■ Aritmeetika näitab, et Parempoolsete tulek paneb valitsusliidu põlved värisema.
■ Isamaa esimehel Helir-Valdor Seederil on keeruline otsustada, keda ta julgeb erakonnas usaldada.
■ Nii Isamaa kui ka Parempoolsete saatuse määravad kohalikud arvamusliidrid.

Konkurentide jaoks pole midagi paremat kui teise erakonna sisetüli. Isamaa Parempoolsete loomine on tekitanud võnkeid Reformierakonnaski. Arvatakse, et nüüd võib olla ainus võimalus enne 2023. aasta valimisi valitsust vahetada. Julgeima ennustuse järgi on aasta pärast Eesti peaminister Kaja Kallas ja veidi üle aasta pärast uus president Jüri Ratas või Urmas Reinsalu.

Muidugi eelistaks Reformierakond tehingut Keskerakonnaga, sest kahekesi on kindlam valitseda. Ent seda ei sünni, enne kui Jüri Ratas on nõus presidendiks hakkama. Vähemalt praegu see koht Ratast ei huvita, ta näeb end veel kindlalt peaministrina. Reformierakond lepiks ka Reinsalu variandiga, kui neile tuleks peaministrikoht – valitsuses, mille moodustaksid Reformierakond, Isamaa ja SDE.
Kuid võidab see, kes esimesena stardib. Kui Parempoolsed pole piisavalt kiired, võib juhtuda, et võimaliku valitsuse vahetuse korral leiavad nad end ikkagi opositsioonist. Koos EKRE-ga, kelle ideoloogia rusub Helir-Valdor Seederi tegevuse kõrval Parempoolseid eriti.
Reinsalu on presidendiks kandideerimisele siiani avalikkuse ees kogu hingest vastu punninud, ent tegelikult see koht huvitab teda. Aritmeetika mõttes pole Reinsalu kummalegi poolele kehv kandidaat, katset tasub temaga teha.

Ega Isamaa koos Parempoolsetega pole ka sugugi Reformierakonna usku. EKRE ei meeldi neile, kuid sama palju on neid, kes vaatavad kriitilise pilguga Reformierakonda. Seega ei tegele praegu koalitsiooniga tõsiselt keegi peale Reformierakonna.

Aga kui valitsuses ütleb keegi Parempoolsete tuleku taustal ülbelt, et põlv ei värise, siis pole see usutav. Teeme matemaatikat. Koalitsioonil on 56 rahvasaadikut, sh Isamaast 12. Kui varem on rahulolematust välja näidanud Viktoria Ladõnskaja-Kubits, siis nüüd on kaks inimest juures: Parempoolsetega ühinenud Siim Kiisler ja Mihhail Lotman. Kuid Isamaa fraktsioonis on veelgi rahulolematuid, kes pole veel Parempoolsetega liitunud, ent kaaluvad seda, näiteks Andres Metsoja. Pigem võiks nende poolelt leida ka Üllar Saaremäe. See teeb kokku juba viis häält ning nii mõnigi koalitsiooni juhtpoliitik kratsib Isamaa arve liites ja lahutades juba kukalt.

Seederi kolm nägu

Isamaa esimees Helir-Valdor Seeder on Parempoolsete avalikkuse ette tulekust alates teinud kolm pööret. 23. juulil, kui Parempoolsete avaldus välja läks, nägi avalikkus poliittehnoloogilist Seederit. Ta ütles, et on olnud ühenduse loomisest teadlik ja usub, et see aitab levitada erakonna sõnumit. Manifest olevat kooskõlas Isamaa põhialustega.Parempoolsed olid enne Seederit ja veel mõnda erakonna juhtkuju avaldusest teavitanud. Sama päeva hommikul olid ühenduse loojad oma plaanidest teada andnud ka erakonna eestseisusele ja fraktsiooni liikmetele, et nad ei peaks sellest ajakirjandusest kuulma.
Ent juba järgmisel päeval nägi avalikkus teistsugust Seederit. Ta ütles ERR-ile, et ei lase Isamaast liberaalset erakonda kujundada. Selle asemel et öelda, et neil ongi erinevad vaated, ja näidata end ühendajana, valis Seeder ühe tiiva eestkõneleja rolli. Ta läks kaasa EKRE retoorikaga, justkui käiks Eestis liberaalide ja konservatiivide võitlus, ning sealjuures on Isamaa konservatiivide poolel.

Kolmandat Seederit nägi avalikkus 6. augustil Postimehe otsesaates. Nüüd esitas ta isiklikke süüdistusi Parempoolsete algatajate ja liitujate Tõnis Konsi, Siim Kiisleri ja Henrik Hololei kohta. Neljapäeval ütles ta Postimehes ilmunud arvamusloos juba põhimõtteliselt, et poisid, ärge kõigutage paati, sest eesmärk rahvuskonservatiivsest Isamaast (ja isamaast) võib nii ohtu sattuda.
Seederi probleem on praegu ka selles, et ta ei tea, keda saab usaldada. Ta ei tea, kelle erakonnast on Parempoolsed juba ära noppinud või peagi nopivad. Ta ei tea, kuidas fraktsioon laias plaanis mõtleb. Ta näeb, et parteis toimub revolutsioon ja on mõte valitsus kummuli saada.

Parempoolsete vaatenurgast on küsimus Isamaa tulevikus. Parempoolsed möönavad, et erakonnas on läbi aja olnud eri vaadetega inimesi, kuid sellegipoolest on Isamaa olnud avatuse ja lääneliku mõtlemise eestkõneleja. Viimased paar aastat on olnud sellele risti vastupidine. „Praegune mandumine, kus on ronitud ühte kitsasse nišši, on nii sügav, et mõnes mõttes on Parempoolsete tulek isegi appikarje,” tõdeb üks ühendusega liitunu. Parempoolsed arvavad, et Isamaa ei tohi elada EKRE ette antud diskussiooniruumis ega lasta neil riigi nimel oma sõnumeid levitada.

Isamaas on üle Eesti palju kohalikke, viimase 10-15 aasta jooksul erakonnaga liitunud arvamusliidreid. Nende inimeste hoiakud saavad paljuski määravaks selles, mis suuna erakond võtab. Neil on ka praktiline küsimus: kas tulla eelseisvatel KOV valimistel välja erakonna nime all või valimisliidu kaudu.
Poliitika käivitajaks on kaks asja: ideoloogia ja võim. Mõnikord on need koos, mõnikord eraldi. Aga tegutsetakse nende kahe eesmärgi nimel: et ideoloogiline suund oleks sobilik ja võim oleks käes. Seederi suund peab Parempoolseid inimesteks, kes tahaksid, et Isamaa oleks osas küsimustes liberaalsem. Parempoolsed ei eitagi seda. Näiteks rahvus- ja perepoliitika küsimuses. Ent see muudaks Seederi poole hinnangul erakonna liberaalseks ja pole ju vaja veel üht samasugust erakonda, nagu on Reformierakond ja Eesti 200. Seega ei peeta Isamaa juhtgrupi erakonna telje muutmist mõistlikuks, sest „sellega jääksid kõik konservatiivselt mõtlevad valijad EKRE-le”.

Parempoolsete poolt vaadatuna on see naeruväärne, sest Isamaa ei pea võitlema mitte EKRE pooldajate, vaid hoopis nende valijate pärast, kes on suuna muutumise tõttu läinud Reformierakonna ja Eesti 200 seljataha.

Seda, mis toimub praegu Isamaas, oleme ennegi näinud. See on võimuvõitlus. Erinevus seisneb selles, et varem on võimuvõitlus olnud inimeste vahel, aga nüüd on tegemist eelkõige maailmavaateliste erimeelsustega. Parempoolsed kinnitavad, et nende eesmärk pole erakonda ja valitsust lõhkuda. Tõsi, viimane võib päevakorda tulla pärastpoole. Küll aga olevat eesmärk tuua Isamaa tagasi mõistlikule rajale.

Partei otsustes loeb enim hääletusvahekord, mis oleneb sellest, kes ja kui palju inimesi suudab üldkoosolekutel enda mütsi alla tuua. Inimesi mobiliseerida oskavad sama hästi nii Seederi kui ka Kiisleri-Konsi meeskond. Ei saa unustada, et Seederi meeskonnas on peasekretär Priit Sibul, kellel on kõige laiem andmebaas. Vähemalt praegu on Seederi meeskonnas ka Sven Sester, kellel on koos nüüdseks Luksemburgi suundunud Ken-Marti Vaheriga vanast ajast oma võrgustiku inimesed. Seega võib juhtuda, et Parempoolsed pole suutelised näiteks eestseisuse valimistel lööma Seederi-Sibula-Reinsalu ühendatud jõudu, keda aitab Aivar Kokk bussidega hääletajaid kohale tuues. Küll peaks Seeder hakkama hirmu tundma siis, kui Parempoolsed saavad oma seljataha kunagise riigikogu liikme Reet Roosi, kellel on poliitilistes ja ärilistes tagatubades olulised sidemed, raha ja reklaamifirma. Tõnis Kons on ammusest ajast Roosi hea sõber.

Kolm stsenaariumi

Kuid mis võib siis juhtuda? Üks seltskond arvab, et Parempoolsed hävivad ja lõhuvad ühtlasi erakonna, nii et Isamaa kaob poliitiliselt areenilt.
Teised mainivad võimalust, et kui Parempoolsetel ei õnnestu Isamaa poliitikat muuta, luuakse uus erakond. Kuid pigem seda sammu ei astuta, sest liberaalsetel-parempoolsetel on Reformierakonna kujul alternatiiv. „Kui, siis Isamaa-sisese orientiiri otsimises ja võimuloogikas,” märgib üks poliitikavaatleja. Kolmas variant, millesse enim usuvad Parempoolsed ise, on see, et Isamaa hakkab aktiivsemalt tegutsema maailmavaatelise organisatsioonina. See ei aja erakonda lõhki, aga on proovikivi juhtkonnale, sest erakonna kultuur peab muutuma ja esimees töötama selle nimel, et eri pooled koostööle saada.

Järgmisel kevadel toimuval Isamaa suurkogul tuleb tugev rebimine esimehe ja eestseisuse liikmete kohtadele. Ent pole inimest, kes läheks Parempoolsete seast Seederi vastu võitlema. Olukord on juba pikka aega olnud nii halb, et kui erakonnas kellelgi olekski selline ambitsioon, oleks teda keeruline veenda praeguse Isamaa ette astuma. Seega peaks see inimene tulema väljastpoolt.

Kui Kersti Kaljulaid poleks aasta pärast enam president, sobiks tema uuenenud Isamaa etteotsa. Ent Isamaa suurkogu on kevadel, Kaljulaid saab ametist priiks alles oktoobris.
See on Isamaa ajaloo üsna mitmes sisetüli. Kõigi tülide puhul on alati küsitud, mida arvavad vanad isamaalased. Kuuldavasti suhtuvad Mart Laar ja Tunne Kelam Parempoolsete algatusse praegu pigem negatiivselt. Nad küll tunnistavad, et Isamaal pole hea aeg, ent laamendamine neile ka ei istu. Kui Parempoolsed vana Isamaad oma kampa ei saa, võivad tiivad ruttu kärbituks saada. Teisalt pole Laar sõnavõttudega sekkunud ja oluline on seegi, et Parempoolsete poolele astus ka pikaaegne Laari fänn ärimees Joakim Helenius.

 

ÜHENDUSE LOOMISLUGU

Parempoolsed sündisid Zoomi keskkonnas

Parempoolsed ei sündinud hetke ajel. Erakonnas on kriitiline meeleolu pulbitsenud pikka aega.
Aasta alguses kandideeris pikalt poliitikast eemal olnud Tõnis Kons Isamaa volikogusse ja seejärel hakkas erakonna liikmetega rohkem suhtlema. Koroonakriisi tõttu ei saanud kogunemisi korraldada. Tekkis tuumik: Kaido Kukk, Madis Kübar, Indrek Luberg, Mihkel Kübar, Kristjan Vanaselja, Tõnis Kons ja Siim Kiisler. Zoomis hakati arutelusid pidama ja jõuti selleni, et kuna parteis on liikmeühenduste loomise vorm, siis miks ei võiks olla ka maailmavaatelist ühendust.

Sündinud manifest oli kollektiivne looming. Seega on ekslik mulje, justkui oleks Parempoolsete projekt praeguses poliitikas pettunud Kiisleri või Konsi konstrueeritud. Kui rääkida USA näitel, siis esindab Kiisler kaotatud parempoolset vaimsust, olles sotsiaalses mõttes liberaalne. Jah, tal on suur viie lapsega pere, aga tema arvates pole teiste asi, mis teistes peredes toimub. Kiisler pooldab ka üliliberaalset majanduspoliitikat. Kindlasti võib ta ka isiklikul tasandil pettunud olla – Kiislerile meeldis Eesti eesistumise ajal Euroopa keskkonnaministreid juhtida.

Konsi motiivide kohta väidab üks Seederi tiiva inimene, et tema konsultatsioonifirmal on hakanud halvasti minema, sest pole enam poliitilist katust. See ei vasta suures plaanis tõele. Kons pole kunagi oma äri ajamiseks parteid vajanud. Küll aga tahab ta partei päästa ja arvab, et praegu on selleks viimane võimalus.
Ühendust luues otsustas tuumikgrupp hakata pihta erakonna liikmete tasandilt, mitte fraktsioonist või juhtkogudest. Soov oli rääkida sisust ja väärtustest ning muu hulgas vaadata, kas Seeder tuleb midagi kokkuleppelaadset pakkuma. Seda ei juhtunud. Seeder on küll mõnele Parempoolsele helistanud, aga pigem süüdistusega: miks sa liitusid?