1-2 protsenti täiendavat majanduskasvu.
„Aga mina näen poliitikuna palju laiemat pilti. Olulisem on, et Eesti oleks ka 50 aasta pärast iseseisev riik. Ka 1940. aastal oli päris palju neid, kes rääkisid heast läbisaamisest Nõukogude Venemaaga, ja kõik mäletavad, millega see lõppes.“
Vanasti vaadati peaministri Ansipi nõunikke ammuli sui – endine minister, endine kantsler, endine kaitseväe juhataja, üks korüfee teise otsa! Nüüd. Rõivase nõunike hulgas pole staare.
Mõni kurdab, et valitsusliikmetel silmad ei sära. Mõni kiidab, et säravad küll ja kuidas veel! Urmas Reinsalu andvat istungitel selliseid etendusi, et hoia ja keela – Eesti teater olevat Reinsalu kujul suurest talendist ilma jäänud.
Rõivas olevat „lihtsalt Ansipi väike koopia” – selles mõttes, et mõlemad on pikajutumehed. Seletavad ja seletavad. Isikuomadustele mõeldes see koopiajutt ei kehti.
Ansip kärkis ja paukus ja alluvatel lõuad värisesid. Ansipi ajal olla isegi sellist imet nähtud, kuidas Jürgen Ligi, silmad veekalkvel, enese ette vahtis. Rõivas seevastu on pehme, viisakas ja painduv.
Ükskord ütles Rõivas rahandusminister Sven Sesterile: „Nii ära enam tee!” või „Olgu see viimane kord!”, ja need olevat ka kõige jõulisemad väljendid, mida selle mehe suust kuuldud on.
Rõivasele pole loomuomane karmilt öelda, kedagi paika panna. Rõivase probleem olevat leadership – ta pole alfaisane, kes rahva enda selja taha võtab ja röögatab, et nüüd, mehed, minu järel!
Autoritaarsust on ta näidanud vaid siis, kui väljastpoolt erakonda inimesi valitsusse määras. (Anne Sulling oli selles nimekirjas esimene, järgnesid Maris Lauri ja Marina Kaljurand.)
Rõivas on reklaamitud välja BVMW aastakoosoleku peaesinejana. Ta läheb pulti ja võtab sellest kahe käega kinni.
Saali ei paista, et tegelikult hoiab Rõivas kinni oma iPadist, kus tal on kõne juurde kuuluvad slaidid. Kuigi lava kohal ripub tohutu ekraan, näeb publik ainult Rõivase nägu. Slaide pole võimalik kuulajatele näidata, sest ürituse korraldajad pole sellele mõelnud.
„Ei olnud võimalust saada minu iPadist signaali,” kahetseb Rõivas hiljem, „sest distantsid olid liiga suured.”
RÕIVASEL ON OSKUS OMA ESINEMISI auditooriumile käigu pealt sobivaks tuunida. Pensionäridele räägib aeglaselt, kooliõpilaste ees rebib kildu, lasteaias on tore onu.
Kui kohtumisel Viljandi kooliõpilastega tuli jutuks kanep, soovitas Rõivas kutsuda kooli mõni patsient Jämejalast, et see räägiks, mis sõltuvus tähendab ja kas sellest lahti saab.
Kui Rõivas ise Tallinna Reaalkoolis käis, tuli õpetajatel arvestada, et 12.b klassis on Taavi, kes vaidleb ja vastu seletab.
Berliinis alustab Rõivas kõnet inglise keeles ja siis kordab vali meeshääl sama lauset saksa keeles üle saali.
„Alguses ehmatas,” tunnistab Rõivas pärast. „Mul oli teadmine, et seal tehakse sünkroontõlget. Et keegi hakkab üle karjuma, see oli kokku leppimata.”
Sakslased pole viitsinud kolme tuhande kuulaja jaoks Rõivase pärast kõrvaklappe kohale tassida. Nii jääbki peaminister rääkima inglise keeles ja tõlk kordab jutu lause haaval uuesti üle.
See annab Rõivasele hetke aega, et iga järgnev väljaütlemine läbi mõelda.
Saksa publik aga saab seedida, mida Eesti peaminister õieti ütles. Kuuldu on nende jaoks peaaegu uskumatu.
Jürgen Ligi on kurtnud, et Rõivas keelas koosolekutel ära iPadid ja iPhone’id. Tegelikult olnud Ligi ise ainuke, kes istungi ajal ülearu palju iPadide ja iPhone’idega mässas.
Rõivas tegi märkuse, et Jürgen, pane see Facebook ära!“ või saatis Jürgeni naabrile SMSi: „Ütle Jürgenile, et ta Facebooki ära paneks!“
Varem oli Rõivasel koosolekute ohjamise isikupäraseks võtteks demonstratiivne paus. See nägi välja nii, et kui Rõivas rääkis ja mingi grupp (ministrid, nõunikud, ametnikud) omavahel sosistama hakkas, jäi Rõivas vait ja ootas, kuni ruum vaikseks jäi.
Nüüd ütleb ta lihtsalt: „Ärme paralleelkoosolekuid pea!“
Andrus Ansip oli PR-teadlik ja Rõivas on veelgi rohkem.
Kui valitsuse istungil on arutamisel neli teemat, hakkab Rõivas juba esimese teema lõppedes pressiinimesega sosistama, kuidas sellest uudise peaks tegema.
Saksa publiku ees räägib Rõivas, kuidas eestlased internetti kasutavad.
„Täpselt nagu Saksamaal, on ka Eesti lapselapsed kogu aja Facebookis. Eesti puhul on iseloomulik, et ka vanavanemad on Facebookis.”
Muhelus saalis.
„96 protsenti eestlasi esitab oma tulumaksudeklaratsiooni veebis.”
Üllatunud kiiduavaldused!
„Tulude deklareerimine võtab umbes 5 minutit!”
Suurem elevus saalis!
„Mina täitsin täna hommikul oma deklaratsiooni esimeste hulgas. Riik kannab mulle enammakstud raha tagasi juba nädala pärast.”
Saal enam ei plaksuta, vaid rõkkab naerda. Esimeses reas istuva roheliste partei esimehe Cem Özdemiri näost paistab selgelt, et ta ei usu, mida kuuleb.
Rõivas räägib, et Eesti riigi andmebaasid on ristkasutuses ja korra juba antud andmeid ei pea uuesti esitama. Tänu sellele saavad ettevõtjad pühenduda põhilisele – oma äri kasvatamisele.
„Seitsme aasta eest registreerisin
oma tütre sünni ja keegi ei pea enam küsima, kelle tütar ta on.”
Rõivase tütar Miina Rihanna (6) käis äsja esimese klassi katsetel kahes koolis. Läinud aastal hakkas (viieselt) Tallinna Reaalkooli eelkoolis käima. Kuueselt läks ka Rocca al Mare eelkooli. Mõlemad koolid on Miina meelest suurepärased.
Peaminister jätkab Berliinis oma kõnet: „Hinnanguliselt hoiame digitaalsete teenustega aastas kokku rohkem, kui kulutame kaitseväele. Naljaga pooleks võiks öelda, et me maksame oma kaitsekulude eest digiallkirju andes. Mõned valitsuse dokumendid digiallkirjastasin täna auto tagaistmel, teel Berliini lennujaamast linna.”
ON VÄLJENDATUD MURET, et peaminister Rõivas jätab Euroopa riigipeade seltskonnas väheveenva mulje. Et ta on kergekaallane, kellel pole otsustavust. Teeb Brüsselis teiste peaministritega selfie’sid, suu kõrvuni, ja ei mõju tugeva juhina.
Henrik Hololei ütles intervjuus Postimehele, et me „oleme piisavalt väike riik, et mõista, mida me suudame mõjutada, mida mitte. Tihtipeale sõltub ka sellest, kuidas ja kes neid asju ütleb.“
Rõivase klassivend Jürgen Rooste ütleb: „Ongi parem, kui meil on selline peaminister vanade puitund pässide asemel!“
Saksa majandusmeeste jaoks on Eesti peaminister nagu keskaegne maailmarändur Marco Polo, kes jahmatas eurooplasi jutustustega Hiinas nähtud imedest. Rõivast kuulatakse, sest ta räägib keeles, mida tema kuulajad oivaliselt mõistavad – raha keeles.
Sakslased on umbusklikud igasuguse internetiasjaajamise suhtes, eelistades jätkuvalt paberit. Eestiga võrreldes on Saksamaa digitaalne arengumaa, mis raiskab bürokraatia peale meeletuid summasid. Pankur Ohoven vajab Rõivast selleks, et näidata oma poliitikutele, missugune on tulevikutee.
ENAMIK EUROOPA KOLLEEGIDEST on Rõivase jaoks ühe SMSi kaugusel.
Rõivas: „Me saadame SMSe ja suhtleme nagu tavalised inimesed. On neid, kes helistavad lauatelefonile, olles kõne enne kokku leppinud. Aga julgelt pooltega 28st on meil asjad moblade teel juba aetud, kui sekretärid kõnesid kokku lepivad/’
President Ilves suhtleb Rõivasega paar korda kuus – harvemini kui Ansipiga. Veebruari alguses, pärast seda kui Ilves kohtus Rõivasega Riigikaitsenõukogus, kõlas presidendi pressiteade: „Eesti aga vajab praegu rohkem riigimehelikke otsuseid.’
Jaanuaris, kui Ilves kohtus kolme koalitsioonierakonna esimehega, väljastas Kadriorg manitseva pressiteate: „Teil on ees veel kolm aastat. Ärge võtke seda kui paratamatust, vaid kui võimalust Eestit paremaks teha. Eestil on suuremad väljakutsed kui see, kes läheb siit Euroopa Kontrollikotta.”
Rõivas on esinenud Berliini kõnele sarnaste ettekannetega USAs Stanfordis, Hiinas Shanghais, Küprosel ja mujal. Ta peab seda peaministri töö kohustuslikuks osaks, tehes seda vähemalt korra kuus.
„Kui kolmest tuhandest kuulajast isegi kümme tuleb ja investeerib Eestisse, on see juba tunda.”
Poolteist aastat tagasi käis Rõivas Helsingis idufirmade üritusel Slush. Ta esines koos Soome peaministri Alexander Stubbi ja Jaapani suure ekontserni Rakuten juhi Hiroshi Mikitaniga. Järgmisel päeval tuli jaapanlane Eestisse ja Rõivas kohtus temaga uuesti.
„Nüüd on ta juba mitu ettevõtet Eestis ostnud ja päris korralike summadega. Seda tüüpi asjad võivad osutuda väga kasulikeks.”
Enne gaasitoru Balticconnectori kokkulepet käis Rõivas koos Stubbiga jooksmas, võttis siis saunas krõbeda leili ja lõpuks käisid mõlemad meres ujumas.
„Oli november ja lumi oli maas. Saun oli kokku lepitud, talvine meresuplus mitte. Aga miks keelduda!?“
Rõivase sõnum Eesti maksusüsteemi lihtsusest ja ettevõtete tulumaksu puudumisest ei meeldi Berliinis siiski kõigile. Pärast teda esinev Saksa majanduskoostöö ja arenguminister Gerd Müller torkab möödaminnes, et Eestis on maksud madalad, sest suur osa eelarvest tuleb ju Euroopa Liidult. „Aga me maksame seda osa hea meelega!” lisab sakslane irooniliselt.
Pärast ettekannete lõppu eestlastega omakeskis viibides ütleb Rõivas, et eks ta ülbitses oma esinemises natuke. Aga põhjust alaväärsustundeks ei ole.
„Mäletad uudist, et Leedu läks Eestist mööda?” küsib Rõivas. „Kõik kohad olid seda uudist täis.”
Ta mõtleb aastal 2014 ilmunud sõnumit, et leedulaste ostujõud ületab eestlaste oma.
„Ma vaatasin kohe, et mingi kala peab siin sees olema, sest Leedus on ju palgad kolmandiku võrra madalamad kui meil. Nüüd leidsid analüütikud selle kala üles ja asja korrigeeriti Eurostatis. Eesti eluasemekulud olid pandud tohutu kõrgeks, kõrgemaks kui Leedus. Loomulikult pole Leedu meist mööda läinud, absoluutnumbrilt on nad pikalt maas.”
Rõivase sõnul moodustas Eesti vastav näitaja 2015. aastal üle 75 protsendi Euroopa Liidu keskmisest. „Järelikult oleme Kreekast mööda läinud, polegi nii hull!”
12. VEEBRUARI ÕHTUL PASSIS nokastanud noorem mees (nimi Imre) oma autoga Toompea lossi esisel platsil. Siis sõitis keegi lossihoovist autoga välja ja enne, kui tõkkepuu alla jõuti lasta, kihutas Imre autoga hoovi.
Imre astus sisse riigikogu peauksest, mis polnud lukus. Ja koputas kultuurikomisjoni nõuniku Atko-Madis Tammari ukse taga. Küsis teed Reformierakonda ja tahtis peaministrit näha. Kui Tammar suured silmad tegi, hakkas Imrele kohale jõudma, et on vales majas.
Tammar juhatas mehe riigikogu fuajeesse, kust politsei ta minema toimetas. Toompeal räägitakse, et Imre tahtis oma sõnul Rõivasele lõuga anda.
Rõivas: „Noh, kui sellised asjad juhtuvad, siis mulle kantakse sellest väga kiiresti ette. Mis täpselt juhtus, eks politsei teab, kui palju sellest saab välja öelda.”
Lõpuks saab mitu tundi kestnud Saksa kesk- ja väikeettevõtjate liidu vastuvõtt läbi.
Rõivas (põskede õhetades): „Võtan ühe külma õlle selle pika jutu peale.”
Jooksma Rõivas sel õhtul Berliinis ei lähe. Üksi ei saaks peaminister niikuinii joosta, sest teda saadab kogu reisi ajal eestlasest ihukaitsja. Alates Berliinis maandumisest kuni õhkutõusuni hoiavad tal silma peal ka sakslastest turvamehed, kelle sinise vilkuriga auto haagib ennast Eesti suursaadiku auto taha.
Rõivas on esimene eesti peaminister, kelle ähvardamist hakkab arutama kohus. Süüdistatav on 32aastane Martin, kes on kuulunud IRLi ja kandideerinud valimistel EKRE nimekirjas.
Rõivas: „Ta on üsna pika aja jooksul minu kodu ümbruses luuranud ja kirjeldanud erinevaid turvameetmeid Facebookis ja mitmel pool mujal. Minu ihukaitsemeeskond ja prokurör ütlesid, et on alust arvata, et tema kavatsused ei olnud lihtsalt seotud rumala nalja tegemisega. Ta on ise ärbelnud, et pääses rahvarohketel üritustel mulle väga lähedale ja et tal oleks võinud vabalt ka nuga taskus olla.“
Kohus arutab toimunut märtsis kinnistel istungitel. Ka Rõivas peab esinema tunnistajana.
Järgmisel hommikul veidi enne kella 10 alustab Rõivas tagasiteed kodumaale. AirBalticu propellerlennuk viib ta esmalt Riiga, kust pääseb ümberistumisega Tallinna. Peaminister kulutab rohkem kui poole tööpäevast, et läbida vahemaa, mis võtaks otseühendusega alla kahe tunni.
„Selge see, et enamikul riikidel on kasutada märksa paindlikumad reisimisvõimalused,” ütleb Rõivas. „Sel korral oleks tänane tööpäev alanud juba Tallinnas.”
Paindlikumad reisimisvõimalused” – nii nimetab Rõivas rendilennuki kasutamist. Ta ei tihka seda otse välja öelda.
Aasta alguseks oli Rõivas käinud 56 välisreisil. Kuuel korral tellis riigikantselei talle väikese rendilennuki. Neist pooleteise reisi eest maksis valitsus, ülejäänud kattis Euroopa Liidu Nõukogu.
„Rendilennuk tundub tohutu luksus. Tegelikult on kõige suurem luksus see, et me võidame aega. Iga tund, mida ma saan rohkem töötada, on potentsiaalselt väga oluline. Ma arvan, et sama kehtib ka presidendi ja välisministri puhul.”
AINA KOOSOLEKUD JA KOOSOLEKUD!
Üks lõputu konsensuse otsimine, aga mitmes asjas Reform, sotsid ja IRL kokkuleppele ei saa – olgu kõne all Juhan Partsi lähetamine Euroopa kontrollikotta tipppalgale või homo- ja lesbisuhteid reguleerivate aktide vastuvõtmine.
Mõni kabinetiliige igatseb juba vaikselt Ansipit tagasi. Kui vanamoodne” Ansip oleks peaminister, oleks esimesed pagulased ammu kohal ja kooseluseadus vastu võetud -Ansip oleks need jõuga ära teinud!
Aga Rõivas ajab ikka oma konsensust taga ja asjad ei liigu.
Rõivas: „Ma olen viisteist aastat väga lähedalt valitsusi näinud. Kui väiksema partneri nurka hääletad, programmeerid sisse väga tõsise tüli. Argumendid peavad emotsioonidest jagu saama. Kui on näha, et konsensus on mingitel tingimustel võimalik, tuleb selleni püüelda. Ja kui ei ole võimalik, tuleb teha teistsugune otsus. Väga lihtne!”
„Ma olen imetlenud Taavi kannatlikkust,” ütleb riigikogu liige Remo Holsmer. „Räägitakse, et ta ei suuda olulisi asju otsustada. Suudab küll! Teema (kooseluseadus) sensitiivsust arvestades ei ole nutikas asju jõuga otsustada. Selliselt käitudes saaks paari nädalaga koalitsiooni ära lõpetada. Aga mis saab edasi? Tark indiaanlane mõtleb mitu sammu ette!”
Rõivas ei mäleta, et riigieelarvega oleks kunagi varem jõutud valmis 17. septembriks, nagu viimasel korral.
Tavaliselt annab valitsus eelarve parlamendile üle Rõivase sünnipäeva paiku (26. september), plussmiinus paar päeva. Ja pärast valitsuse viimast istungit jääb dokumentide vormistamiseks ainult päevpoolteist.
Nüüd jäi aega terve nädal.
Kui anda Rõivasele valida, kumb on raskem koalitsioonipartner -Jevgeni Ossinovski või Margus Tsahkna – teatab Rõivas, et „mõlemaga on võimalik väga hästi koostööd teha”.
Paar päeva pärast aastakokkutulekut üllitab BVMW sellele pühendatud erilehe. Kokkuvõte Rõivase esinemisest kannab pealkirja „Lernen von e-Estland” ehk „Õppida e-Eestilt”.
Tol õhtul tumesinist pintsakut, valget särki ja violetset lipsu kandnud peaministri leiab tervelt kolmelt fotolt.
TAAVI RÕIVAS MÖLLAB Facebookis: „Tänu teistes riikides elavatele eestlastele on Eesti suurem kui 45 339 ruutkilomeetrit. Ja et Eesti häälel ei ole olnud kunagi nii palju kaalu kui praegu. Selle nimel on aastaid tööd tehtud.” Ja nii edasi.
Bangkokis elav Mai Loog teatab (samuti Facebookis), kuidas üks inglise sõber teda aeg-ajalt meie „lapspeaministri” pärast narrib. Et kas see teie peaminister ikka kooli on jõudnud ära lõpetada?!
Ja Mart Juur kiidab (muidugimõista Facebookis): „Mulle niiväga meeldivad peaministri säutsud, neis on mingi jaburalt kohtlane energia, umbes nagu vanasti oli tsäbovõitra kaebustes.”
Kuigi Rõivas on juba aastaid paar lauljatar Luisa Värgiga ja neil on tütar Miina Rihanna, pole nad abielus. Rõivas lubab, et tema oma abiellumisest lehe kaudu teada ei anna.
„Iga asi omal ajal. Ma arvan, et see soov on meil üldiselt ühine, et peres võiks ikkagi lapsi olla vähemasti kolm. Graafiku järgi päris ka ei saa. Liiga graafiku järgi elamine ei ole nagu see, mis mulle nagu eluviisina meeldiks.”
„Kas tahad võita ka järgmised riigikogu valimised 2019?”
Rõivas: „Ma arvan, et küllap ma ka võidan. Aga selleks on vaja muidugi Eesti inimeste toetust.”
ANSIPIST JA RÕIVASEST JA MIS NEIL VAHET ON
Ansip tuli peaministriks suure sisemise ebakindlusega.
• Tuli Tartust, ei tundnud tallinlasi, ministreid, Reformierakonna juhtpoliitikuid.
• Mitmes mõttes oli Ansip õudne inimene.
• Kahtlustas tallinlasi, arvas, et siin on mingi tagatuba, intriigid, millest tuleb üle sõita. Üritas oma inimesi olulistele kohtadele sokutada, kukkus läbi.
• Ta lemmikvõtteks oli omade (st reformierakondlaste ja Reformi ministrite) alandamine, oli omade vastu karmim kui koalitsioonipartnerite vastu.
• Aastatega muutus Ansip pehmemaks. Aga kalduvus monoloogi pidada (vait, mina räägin!) ei kadunud päriselt kunagi.
• Lõpuks oli aga Ansipil peaministri ametist täiesti kõrini, ta tahtis minema.
Toodi Rõivas – uuest põlvkonnast ja hoopis teistsugune kui Ansip.
• Meeldiv, diplomaatiline, sõbralik. Samas kogenud poliitik – ei maksa unustada, et Rõivas on olnud sotsiaalminister, juhtinud riigikogu olulisi komisjone.
• Erinevalt Ansipist on Rõivas ideoloogilisem. Ansip ei olnud väga maailmavaateline, pigem oli ta pragmaatik.
• Ansip uuris detaile ja võis nende üle (ka rumalalt ja vihaselt) vaielda. Lasi endale iga kuu maksulaekumiste aruandeid saata, noris detailide kallal. Vahel kuulis rahandusministeerium eelmise kuu maksulaekumistest kõige esimesena Ansipi käest.
• Rõivas pole selline detailiinimene. Heas mõttes võib öelda, et ta näeb suuremat pilti. Kriitiliselt öeldes võib see aga tähendada pealiskaudsust.
• Rõivas pole suutnud initsiatiivi haarata. Rõivas ei ava ennast. Temast pole alati võimalik aru saada.
KES ON KES VALITSUSES?
Valitsuse kabinetiistungid toimuvad Stenbocki majas kolmandal korrusel, nn Terrase saalis (nime sai pikaaegseima riigisekretäri Karl Johannes Terrase järgi) suure ümmarguse laua ümber. Saal on suur ja kõle, aga tugevaid isiksusi on palju koos ja kui ruum oleks väiksem, poleks pingeid ilmselt lihtne taluda.
• Justiitsminister Urmas Reinsalu on pärast IRLi juhi kohalt lahkumist justkui pingest vabanenud. Killurebija. Väga sõnaosav.
• Sotsiaalminister Margus Tsahkna paistab mängivat Reinsaluga kokku, on justkui Reinsalu ideede elluviija.
Ettevõtlusminister Liisa Oviir võtab sõna harva.
• Majandus- ja taristuminister Kristen Michal muudkui muigab, nagu oleks kõike näinud. Kannatlik, paksu nahaga.
• Haridus- ja teadusminister Jürgen Ligi toriseb aeg-ajalt, aga on märksa vaoshoitum kui varem.
• Maaeluminister Urmas Kruuse võtab aeg-ajalt sõna – teeb mingeid kokkuvõtteid.
• Kui kaitseminister Sven Mikser suu lahti tegi, pani ta end kuulama. Kaitseminister Hannes Hansot on vähe kuulda.
• Tervise- ja tööminister Jevgeni Ossinovski on varasemast vaiksem. Haridusministrina oli väga paindumatu, justkui jalad maha naelutatud.
• Välisminister Marina Kaljurand sisepoliitikasse eriti ei sekku. Aga välisasjades on kompetentne, räägib selgelt ja inimlikult.
• Rahandusminister Sven Sester on väga ettevaatlik ja umbusklik, kardab, et teda pannakse tanki. Aga on tavaliselt hästi ette valmistatud, meeskond teeb tal head tööd.
• Keskkonnaminister Marko Pomerants on jäälõhkuja, suudab positiivset õhustikku luua.
• Kultuuriminister Indrek Saar võtab sõna harva – erand on eelarve, siis on sotsid tervikuna koos.
• Riigihalduse minister Arto Aas on kahe jalga maas, võtab asju huumoriga, liialt ei erutu, ei lähe vahuga kaasa, sarnane Michaliga.
• Siseminister Hanno Pevkuril on nina norus – ta tunneb endal vastutust, et ükski pagulane pole veel Eestisse jõudnud. Et oleks kas või kaks süüria juuksurit või õpetajat Eestisse toodud, ja inimesed näeks, et pole nad nii hullud midagi.
Karjumist istungisaalist ei kosta, kuigi ühe ja teise hääletoon aegajalt tõuseb. Rõivas laseb inimestel ennast tühjaks rääkida.
