Eesti Päevaleht: Eesti e-tiigri hüpe kohustuslike e-arveteni jäi ootamatult toppama (Urmas Jaagant)

27.12.2016Meediakajastus

Kuigi ministeerium kinnitas, et kõik on korras, otsustas esmalt SDE ja siis IRL-i juhitav parlamendikomisjon kohustuslikud e-arved ära jätta.

12. oktoobril seisis rahandusminister Sven Sester riigikogu ees ja tutvustas seadusemuudatust, mis pidi olema e-Eesti järgmine suurem samm. Esimesele lugemisele läks seadus, mis kohustanuks uue aasta algusest arveldama avaliku sektoriga ainult e-arvetega. Ei mingit PDF-ide skaneerimist, välja- või ümberprintimist ja mappi köitmist, rääkimata paberarvetest. Kõik oleks elektrooniline.

„PDF- ja paberarvetest loobumine toob aastas riigile suurusjärgus 2,5 miljonit eurot kulude kokkuhoidu,” kiitis Sester riigikogu ees eelnõu esimesel lugemisel ja toonitas, kui head eeskuju annab riik sellega erasektorile, kus e-arvete kasutamine võiks hoogu juurde saada.

Pisut üle kahe kuu hiljem, kaks päeva enne jõululaupäeva kuulutas president seaduse välja. Ja mida seal sees ei ole? Kohustuslikke e-arveid (mis need on, vaata kõrvalloost – U. J.).

E-arvete poole on Eesti riik üritanud liikuda juba päris mitu aastat. Äsja võimult kukkunud Reformierakonna, IRL-i ja SDE valitsuse koalitsioonilepingus sai see teema lausa oma rea: „Edendame reaalaja (online) majandust, milleks rakendame e-arvete süsteemi ja automaatse maksuaruandluse.”

Veel pool aastat varem oli valmis saanud Ernst & Youngi uuring Eesti avaliku ja erasektori valmisolekust e-arved laiemalt kasutusele võtta. Seal leiti, et selleks on Eestis infrastruktuur olemas ja levinumate majandustarkvaradega on võimalik e-arveid töödelda.

Eelnõu viimasest versioonist on avalikus sektoris kohustuslikele e-arvetele ülemineku punkt aga kadunud ja asendunud lihtsalt tõdemusega, et riigiasutused peavad suutma e-arveid vastu võtta alates 1. märtsist 2017. See tähendab, et kui keegi peaks pärast seda kuupäeva e-arve saatma, tuleb riigil sellega hakkama saada, aga mingit kohustust riigiga ainult e-arvetega arveldada ei ole.

Seaduse vastuvõtmises järge ajades saab selgeks, et algne idee jäeti sellest eelnõust välja esimese ja teise lugemise vahel. Infotehnoloogia ja telekommunikatsiooni liidu (ITL) tegevjuht Jüri Jõema on enda sõnul aastaid võidelnud, et e-arvete osa valitsuste koalitsioonilepingutesse jõuaks.

Valitsuse vahetusega suund muutus

„Ma ka päris täpselt ei saa aru, kust see (suunamuutus – U. J.) tuli. Kui valitsus suvel selle eelnõu algatas, oli põhiteema e-arvetest, mis taandus nüüd teisejärguliseks,” sõnas ta. „Enne teist lugemist majanduskomisjonis oli suunamuutus täiesti tuntav. Ma ei oska öelda, kas see on valitsuse vahetusega seotud, aga ajaliselt langes see igatahes kokku.”

Nagu ikka, oli ka seekord neid, kes muudatuse vastu võitlesid. Ühise kohustuslike e-arvete vastase arvamusavalduse saatsid riigikogule väike- ja keskmiste ettevõtjate assotsiatsioon (EVEA), maksumaksjate liit ja Envoice OÜ nimeline ettevõte.

Nende peamine argument puudutab asjaolu, et kolm suurt e-arvete operaatorit – Omniva, Telema ja Fitek – on omavahel e-arvete rändluse kokku leppinud ja uusi käitlejaid turule ei soosita. „Luuakse sellised kunstlikud barjäärid, mida ületada ei ole võimalik. Näiteks on Fitek ja Omniva seni määramatusse tulevikku edasi lükanud rändluslepingu sõlmimise uue e-arvete menetlemise lahendusega Envoice OÜ puhul,” kirjutasid nad riigikogu majanduskomisjonile.

Kuna Envoice käitlejaks ei saa, on tema kliendid sunnitud sõlmima lepinguid ühega neist kolmest operaatorist. Ühesõnaga tuleb juurde maksta või Envoice’i kasutamisest loobuda. Seda olukorda peavad kohustuslike e-arvete süsteemi kriitikud monopoli tekkimise kinnistamiseks. Üks nende ettepanek oligi lükata seaduse jõustumine edasi, kuni on tagatud riikliku infrasüsteemi toetus avatud turu tekkimisele e-arvete rändluses. Samuti leiti ühispöördumises, et ettevõtjate jaoks tekitab e-arveldamine lisakoormust.

Riigi maine kannatab

Kuu hiljem vastas ITL oma kirjaga: eelnõu tuleb siiski kiiremas korras vastu võtta ja e-arvete kohustuslikuks muutmise tähtaega ei tohi rohkem edasi lükata. „Kõigile turuosalistele on kasulik, kui e-arved muudetakse avaliku sektori jaoks kohustuslikuks, sest turg suureneb sellega kõigi jaoks,” kirjutas Jüri Jõema majanduskomisjonile. „Pidev edasilükkamine on Eesti kui tugeva e-riigi kuvandiga riigi (mida see e-arvete kasutuse mõttes ei ole) rahvusvahelise maine mõttes piinlik.”

Omniva infoäri valdkonna juht Sander Aasna sõnas, et monopoolne olukord on välistatud, sest tegemist on kolme eri ettevõttega. „Turule sisenemiseks pole mingeid takistusi ja kehtib tavaline ärikonkurents. Turul tegutsevad aktiivselt veel ka näiteks riigiasutus RIK, kes on loonud e-arveldaja, selleks et mikroettevõtted saaksid riigile tasuta e-arveid esitada, ning näiteks ka Edisoft. Mõlemaga neist on Omnival ka koostöö,” kinnitas Aasna.

„Loomulikult oleme nördinud, et selline sündmuste käik aset leidis. Seni on meie kliendid tegutsenud siiski heas usus selle huvides, et 2017. aastal muutuvad e-arved avalikule sektorile esitamiseks kohustuslikuks,” ütles Aasna.

Tema hinnangul on ekslik väita, nagu oleksid kolm suuremat firmat ka suuremad kohustuslikest e-arvetest kasu saajad. „Suurim kasusaaja on sellest endiselt riik ning põhjus, et üldine turu teadlikkus piirdub kolme teenusepakkujaga, seisneb kommunikatsioonis,” viitas Aasna kolme ettevõtte suuremale tuntusele.

Ka rahandusministeerium oli ITL-i ja Omniva poolel. Rahandusministeeriumi tugiteenuste projektijuht Marge Lepp sõnas, et rahandusministeerium ei nõustunud monopoliväitega. „Eelnõu polnuks vaja muuta, sest see puudutas vaid väikest osa e-arvete turust ega mõjutanud seega oluliselt konkurentsisituatsiooni turul,” sõnas ta.

Nimelt on ettevõtetelt riigile saadetavad umbes 2 miljonit arvet aastas väga väike turg võrreldes firmadevaheliste umbes 60 miljoni arvega aastas. „Samuti rajanes väljatoodud probleem vaid ühe ettevõtte negatiivsel kogemusel ega arvestanud olemasolevaid positiivseid näiteid,” lisas Lepp.

Teisele lugemisele läks eelnõu siiski juba muudetud kujul. Kust tuli siis ettepanek e-arvete kohustust selle seadusega mitte kehtestada?

E-arvete eelnõu arutas majanduskomisjoni kuulunud Urve Palo (SDE) kokku kutsutud töögrupp, kuhu kuulusid peale eri ministeeriumite spetsialistide ka Envoice’i ja EVEA esindajad. Pärast valitsuse vahetust hakkas töögruppi juhtima Aivar Kokk (IRL). Just see töögrupp leidiski, et turu toimimise kahtlusi ei ole suudetud hajutada ja pingelise ajagraafiku tõttu ei panda ettevõtetele e-arvetele ülemineku kohustust. Kui nad neid aga esitavad, peab riik suutma need ka vastu võtta.

Pärast teist lugemist teatas komisjoni juht Kokk pressiteatega, et kuni kõikide majandustarkvara operaatoritega liidestatud turg ei toimi, siis pole mõistlik ja võimalik seadusega ettevõtjatele e-arvete kohustust panna.

Motivatsioon kadus

Kuna rahandusministeeriumi jaoks oli oluline, et eelnõus olevad teised raamatupidamisseaduse muudatused saaksid kiiresti vastu võetud ja jõustuksid 2017. aasta algusest, oldi nõus e-arvete kohustust välja võtma. Eelnõu sai riigikogus seaduseks ühegi vastuhääleta.

Jüri Jõema sõnul võib nüüd olla üsna kindel, et need, kes seni e-arveid esitasid, teevad seda edasi, aga teistel ei ole motivatsiooni oma arvetega veebi kolida. Just see oli üks seadusemuudatuse eesmärke.

„Kahju, et pilt selliseks muutus. Praegu ei ole see seadus kõige halvem, aga pole ka ideaalne,” ütles ta. „Minu arvates tooksid e-arved ilmselgelt ka eraettevõtetele kulude kokkuhoidu. Mõnele väiksele ettevõttele võib üleminek olla probleem, aga nendega on samas küsimus, kui palju nad riigile arveid esitavad.”

Ernst & Youngi korraldatud uuring näitas, et arvete topeltsisestuse aastaseks kuluks kujuneb 48 000 eurot, millest umbes 80% kannavad just mikroettevõtted. E-arvete edastamise aastaseks kuluks kujuneb umbes 245 000 eurot, millest 52% langeb mikroettevõtetele. Ühtaegu esitatakse praegu avalikule sektorile aastas paberkujul ligikaudu 376 000 arvet, mille saatmiseks tehakse printimis- ja saatmiskulutusi umbes 320 000 eurot. Seega võiks e-arvetele üleminek ka väikefirmadele hästi mõjuda.

Marge Lepp tõdes, et seadusesse jõudis siiski kogu e-arvete kasutuselevõtuks vajalik raamistik. „E-arvete avalikule sektorile saatmise kohustus tuleb kehtestada esimesel võimalusel, niipea kui võimaliku konkurentsitõrke tekkimine on veenvalt välistatud ja mitte hiljem kui 2017. aasta jooksul,” ütles Lepp. „See on võimalik nii praeguste turuosaliste poolt sõlmitava kokkuleppe kaudu kui ka registrite ja infosüsteemide keskuse (RIA) loodava e-arvete edastamise lahenduse abil, mis sisuliselt oleks riiklik e-arvete operaator.”

Niisiis on üsna pea oodata uut eelnõu, mis hakkab äsja vastu võetud seadust taas muutma.

Meiliga saadetav pole e-arve

Ekslikult kiputakse arvama, et PDF-ina meili manuses saabunud arve ongi elektrooniline. Tegelikult see nii ei ole, sest arve saaja peab seal olevad andmed ise oma raamatupidamissüsteemi ümber kirjutama. E-arve puhul oleksid kõik andmed masinloetavad.

Elektrooniline arve luuakse, edastatakse ja säilitatakse täielikult ainult elektroonilises keskkonnas. Väga lihtsustatult öeldes tuleb vastavas veebikeskkonnas täita justkui veebiankeedi tühjad lahtrid ja see arve ära saata. See vähendab nii riigi kui ka firmade kulusid, tehnilist tööd on vähem, andmete kvaliteet on parem ja vigade tekkimise võimalus väga väike.

Kolm fakti

1,4 miljonit arvet puudutanuks seadusemuudatus.

2,5 miljonit eurot kulude kokkuhoidu andnuks riigile täielik e-arvetele üleminek.

63% avaliku sektori asutusi võttis selle aasta novembri seisuga vastu e-arveid.

Eesmärgini on veel tükk maad

Möödunud kuul moodustasid e-arved riigiasutustele esitatud ostuarvetest 13%. Praktika näitab, et vabatahtlik e-arvetele üleminek pole olnud edukas. Mõningane e-arvete osakaalu suurenemine saavutati riigiasutustes SEPA projekti tõttu. Enne kavandatud seadusemuudatust on e-arvete osakaal suurenenud ka KOV-des.

 

Kogu avalikule sektorile esitatud arved

■ PABER 33%

■ PDF 59%

■ E-ARVE 8%

Allikas: Ernst ja Young Baltic AS, 2015
RIIGIASUTUSTELE SAADETUD E-ARVETE OSAKAAL

2011 2%

2012 5%

2013 9%

2014 10%

2015 12%

2016 (november) 13%

Allikas: rahandusministeerium

Graafika: Shutterstock, Toom Tragel