Eesti Ekspress: Saatan peitub detailides: Isamaa pensionireform pole lõpuni selge

12.02.2019Meediakajastus

Swedbanki fondifirma juht Kristjan Tamla peab auklikuks Isamaa kava teine pensionisammas ümber teha.

Kolmapäeva, 12. detsembri 2018 hommikul võõrustab Isamaa ladvik Tallinnas ­Faehlmanni kohvikus ajakirjanikke. Värsked prantssaiad maitsevad võrratult, must kohv samuti. Kohal viibib partei tuumik eesotsas esimees ­Helir-Valdor Seedriga. Kõne all on teise pensionisamba reform.

Minu ajus seostub see teema Isamaaga juba juunist 2016, kui partei nimekirjas Toompeale valitud ­Tiina Kangro võrdleb Ekspressis avaldatud arvamusloos teist pensioni­sammast… oraalseksiga. Või ­isegi anaalseksiga? Kangro teatab nimelt, et teise samba puhul meenub talle anekdoot, kus „spermatosoidid muudkui kihutavad edasi, kuni üks peatub ja hüüatab: poisid, meid on petetud, see on vale kanal, munarakku siin polegi!“.

Teise sambaga on sama lugu: aastatetagused reklaamid Andrus Veerpalu ja Gunnar Grapsiga peibutasid rahvast, aga tulemused panevad häbenema.

See on hoogne lehelugu, kuid ühe artikliga tavaliselt maailma ei muudeta. Küll aga teeb Helir-Valdor Seeder teise samba muutmise Isamaa lipukirjaks.

Teeme teise samba vabatahtlikuks!

Sel talvel, riigikogu valimiste eel, eristubki Isamaa konkureerivatest parteidest ideega muuta teine sammas vabatahtlikuks:

 kes tahab, kogub raha teise sambasse edasi,

 kes tahab, viib pensionisäästud üle spetsiaalsele investeerimiskontole ja hakkab selle kaudu oma raha haldama,

 kes tahab, maksab tulumaksu ja võtab raha pensionisambast välja.

„Üllatav, kui vähe tunnevad inimesed huvi tuleviku vastu,“ sõnab Faehlmanni kohvikus rahandusminister Toomas Tõniste. Ja tunnistab, et pole ise erand: „Kui see diskussioon algas, vaatasin oma teise samba kontot hoopis teise pilguga.“

Eelmine rahandusminister Sven Sester ütleb, et täna ta enam teise sambaga ei ühineks. Samas teab ta, et kõik inimesed ei mõtle nii. Kuidas üks tema sugulasi ütles, et jätkaks teises sambaga, sest ei oska piisavalt hästi investeerida.

Isamaa meediaekspert Mart Luik toonitab, et enamik inimesi ei suuda keerulisi investeerimisotsuseid teha. Ta viitas Turu-uuringute ASi küsitlusele, mille kohaselt jätkaks 39 protsenti inimestest teise sambasse kogumist ka siis, kui too oleks vabatahtlik.

Neivelti kaks varianti

Seeder lisab, et mida nooremana inimesed teise sambasse kogumist alustavad, seda rohkem nad lõpuks kaotavad. Ja et fondijuhid on liiga ahned. Ta mainib Hansapanga endise peadirektori Indrek Neivelti soovitust teha seadused nii, et Eestis ei tohiks pensionifondide tasud olla kõrgemad kui Rootsis.

Jaanuari keskel käin Neivelti juures, kelle idufirma Pocopay pesitseb Pärnu maantee ääres uues büroohoones. Kontori rõdult näeb nn superministeeriumi, kus kujundatakse Eesti pensionisüsteemi tulevikku.

Neivelt ütleb, et „pensionifondid on nagu väga suur ja haisev hunnik“. Ta pakub teise samba parandamiseks välja kahte võimalust:

 teha kogumine vabatahtlikuks (nagu Isamaa ütleb) või

 alandada tasusid 0,1–0,2 protsendini aastas (nagu Rootsis).

Neivelt ennustab, et niivõrd madalate tasude korral „toimuksid järgmise kuue kuu jooksul fondide ühinemised või antaks need fondid riigile ära“.

Pärast Ekspressi usutluse ilmumist saab Neivelt rohkelt pragada, sest julgeb rääkida, et ka Rootsi pangad on liiga ahned.

Rahaküsimise meistrid

Seejärel lähen külla Kristjan ­Tamlale. Tema juhib Liivalaia tänaval kõrguvast hoonekompleksist aktsiaseltsi Swedbanki Investeerimisfondid.

Tamla käis ülikoolis Inglismaal, töötas Rootsis panga peakontoris, omab töökogemusi ka Eesti Pangast. Enne õppis Gustav Adolfi gümnaasiumi reaalklassis nagu Neiveltki – tõsi, tema läks kooli alles siis, kui Neivelt oli juba lõpetanud.

Tunamullu kasseeris Tamla juhitav ettevõte fondidelt tasudena sisse 16,3 miljonit eurot. Sellest 78 protsenti tasusid teise samba pensionifondid. Kõige rohkem – 7,7 miljonit eurot – maksis valitsemistasudena K3, mis on Eesti suurim teise samba fond.

Tolles kogun pensioni ka mina. Olen K3 investor 25. veebruarist 2003 (siis sain esimesed osakud). Siinne börsiindeks OMX Tallinn on kasvanud tollest asjast saadik 5,97 korda. K3 osaku puhasväärtus aga 98 protsenti ehk kuus korda vähem.

Masu ja muude kõikumiste tõttu ületavad mu pensionisäästud sissemakstud rahasummat vaid viiendiku võrra. Hale!

Pole ime, et Isamaa liidrite jutt tekitab minusugustes tegelastes kiusatust teisele sambale adjöö öelda.

Kas inimene saab igast eurost kätte vaid 27 senti?

Aga Kristjan Tamla naerab mu jutu peale: „Saatan peitub detailides.“ Isamaa jumekas idee sisaldab rohkelt vastamata küsimusi.

Tamla alustab: „Kas ainult sissemaksed oleksid vabatahtlikud? Kui jah, siis kas juhul, kui inimesed midagi ei tee, sissemaksed jätkuvad või ei jätku? Ehk mis on nii-öelda vaikimisi valik?“

Selle paikapanek pole minu arust keeruline. Aga tõsi, sellest pole juttu tehtud.

Tamla küsib edasi: mis siis, kui inimesel on teine sammas olemas ja ta otsustab sinna maksmise lõpetada. „Kas kogunenud raha saab välja võtta ja millises osas?“

„Tegin mõned arvutused,“ ütleb ta ja toob näite keskmist palka teenivast kundest, kes ühines teise sambaga kohe süsteemi käivitamisel ehk aastaid tagasi. Sellisel inimesel seisab fondis 10 500 eurot. Kopsakas summa. Kuid siin on suur AGA. Sellest üks kolmandik on n-ö inimese enda panus ja kaks kolmandikku riigi „kingitus“. Teisisõnu: inimene maksab teise sambasse kaks protsenti oma palgast ja riik paneb neli protsenti juurde.

„Kui inimene saab kogu raha välja võtta, tuleb anda naabrimehele, kes otsustas teise sambaga mitte liituda, samuti need neli protsenti. Siin ei ole kahtlust,“ leiab Tamla. „Kui aga välja võtta saab vaid isikliku panuse, peame arvesse võtma ka tulumaksu.“

Isiklik panus on 10 500 euro puhul 3500 eurot. Pärast tulumaksu kahaneb summa 2800 euroni.

Ehk teisisõnu saaks inimene igast teise sambasse kogunenud eurost pihu peale vaid 27 senti.

Keskmine eestlane on vaene nagu kirikurott

„Ja siis tekib muidugi küsimus, mis saab sambasse alles jäävast 7000 eurost,“ jätkab Tamla. „Võib-olla tuleks see riigieelarvesse tagasi kanda? Kindlasti oleks suurim võitja riigieelarve.“

Seejuures ei pruugi pensioni­säästud olla nii suured. Tamla näitab Swedbanki majasisest tabelit, mille kohaselt seisis aastavahetusel keskmisel kundel teises sambas vaid veidi üle 4900 euro. See on mediaan­summa. Aritmeetiline keskmine oli tsuti üle 6600 euro.

Asi on selles, et kõik inimesed ei teeni suurt palka ja paljud kunded olid sammastega startimisel alles noored, ei käinud veel tööl.

Ka paljuräägitud hoiused pole hiiglaslikud. Jah, kokku mõõdetakse neid miljardites eurodes, kuid rikastel on väga suured hoiused ja vaestel peaaegu mitte midagi. Pangahoiuste mediaan oli vaid 672 eurot (aritmeetiline keskmine napilt üle 5300 euro).

Pankur kaitseb panga huve, poliitik partei omi

Tamla sõnul sõltuks teisest sambast raha väljavõtmise hoog eeskätt finantsturgude olukorrast. Sellest, kas väärtpaberite hinnad parajasti kukuvad või tõusevad. „Eelmisel sügisel oleks suur osa inimesi oma säästud välja võtnud, sest fondide tulemused olid punases. Aga viimase kuuga on kaotus tagasi tehtud. Otsus, mis tehtaks täna, oleks võib-olla teistsugune.“

Tamla lisab, kuidas kolmanda samba tulemused näitavad, et inimesed käituvad risti vastupidi aktsiaturgude liikumisele. „Kui turud on põhjas, tahetakse raha välja võtta ja kui turud on tipus, on optimism kõige suurem,“ muigab ta.

Tamla jutt on loogiline, küsimused mõistlikud. Kuid tegelikult hõikas Isamaa ammu välja, et jutt käib kogu pensionisäästu väljavõtmisest ehk nii inimese personaalsest osast (see kaks protsenti) kui ka sellest, mis riik sinna lisab (neli protsenti).

Seda kinnitab üle ka Helir-Valdor Seeder, kui talle kõlistan.

Ta on üllatunud, kui küsin, kas teise sambaga mitte ühinenud tegelased peaksid samuti saama neli protsenti. Et neil tekib õigustatud ootus. „Miks?“ ei saa partei esimees aru. Seeder mainib, et temal ei ole teist sammast ja ta ei ole kade, kui keegi teine saab 2+4 protsenti.

Kui küsin edasi, kas neli protsenti võiksid jääda fondi edasi tiksuma, kas väljamaksmine toimuks korraga või jupikaupa, kas sellega tegeleksid fondid või kindlustusseltsid, tunnistab Seeder, et mitmed asjad on läbi mõtlemata. „See on arutelu koht. Neid detaile tuleb palju: kes, millal ja kuidas.“

Avame Eesti pensionituru konkurentsile!

Tamla kaitseb Swedbanki ärihuve. „Mida tugevamad on Eesti inimeste (ja ettevõtete) finantsid, seda stabiilsem on meie majandus ja väiksemad pankade laenukahjud,“ räägib ta. „Eelmise kriisi ajal nägime, et laenukahjud võivad halbadel aegadel kordades ületada teise samba fondide haldamisest saadavaid tulusid.“

Ehk Tamla on täielikult teise samba kohustuslikuks jätmise poolt. Küll aga on ta valmis arutlema, kuhu võiksid fondid raha kasvama panna ja kui suured on tasud.

„Ma ei tea, kui suured on tasud teistes riikides,“ ütleb ta. „Kindlasti kehtib aga seaduspära, et mida suurem on pensionisüsteem ja mida suuremad pensionifondid, seda madalamad on tasud. Kipun ka arvama, et võib-olla olid meie tasud mõni aasta tagasi tõesti liiga kõrged. Nad võiksid edasi langeda koos mahtude kasvuga. Küsimus on aga, kuidas me seda saavutame.“

Tamla pakub välja, et tasude alandamine võiks käia seaduste sunni asemel eeskätt konkurentsi kaudu: „Miks me ei võiks avada oma teist sammast laiemale ­fondide pakkumisele? Praegu peab teise samba fond väga paljudele nõuetele vastama. Rootsi süsteem, millest Indrek Neivelt räägib, on selline, et kui sul on Euroopas registreeritud fond, võid pakkuda seda Rootsi pensionisüsteemis.“

Rootsi teises sambas on kaks lahendust. Üks PPM ehk üle 800 fondi, millest inimesed saavad oma valiku teha, ning teine riiklikult hallatav AP7 Såfa, mis on Tamla sõnul mõeldud neile „kes ütlevad, et ma ei oska ega taha fonde valida“. Ehk AP7 Såfa on neile vaikimisi valik. Ta ongi kõige popim, sest 800 fondi seast õige valimine on liiga keeruline. Rootsi kavatseb seetõttu oma süsteemi reformida.

Kas Rootsis on asjad etemad?

Tamla sõnul kõneleb Neivelt madalate tasude puhul just neist 800+ fondist. „Tasude keskmine suurus on 0,6 protsenti, aga kuna fondid on juba olemas, neid ei ole loodud selle süsteemi tarbeks, maksavad nad tagasi 0,4 protsenti.“

Kuid ka AP7 Såfa riikliku süsteemi tasud on 0,2 protsendi kandis.

Ja nüüd jõuame tootlusteni. Tamla ulatab üle laua tabeli. Selle kohaselt oli aastatel 2000–2018 AP7 Såfa ehk riikliku fondisüsteemi tootlus 6,3 protsenti ning rohkete erafondide oma keskmiselt 3,3 protsenti. Kui arvutada tootlus ümber Rootsi kroonidest eurodesse, olid need vastavalt 5,4 protsenti ja 2,5 protsenti. Eesti pensioniindeks kasvas perioodil 2003–2008 keskmiselt 3,8 protsenti aastas. Või siis mullune tulemus: Rootsi pangafondid –9,7 protsenti, sealne riiklik AP7 Såfa –7,4 protsenti, ja Eesti fondid „kõigest“ –2,8 protsenti.

„Ma ei näe, et Rootsi pankade tootlus oleks parem,“ ütleb Tamla. „Ma tõesti ei näe!“

Samas saab statistikas tihti tõde näidata nii nagu vaja. Igaüks võib leida perioodi, millal ühe või teise fondi või süsteemi tootlus on parem või kehvem. Ja alati tasub silmas pidada, et varasem tootlus ei taga selle kordumist tulevikus. Samuti ei saa eales otsa visioonid pensionisüsteemi muutmise kohta.