Eesti Päevaleht: Ainuüksi lisarahast ei piisa, et tervishoiusüsteemi päästa (Märt Põlluveer)
23.08.2016MeediakajastusEesti tervishoiu kulud on suured, kuid tase keskpärane
20. augusti eelõhtul tabas meid uudis haigekassa rahalisest puudujäägist. 25 aastat tagasi loodud süsteemi tõrketeade pidanuks katma kogu meedia esiküljed. Läinud on risti vastupidi.
Nõukogude Liidu kollabeerunud majanduse varemetele taassündinud kindlustusmeditsiini süsteem oli hea lahendus. Solidaarne, selgelt defineeritud maksuga finantseerimine, detsentraliseeritus ja keskne kontroll soodusravimite üle on vaid üksikud näited suurepärastest aluspõhimõtetest. Loodu oli tõesti kvaliteetne, sest süsteem on mingi sisulise muudatuseta toiminud 25 aastat, ehkki valjenevat kulumiskriginat kostab juba pikka aega.
Rahvastikuteadlaste prognoosid on olnud väga täpsed ja rahapuuduse saabumine pikki aastaid ette näha. Pole raske mõista, et vanade inimeste arvu suurenemine tingib suurema arstiabi vajaduse. Kui lisame sellele arstide ja patsientide soovi kasutada kõige tänapäevasemaid ravivõtteid, olemegi olukorras, kus soovid ei lähe võimalustega kokku. Teadjatele pole haigekassast raha puudumine mingi uudis. Uudis on ainult konkreetne arv.
Kui mitte varasemast, siis 2010. aastast on isevoolus liikuva tervishoiu tulevik teada olnud. Rööbastelt sõitnud rongis käib vaidlus aknaaluse koha pärast. Meie tervishoid on kuluefektiivsuse skaalal mitte ainult Euroopas, vaid maailmas esirinnas. Ent ikkagi näeb rahandusminister Sven Sester suure kahjumi lahendust eeskätt lisaraha andmises. Stopp! Kas Eesti tervishoid on osav veel milleski peale finantskividest vee välja pigistamise? Kas ainus, mis meid aitaks, on lisaraha? Muidugi mitte, aga ka nende probleemidega tegeletakse loiult.
Ennetuse vilets seis
Pidev jutt suurendatud efektiivsusest on kallutanud meie pilgud kõrvale faktist, et üldiselt peetakse meie tervishoidu Euroopa kontekstis keskmiseks. Parimaks peetakse praegu seda, mida tehakse Hollandis. Mis hoiab meid edetabelite keskosas? On see imikute suremus või infarktihaigete kiirabi lonkamine? Mitte kumbki. Mõlemad näitajad on meil väga head. Ent haletsusväärne on ennetustegevuse seis.
Tihti aetakse omavahel segamini üksikusse haigusse haigestumus ja üldine oodatav tervelt elatud eluiga. Kui vaadata silmaklappidega mingit üksikut näitajat, ütleme kopsutuberkuloosi haigestumust, siis on suundumus positiivne. Juba kümme aastat väheneb meil sellesse nakkushaigusse haigestumine. Kui vaatame aga tervelt elatud aastaid (üks põhilisi rahva tervise näitajaid), on pilt ääretult kurb. Meie naised haigestuvad keskmiselt 57- ja mehed 53-aastaselt. Samasuguse kliimaga Rootsis haigestutakse 10–15 aastat hiljem.
Majandusliku mõtlemise, sh kuluefektiivsuse nurgakivi on kulude ja tulude koos vaatlemine. Onud ja tädid püüavad aga olukorda tulutult lahendada. Mis oleks, kui keelaksime alkoholireklaami, ja raviraha hakkaks tasapisi järele jääma. Rahva teenritel on võimalik end mentaalse prostitutsiooni spiraalist vabastada ja tõesti midagi ära teha.
Märt Põlluveer
erakorralise meditsiini arst