Eesti Ekspress: Välisfirmad hiilivad massiliselt tulumaksust kõrvale

03.11.2015Meediakajastus

Tuntud välisfirmad ei võta Eestist dividende, vaid „laenavad” siit kümneid miljoneid eurosid. Sellest on saanud isegi poliitiline küsimus.

Üleriigilist tanklavõrku pidav Neste Eesti on aastatega rasva läinud. Tema juhid Tõnis Mõttus ja Ivar Kohv deklareerivad viimases aastaaruandes, et ettevõte saaks maksta meretagusele emafirmale dividendideks peaaegu 59 miljonit eurot puhtalt kätte.

Paneb suu vett jooksma?

Kuid Neste ei maksnud tänavu dividende. Ega ka mullu.

See aga ei tähenda, et ettevõte mattub vaba raha alla. Neste pole nii priske ühtigi, kui arvata võiks.

Tegelikult on valdav osa võimalikust dividendisummast (55 miljonit eurot) peremeestele juba kandikul kätte antud. Laenuna.

Võrreldes dividendide jagamisega kehtib siin oluline erisus – laenamise puhul ei pea maksma 20 protsendi suurust tulumaksu.

Kui sama summa (55 miljonit eurot) maksta välja dividendidena, saaks Eesti riik 13,75 miljonit eurot tulumaksu. Kuna aga tegemist on laenuga, ei laeku riigile sentigi.

Neste pole ainus välisosalusega ettevõte, kes sedasi toimetab.

Sidefirma Elisa Eesti laenas oma emafirmale 78 miljonit eurot. Kaablitootja PKC Eesti (see, mis Haapsalus tehase kinni pani) 70 miljonit eurot. Leivatootja Leibur 46 miljonit eurot. Õlletootja A. Le Coq 31 miljonit eurot. Jne.

Võtame igavesti kestvat laenu!

See on selge käitumismuster. Nutikad välisosalusega ettevõtted võtavad dividendide asemel kasumi hoopis laenuks. Eesti maksuamet jääb vesise suuga pealt vaatama, sest ettevõtted ei maksa tulumaksu, kuna formaalselt pole tegemist kasumi jaotamisega. Sisuliselt on aga raha jõudnud peremehe taskusse. Lihtne. Mõnus. Ja mis eriti oluline: odav!
Erinevalt tavalisest pangalaenust saab omanik tütarfirmast laenu tagatiseta. Ta ei pea esitama laenuprojekti.

„On loomulik, et iga laen tuleb kunagi tagasi maksta,” mainib endine rahandusminister, Riigikogu liige Maris Lauri (Reformierakond).

Tal on õigus, vähemalt teoreetiliselt. Praktikas saavad aga peremehed grupisiseseid laene pikendada lõpmatuseni. Sageli ei tasuta intressegi, vaid need liidetakse laenu põhisummale. Nagu tegi Neste, kes keevitas mullu laenule otsa 1,4 miljoni euro suuruse intressivõla. Panganduses sellised asjad läbi ei läheks (pangad nõuavad ka raskustes ettevõtetelt intresside tasumist) – kuid Neste Eesti laen omanikule pole ju pangalaen.

Omanikule antud laene saab pikendada lõpmatuseni, mistõttu neid võib nimetada ka varjatud dividendimakseteks. Just sellist terminit kasutas mullu nende kohta rahvusvahelise audiitor- ja nõustamisfir-
ma Deloitte Advisory AS juhatuse liige Mait Riikjärv.

Audiitorid hindavad, kas ettevõte kajastab raamatupidamises oma vara õiglaselt. Kui nad näevad, et firma ei pruugi laenu reaalselt tagasi saada, tekib õigustatud küsimus, kas peaks laenu maha kandma.

Rahandusministeerium ja maksuamet teatasid Riikjärve jutu peale, et nad on probleemiga kursis, kuid seda pole lihtne lahendada.

Asi on klaar siis, kui Eesti firma loobub laenu tagasiküsimisest. Näiteks Äripäeva kirjastus kandis mullu maha teisele Bonnieri perele kuuluvale ettevõttele antud laenu ja pidi seetõttu tasuma 175 000 eurot tulumaksu.

Las tütar toob raha hoiule!

Ekspress esitles välisfirmade tulumaksuga nihverdamist juba viis aastat tagasi (artikkel „Välisfirmad viivad Eestist maksuvabalt välja miljardeid” ilmus novembris 2010).
Vahepeal pole olukord palju muutunud.

Tookord oli Neste Eesti laenanud emaettevõttele 43 miljonit eurot. Tänavu on laen kasvanud 55 miljoni euroni.

Neste juhtkond ei salgagi, et omanikule antud laen ja kasumi jaotamine on omavahel seotud. Aastaaruandes on kenasti kirjas, et kui Neste Eesti maksis viimati dividende (raha kanti üle 31. jaanuaril 2013 justkui näärikingina), vähendati sama summa võrra pikaajalise laenu jääki.

Lihtsa laenuandmise kõrval on levinud ka „hoiustamine”. Sageli moodustab emafirma või tolle emafirma (et mitte öelda vanaemafirma) finantside paremaks juhtimiseks kontsernikonto, kuhu kantakse tütarfirmade vabad vahendid, et kontsern saaks mõistlikumalt raha kasutada (võrreldav sellega, et abikaasad kasutavad ühist rahakotti). Sel juhul pole kontsernil vaja pangast laenu võtta. Tegemist on olulise säästuga. Tundub mõistlik.

„Mitte kõik suurema grupi ettevõtted ei pruugi igal ajahetkel olla ühtmoodi edukad ning ressursside ajutine ümberjagamine võib olla väga ratsionaalne valik pikemas perspektiivis,” kaitseb ärimehi Maris Lauri. „Viimase kaheksa aasta majandusarengud pole olnud Euroopas eriti head, seetõttu võib mõista ka seda, et ettevõtted püüavad oma finantsseisu tugevdada ning kasumite jaotamisega ettevaatlikud olla.”

Kuid ka kontsernikontole ei tohi raha tasuta anda. Eesti firmad arvestavad küll intresse, kuid kätte neid alati ei saa. Üks selliseid näiteid on Kunda Nordic Tsement, mis raporteerib intresside teenimist, kuid nende laekumist ei kinnita. Tsemenditehas pole aga ainus.

„Hoiustamine” võib päädida ka tüliga. Eesti tuntuim sedasorti juhtum on seotud ettevõttega Norma, mis toodab turvarihmu ja muid autoosi.

Kui Norma aktsiaid veel Tallinna börsil müüdi, avaldasid tema väikeomanikud protesti, sest suuraktsionär Autoliv lasi suure osa Norma vaba raha oma finantsturgude divisjonis „hoiustada”. Väikeaktsionärid kurtsid, et miks neile niimoodi odavalt raha „hoiule” ei anta. Aga kontrolliv osalus oli Autolivi käes, tema tegi, mida tahtis.

Nurin lõppes alles siis, kui Autoliv väikeosanikelt aktsiad ära ostis ja Norma ainuomanikuks sai. Juba juurutatud praktika jätkub endiselt. Mullu kasvasid Norma lühiajalised hoiused emafirmas ühe miljoni euro võrra.

Kas Eesti maksustab dividende liiga raskelt?

Laenamise ja hoiustamise puhul ei käi jutt mitte maksudest hoidumisest – see on seadusega keelatud -, vaid maksukoormuse vähendamisest (mis on igati seaduslik). Pahatihti on aga kõrvalseisjatel raske aru saada, mis on kasumi keelatud kantimine ja mis mõistlik majandustegevus.

Kaido Lemendik maksuametist tunnistab, et teema on keerukas. Selle uurimine vajab põhjalikke andmeid ja infot tehingu tegelikust iseloomust – kas tegu on mõistliku laenuga või kasumi piiriülese siirdamisega, mis läheb tulumaksu alla. „Oleme tuvastanud, et äriühing andis endaga seotud isikule teadlikult turuhinnast odavama intressimääraga laenu,” märgib Lemendik. „Või äriühingu poolt valitud finantseerimistehingu liik ei vasta tehingu tegelikule sisule.”

Kokkuvõttes taandub kõik ühele küsimusele: kas Eestis on dividendide väljavõtmine liiga kulukas?
maksuhalduri kontrolli kasumi Eestist väljaviimise üle.”

Rahandusministeeriumi asekantsleri Dmitri Jegorovi arvates viib selline deklareerimise kohustus vaid halduskoormuse kasvuni.

„Laenude andmine omanikele ei ole tegelikult probleem,” ütleb ta. „See on paratamatu nähtus, mis kaasneb meie tulumaksusüsteemiga. Eesti saab praegusest süsteemist kasu.” Ta toob näiteks, et mitmed suured kontsernid on teatanud oma tugiteenuste Eestisse toomisest (viimati möödunud nädalal Nordea).

Siiski peab rahandusminister Sven Sester (IRL) veel sel kuul esitama analüüsi ja ettepanekud kasumi varjatud väljaviimise tõkestamise meetmete kohta.

Kuid see ei pea lõppema uute keeldude ja ettevõtjate ahistamisega. Sester teatas paar nädalat tagasi BNSi maksudebatis, et dividendide tulumaks võiks olla 15 protsenti või isegi 12 protsenti, kui summa on 100 000 eurot ja neid makstakse kolm aastat järjest.

Ka asekantsler Jegorov ütleb, et regulaarsed kasumijaotused võiksid olla „konkurentsivõimelisema maksumääraga”. Ta lisab: „Kasvavale vasikale oleme hea koht, lüpsilehmale mitte.”

Võimalik, et Eesti peabki seadusi muutma ja dividendide maksustamist kergendama. Muidu jääb maksuameti rolliks lihtsalt pealt vaadata, kuidas kümned ja sajad miljonid eurod riigist maksuvabalt välja voolavad.