Rahvasaadik Ladõnskaja-Kubits tõstis eestseisuses üles peasekretär Sibula personaalküsimuse.
Parteiboss Seeder soovitab Parempoolsete tiival lõpetada Isamaa lõhkumine või lahkuda parteist.

Arvutiprogrammeerija haridusega Siim-Valmar Kiislerit peetakse Isamaas halliks kardinaliks, kes tõmbab niite ise esile tükkimata.
Neli aastat tagasi lähetati ta Helir-Valdor Seederit veenma, et too kandideeriks erakonna esimeheks.
Nüüd töötab Kiisler selle nimel, et Seeder juhi kohalt maha võtta.
„Poliitikas muutuvad ajad, inimeste hoiakud ja suhted,” tähendab Seeder. „Seal pole midagi imelikku.”
„Kiisler on palju nutikam, kui paljud arvavad,” iseloomustab teda üks kamraad. Kiisler täitis varem parteis olulist rolli. Ta juhtis Tallinna piirkonda ja tema vedamisel koostati valimisnimekirju ka üle riigi.
Valimisnimekirjad on poliitikutele ülitähtsad. Kes paikneb seal eespool, esineb enamasti valimistel paremini ning tal on suurem šanss pääseda volikokku või parlamenti isegi siis, kui endal hääli napib.
Kiisler on seda kogenud omal nahal, sest ta pole eriline häälemagnet. Näiteks kevadel 2015 pälvis ta vaid 556 inimese toetuse ega osutunud valituks. Kuid üks Isamaa suuremaid tähti Jaak Aaviksoo valiti toona Tallinna Tehnikaülikooli rektoriks ning tema asendusliige Sven Sester asus tööle rahandusministrina. Seetõttu sattus teise varumehena Toompea lossi Kiisler.

SIIM-VALMAR KIISLER oskab inimesi ära rääkida. Just tema tõttu kaotas Eesti Ekspress reporter Viktoria Ladõnskaja-Kubitsa. Kiisler ärgitas teda Isamaasse astuma ning märtsis 2015 lennutasid pealinlaste hääled meie ekskolleegi Riigikogusse – ta alistas Isamaa raudvara Sven Sesteri vaid ühe häälega.
Venemaal Musta mere ääres sündinud, kuid Tallinnas üles kasvanud Viktoria on haruldane rahvasaadik, sest tunneb läbi ja lõhki vene inimeste hinge (teda ennastki häiris tõsiselt Pronkssõduriga juhtunu) ning on samal ajal eestimeelne. Juba ajakirjanikuna tegeles ta lõimumisega ning jätkas sellega ka poliitikas, edendades näiteks Eesti Keele Majade projekti.
Noorusliku energiaga ringi lehviv Ladõnskaja paistis Isamaa mehises ja hallikas seltskonnas silma. Ta tõusis partei sees raketina ning valiti vaid kaks aastat pärast Isamaaga liitumist partei aseesimeheks. Teiseks aseesimeheks sai tookord Kiisler. „Nad olid tollal võitluspaar,” meenutab üks partei juhtkonda kuuluv isamaalane.

MARGUS TSAHKNA programm Isamaa 2.0 – tulevikus elab siin kaks miljonit end eestlaseks pidavat inimest – osutus sama edukaks kui Eesti märgi uus versioon, mida rahvasuus pilgati oksendavaks siiliks. Isamaa 2.0 sobis liberaalidele, kuid tollal tõusis üle maailma konservatiivne mõtteviis.
Pettunud Tsahkna teatas kevadel 2017, et ei jätka partei juhina ja astus Isamaast välja.
Partei tuumik kaalus tema järglasena mitut tegelast. Kõne all olid kaitsepolitsei endine peadirektor
Raivo Aeg, endine parteiesimees, parajasti justiitsministri ametit pidanud Urmas Reinsalu ja Isamaa laekurina tuntud Sven Sester. Ent pärast SWOT-analüüsi, kuhu pandi kirja meeste tugevad küljed ja nõrkused, ning pärast nende endi soovide ja võimaluste ärakuulamist otsustati Kiisler ja partei peasekretär
Priit Sibul lähetada Helir-Valdor Seederi manu.
Taasiseseisvumise järel Viljandi linnapea ja maavanemana töötanud Seeder on patrioot. Tema isa
Felix-Egmond Konnatamm kaitses sõja ajal Eestit, relv käes, sakslaste poolel. Poeg tegutses samuti sirgeselgselt-sinimustvalgelt. Andrus Ansipi valitsuse põllumajandusministrina kuulutas ta avalikult, et piirileping Venemaaga on Eesti rahvuslike huvide vastu.
Seeder juhtis Isamaa konservatiivsele teele: tõi au sisse rahvuslikkuse, ristiusule omased väärtused, perepoliitika. Samuti jutlustas ta vajadusest lõpetada kohustuslikud maksed teise pensionisambasse.
See liin istus ühele Isamaa suuremale rahastajale, Bigbanki suuromanikule Parvel Pruunsillale. Küsimus polnud ainult teises sambas, Pruunsild ja tema mõttekaaslased tunnevad muret Eesti rahvaarvu pärast. Nad ärgitasid riiki suurendama toetusi kolmanda ja enama lapse sünni puhul ning pakkusid parteidele selle muutuse eest toetust. Kuid Isamaasse kuuluv sotsiaalminister Kaia Iva ei võtnud ärimehi jutule. Küll aga kuulas neid Seeder. Hilisem rahvastikuminister Riina Solman kiidab, et tänu Pruunsilla algatusele sündis Eestis viimasel paaril aastal juurde 1200 last.

SEEDER ANDIS Kiisleri poliitilisele karjäärile uue hingamise, tõstes ta keskkonnaministriks. Kohast jäi ilma Marko Pomerants, kes esimehe valimistel toetas Kaia Ivat.
Kuid valitsuses tekkisid minister Kiisleril esimees Seederiga erimeelsused Tartu tselluloositehase eriplaneeringu asjus. Seeder ei soovinud, et „Emajões ujuksid keedetud kalad” (seda väljendit tarvitab üks partei tippudest) ja soovis protsessile kiiret lõppu, Kiisler lasknuks aga ärimeestel uuringuid teha.
Järgmises valitsuses Kiislerile enam kohta ei leidunud. Talvel 2019 saadeti ta kandideerima Ida-Virumaale. Kiisler pälvis kõigest 379 häält, Riigikokku pääses ta vaid
Mart Nuti surma tõttu.
Aga sealgi näitas ta üles tõrksust: ei pooldanud rahvaküsitlust abielu küsimuses, mis oli EKRE põhinõudmisi. Samuti polnud ta parteiga ühel meelel erakondade rahastamise järelevalve komisjoni asjus.

VIKTORIA LADÕNSKAJA-KUBITS suhtles Seederiga avameelselt, kuigi kuulus samuti Kaia Iva toetanute sekka. „Ta ütles, et minus on potent-siaali, me saame koos edasi liikuda,” meenutab Viktoria.
Siis saabus uudis valitsuse tegemisest EKREga. Üks isamaalane räägib, et Viktoria toon muutus koalitsioonikõnelustel pärast seda, kui ta uuris Mart Helmelt, kas EKRE kavatseb venelaste ees vabandada, sest ekreiit Urmas Reitelmann kirjutas põgenikekriisi ajal sotsiaalmeedias: „Eestis parasiteerib 300 000 tibla, kes ei ole siia adapteerunud, kuidas oleks võimalik inimesteks muuta neid miljoneid siiapürgivaid mugavusprussakaid.” Helme üksnes muigas vastuseks.
Ladõnskaja-Kubits keeldus ministrikohast ega varjanud oma tõrksust valitsuse suhtes. Samas hoidus ta hoolikalt kodupartei maine kahjustamisest.
Nördinud Viktoria kaalus suvel 2019 oma meelsuse näitamiseks isegi Isamaa esimeheks kandideerimist, kuid partei elav legend Mart Laar soovitas tal seda mitte teha. Seeder oleks võitnud nagunii. Partei populaarsus kukkus, kuid valimistel edu toonud pensionireform oli teoks saamas.
Ladõnskaja-Kubits tõmbus veelgi rohkem tagaplaanile, ei kandideerinud isegi enam eestseisusesse. „Kaks viimast aastat on minu vaatevinklist olnud totaalne tagasilöök,” tunnistab ta.

EESTI MEEDIAS IMESTATI TOONA, miks tegi Jüri Ratas valitsuse EKREga. Tema lähim liitlane Tanel Kiik põhjendas seda ikka ja jälle parlamentaarse matemaatikaga – see oli ainus kombinatsioon, kus Keskerakond sai peaministri koha.
Samamoodi kaitseb EKREga valitsuse moodustamist Helir-Valdor Seeder. Ta räägib, et pensionireform ei tulnud kõne allagi Reformierakonna ja sotside puhul.
„Valitsus EKREga ei olnud kindlasti viga,” kinnitab Seeder. „See oli ainuõige valik või ainuvõimalik valik.” Ta meenutab, et partei volikogus sai liit EKRE ja Keskerakonnaga vaid kolm vastuhäält ja eestseisuses mitte ühtegi.
Vanameelsus ei istunud aga kõigile. Mullu suvel asutas 111 isamaalast liikumise Parempoolsed, kes astus välja äärmusluse vastu ning pani rohkem rõhku majandusele ja avatusele. Partei sees tekkis ideoloogiline lõhe, mis üha laieneb.
Uue rühmituse eestvedajana paistis silma Tõnis-Martin Kons, üks kunagise Res Publica loojaid. Taustal tegi veenmistööd Siim-Valmar Kiisler.
„Mulle helistas Kiisler ja palus ühineda, sest neil oli asutamiseks vaja vähemalt sada allkirja,” meenutab üks parempoolne. „Nad saatsid postulaadid laiali ja need tundusid sümpaatsed.”
Seedrit häiris Parempoolsete sünd. Ta teatas, et liikumine loodi tema selja taga: Isamaa tosinast parlamendisaadikust sai sinna kutse vaid kaks.
Ka rahvastikuminister Solman ärritus. Mullu veebruaris tegi Kons volikogu istungil ettepaneku, et Solman eemaldaks lastega peredele suunatud algatustest lause „riigi põhiseaduslik ülesanne on tagada eesti rahvuse, keele ja kultuuri säilimine läbi aegade”. Selline jutt ei tõsta partei reitingut. Solman keeldus, sest too lause oli tema tegevuse moto.
Parempoolsed soovivad praegu avalikult, et Isamaale valitaks uus juht. Siim-Valmar Kiisler pakub Ekspressiga suheldes välja neli nime: Kristjan Vanaselja (Parempoolsete juht ja idufirma GoWorkaBit asutaja, kuid rahva seas vähe tuntud), Paide linnapea Priit Värk, Viktoria Ladõnskaja-Kubits (kes aga ütleb, et ei soovi kandideerida) ja endine riigiprokurör Lavly Perling, kelle meelitas poliitikasse Brüsselis töötav Henrik Hololei. Perling tunneb võimumänge hästi, tema eksabikaasa Jüri Pihl oli siseminister. Perling on valmis Isamaa juhiks kandideerima, kuid ütleb Ekspressile, et Parempoolsed pole veel lõplikku valikut teinud. Rõhuga sõnal „lõplikku”.

PAREMPOOLSED POLE AINSAD, kes võimu ihaldavad. Kaks nädalat tagasi saatis Kaspar Kokk laiali pressiteate, et tema juhitav Tartu piirkond võttis erakonda 403 uut liiget. Suurema osa neist tõi Madis Sütt, kes proovis varem asutada erakonda Rahva Tahe, meelitades sinna liikmeid mobiiltelefone loosides. Sütt lubas kindlasti kandideerida erakonna juhatusse ning sügisestel kohalikel valimistel Tartu linnas.
„Ma ei kujuta ette, kas Tartu piirkonna üldkogul on kunagi käinud üle 100 või 150 inimese. 400 inimesega otsustaks ta, kes kuuluvad juhatusse, kes saab linnapea kandidaadiks ja nii edasi,” ütleb üks Isamaa juhtliige.
Kuid Koka ja Süti afäär kukkus läbi, sest Päevaleht paljastas, et need 400 liiget aeti kokku erakordselt labase turundusega. Sütile kuuluva Entusiast TV saatejuht Alina Berebeljuh lubas loosida kahele liitujale „soti näkku” ning kasutas oma kihutuskõnes sääraseid väljendeid nagu „täitsa perses” ja „tõmba nahhui”. Isamaa suutis end näidata eriti labase ja odavana, kuid ei saanud Berebeljuhi karistada, sest ta ei kuulunud Isamaasse. Küll aga visati eelmisel esmaspäeval erakonnast välja Sütt ja tema 400 jüngrit.
Parempoolsed tegid ettepaneku, et Tartu piirkonna juhatus eesotsas Kaspar Kokaga peab tehtu eest vastutama.
Tol eestseisuse koosolekul esinenud Viktoria Ladõnskaja-Kubits, kes ühines mõni kuu tagasi Parempoolsetega, läks veelgi kaugemale: tema leidis, et vastutuse peab võtma ka Priit Sibul. Peasekretär pidi ju aduma, mida tähendab 403 uue liikme taustakontrollita parteisse toomine. „Sa ei saa olla roosade prillidega, vaid pead kontrollima neid asju,” ütleb Viktoria. „Pead vastutama, et seal tekkis tõsine mainekahju.”
Tema ettepanek ei leidnud toetust. Ta ise ei saanud hääletada, sest ei kuulu enam eestseisusse.

ISAMAA ON LÕHENENUD. Aga see võitlus ei käi võimu pärast nagu eelmistel kordadel, kui Helir-Valdor Seeder alistas sisevalimistel Kaia Iva (2017) ja Illimar Lepik von Wireni (2019).
Seekord toimub sõda ka ideoloogilisel rindel. Konflikti olemust näitab asjaolu, et uuemeelsed Parempoolsed korraldaksid suurkogu ja uue juhi valimised enne 13. juunit, tarvitades selleks moodsale riigile omaselt e-hääletamist. Siim-Valmar Kiisler ütleb, et see on tänapäeval võimalik, näiteks valis niiviisi edukalt juhatuse advokatuur.
Seederi vanameelsed pooldajad soovivad aga tavapärast suurkogu, kuhu sõidavad kokku sajad inimesed. Seda ei luba aga praegu koroonapiirangud.
Isamaa volikogu esimees Sven Sester, kes on alati osanud laveerida rivaalide vahel, selgitab, et „suurkogu korraldatakse esimesel sobival võimalusel. Aga kui see nihkub liiga lähedale kohalikele valimistele, kaob sobivus ära. Siis tuleb suurkogu lükata pärast valimisi.”
Lõhe partei kahe tiiva vahel laieneb. Helir-Valdor Seeder on uhke pensionireformi üle („See on ainus suur idee, mis on viimasel ajal poliitikute poolt välja käidud ja ellu viidud!”). Ta ei mõista Parempoolseid: „Ei ole aus ega eetiline lõhkuda erakonda ja vähemuse tahet peale suruda. Kui ma peaksin minema erakonna põhiliini vastu, siis on mõistlikum minna teise erakonda või asutada ise uus erakond.”