Eesti Päevaleht: Helir-Valdor Seeder: IRL vajab dirigenti, mitte solisti (Otti Eylandt)

12.04.2017Meediakajastus

Täpselt kuu aja pärast, 13. mail valib IRL-i suurkogu erakonnale uue esimehe. Seni on võimalikest kandidaatidest enim räägitud riigikogu liikmest Helir-Valdor Seederist.

Olete öelnud, et kandideerite, kui teile tehakse ettepanek. Kas see ettepanek on nüüdseks tehtud?

Ma ei ole öelnud, et kui mul on suur toetus, siis kindlasti kandideerin. Ma ütlesin, et kaalun tõsiselt kandideerimist, kui see toetus on laiapõhjalisem. Ilma toetuseta ma kindlasti ei kandideeri.

Praegu tunnete toetust? Kas teie poole on pöördutud palvega kandideerda?

Jah, mul on olnud ridamisi vestlusi erakonnakaaslastega ja mulle on ettepanek tehtud. Aga ma endiselt veel mõtlen selle üle.

Sotsiaalkaitseminister Kaia Iva ütles, et kaalub kandideerimist (eile õhtul teataski, et nõustus kandideerima–toim). Seega hakkavad teie võimalikud konkurendidki pead tõstma. Kas see ei pane teid tahtma teistest ette jõuda, olla ambitsioonikam ja enesekindlam, öelda otse, et kandideerite, ning rääkida IRL-i tulevikust?

See on loomulik, et kandidaadid praegu välja tulevad. IRL-ile on ette heidetud, justkui ei oleks meil piisavalt demokraatiat ja vabadust, et mingi väike grupeering otsustab kõike. Mina arvan, et on väga hea, kui tuleb avatud arutelu ja konkurentsivõistlus ning erakonna liikmetel on valikuvõimalus.

Kui lõpuks peaks suurkogul jääma üks kandidaat, siis see kindlasti ei tähenda, et tegemist oleks kuidagi ebademokraatliku protsessi või erakonnaga. Erakondade areng käib tsüklite kaupa. Pingelisematel perioodidel on konkurents tihedam, kuid mingil ajal saabub stabiilsus. Seetõttu võib olla ka üks kandidaat.

Aga see, et praegu on vähemalt minu ja ka meedia teada tehtud ettepanek kahele võimalikule kandidaadile, on väga hea. Võib-olla neid lisandub enne suurkogu veel. 28. aprill on vist viimane päev, kui saab kandidaate esitada. Küllap viimastel päevadel esitatakse need kandidaadid, kes on praegu orbiidil, ka ametlike kandidaatidena. Erakonna liikmetele sõnumite edastamiseks on kandidaatidel kindlasti piisavalt aega ka pärast 28. aprilli. Eriti kui räägime praegustest võimalikest kandidaatidest. Mõlemad on olnud erakonna liikmed üle 20 aasta, kandideerinud korduvalt riigikogu valimistel, üheealised ja ühest valimisringkonnast. Kaia Iva oli varem fraktsiooni esimees, mina minister. Nii et meid mõlemaid tuntakse erakonnas läbi ja lõhki ning meil ei jää kummalgi oma sõnumite tutvustamiseks erakonnas aega napiks.

Olete kindlasti erakonnas kuulnud, kellest võiksid veel teie konkurendid saada. Kes need on? Marko Pomerants? Mart Nutt?

Sellistest kandidaatidest mina kuulnud ei ole.

Viimastel valitsusläbirääkimistel peeti võimalikuks kaitseministriks Marko Mihkelsoni. See ei läinud aga läbi, sest eeldanuks vangerdusi, mis jätnuksid Sven Sesteri või Marko Pomerantsi ministriportfellita. See oli märk, et IRL-i valitsusliikmete määramine käib väga väikses ringis ja erakonna esimehe sõna ei maksa. Kuidas peaks seda loogikat arvestades olema võimalik saada erakonna esimeheks inimesel, kes praegu ei ole valitsuses ega riigikogus?

Marko Mihkelsoni kaitseministriks saamise takistus ei olnud kindlasti Sven Sester ega Marko Pomerants. See on nüüd küll väga lihtsustatud ja ekslik tõlgendus. Aga loomulikult on tegemist inimestevaheliste suhetega, ka erakonna esimehel on mingid raamid, kui ta endale meeskonda valib.

Ta peab arvestama selle pagasiga, mille on andnud rahvas valimistel, ehk nende riigikogu liikmetega, kes on valitud. See on tema meeskond, mida ta muuta ei saa.

Erakonna juhtorgan valitakse suurkogul. See on see kaasavara ja meeskond, mis täpselt samuti on erakonna suurkogult temale kaasa antud ja mida tema muuta ei saa. Kolm aseesimeest valitakse otse suurkogul, ka seda ei saa tema muuta. Need on need raamid ja inimesed, kellega uus esimees peab edasi minema ja kokkulepped tegema. Olen täiesti kindel, et nii erakonna juhtkond kui ka laiem liikmeskond aktsepteerib kindlasti seda, kui uus erakonna esimees soovib valitsusse minna. Seega võib ta olla ka väljastpoolt riigikogu. Kui ta valitakse esimeheks, ta saab suurkogul mandaadi, siis tal on kindlasti mandaat ka valitsusse minna. Selles ma ei kahtlegi. Nii et kindlasti ei jää see kitsa ringi inimeste otsustada.

Mängime korra mõttega, et te kandideerite ja teist saab esimees. Kuidas vahetuksid ministrikohad? IRL-i praegune juht on kaitseminister. Teid kui pikaaegset põllumajandusministrit tõmbaks ilmselt maaeluministri koht, aga seal on ees keskerakondlane Tarmo Tamm.

Kui ma otsustangi kandideerida, siis see ei tähenda veel, et minust saab erakonna esimees. Aga tahan siiski öelda, et minu võimalused ja mänguväli on kindlasti palju laiemad kui olla ainult maaeluminister. Ma tunnen, et suudan ka teiste valdkondadega tegeleda. Mul on ju võimalik ka riigikokku jääda. Ka valitsuserakondi on juhitud nii, et erakonna esimees on riigikogus. Nii et võimalusi on palju ja kõik sõltub meeskonnast. Mina tahan olla ikkagi meeskonnamängija, mitte soleerija. IRL-i uus juht peab kindlasti olema meeskonnamängija, kes suudab erinevaid inimesi ühendada, mängida meeskonnamängu ja koondada inimesed ühise eesmärgi nimel. See saab olema minu peamine eesmärk, kui ma otsustan kandideerida ja peaksin valituks osutuma.

Kas soleerimisega viitasite IRL-i praegusele juhile Margus Tsahknale?

Ei, ma ei viita kellelegi. See oli vastus kitsa ringi küsimusele.

IRL-i riigikogu fraktsiooni juht Priit Sibul heitis hiljuti Tsahknale soleerimist ette.

Lugesin ka hiljuti ajakirjandusest, et otsitakse solisti. See on väga ekslik. Tegelikult otsitakse IRL-is praegu dirigenti ja need on kaks eri asja. Solist on tõepoolest solist, kes särab üksinda aupaistes, aga dirigent on see, kes paneb kogu orkestri ühes rütmis ja toonis mängima. Praegu vajab IRL dirigenti.

Jätkame mõttemängu, et teist saab esimees. Olete poliitikas kaua olnud, aga paljud ei pruugi mäletada teie seisukohti olulisemates küsimustes.Te hääletasite piirilepingu ratifitseerimise vastu ja kiitlesite pärast ajakirjanduses, et olete üks väheseid Eesti poliitikuid, kes ütleb avalikult, et uue Eesti-Vene piirilepingu sellisel kujul sõlmimine ei ole mõistlik ega vasta Eesti huvidele. Olete seda seisukohta muutnud?

Ei ole. Need argumendid, mis tollal ka ajakirjanduses esile tõin, ei ole aktuaalsust kaotanud. Olen endiselt seisukohal, et sellisel kujul piirilepe, ilma kõiki muid probleeme lahendamata – millele ma toona ka ajakirjanduses tähelepanu juhtisin –, ei ole Eesti majanduse ega julgeolekupoliitika huvides.

Aga ma teen ühe täpsustuse. Kuulen ikka aeg-ajalt ajakirjanduses kommentaare, et Seeder on ju see mees, kes ütles, et meil tuleb minna, püss käes, Petserit vallutama. Ma ei ole sellele küsimusele kunagi nii lihtsakoeliselt lähenenud ega midagi säärast väitnud.

Kas te toetate Venemaa-vastaste sanktsioonide pikendamist?

Jah, kindlasti – kuni Venemaa sisuline käitumine ei ole muutunud. Kusjuures küsimus ei olegi ainult Ukrainas. See on üks pisike element kogu käekirjas. Sellele saab liita Venemaaga piirnevad riigid, näiteks Moldova ja Gruusia. See käekiri avaldub ka Balti riikide pidevates majanduspoliitilistes sanktsioonides, mida Venemaa on rakendanud. Nii kaua, kui Venemaa käekiri ei näita kõigis aspektides muutumise märke, arvan, et Euroopa Liidu sanktsioonid on igati põhjendatud.

Mida teha kooseluseadusega? Kas tühistada või võtta vastu rakendusaktid?

Kindlasti ei peaks rakendusakti vastu võtma ja kooseluseadus sellisel kujul, nagu ta vastu võeti, oleks mõistlik tühistada.

Ütlesite hiljutises intervjuus, et IRL pole suutnud rahvuslik-konservatiivsete vaadete muutuval maastikul piisavalt kohaneda ja oma põhiväärtuste juurde jääda. Millised on need konkreetsed vaated, mida te mõtlesite? IRL esindab ju niigi vanamoelisi ja padukonservatiivseid vaateid. Millest te veel kinni tahate hoida?

Erinevalt teist arvan ma, et konservatiivsus ei võrdu vanamoelisusega. 20. sajandi konservatiivsus ei ole kindlasti see mis 21. sajandi oma. Me ei saa praegu rääkida sotsiaaldemokraatidest sellisel kujul, nagu oli näiteks 19. sajandi lõpus ühiskondlike ja omandisuhete puhul. See on muutunud. Nii on ka konservatiivse, liberaalse ja rohelise maailmavaatega.

Aga milles seisneb mittekohanemine? Oleme juba pikema perioodi jooksul teinud valimiskampaaniates mitte kõige õigemaid valikuid. Oleme loobunud rõhutamast tugevusi, mis IRL-il on ajalooliselt olnud – nii Isamaaliidu kui ka Res Publica poole pealt. Need on valdkonnad, millega oleme tegelenud ja milles meil on erakonnas väga tugevad liikmed, kes seda poliitikat võivad kanda. Need on rahvusvahelised suhted, välispoliitika, riigikaitse, julgeolek, eesti keel, kultuur ja haridus.

Näiteks erahariduse toetamine ja tasuta kõrgharidus. Need on IRL-i algatused.

Meil on erakonna riigikogu fraktsiooni koosseisus olnud lähiminevikus kõige rohkem akadeemikuid, kes on seda teemat vallanud. Perepoliitika on meie jaoks mitukümmend aastat olnud kandev telg. Kui vaadata nüüd viimase kahe riigikogu valimise IRL-i sõnumit, siis ei leia midagi sellest loetelust.

Kõrvaltvaatajatele tundub, et IRL-i kummitab justkui kuri vaim ehk Res Publica leer, kes tegelikult juhib erakonda ja keda Isamaa tiival ei õnnestu kuidagi välja peletada. Mida te sellest arvate?

Selline käsitus on kindlasti lihtsustatud ja aegunud. Ma olen väga pikka aega erakonna liige olnud.

2017. aastal ei ole kindlasti adekvaatne rääkida, et rindejoon on samal kohal kui 2006. aastal ja see on meie erakonna põhiprobleem. Erakond on muutunud ja arenenud. Res Publica inimesed on tihedas suhtluses Isamaaliidu endiste inimestega, saanud sõpradeks, tekkinud on lähedased kontaktid ja vastupidi. Meil on tulnud ridamisi juurde uusi liikmeid, kes ei kanna kummagi erakonna ajalugu ega identiteeti. Pea 10 000 liikmega erakonnas tekivad loomulikult grupeeringud ja suhted, mis on tihedamad, ja need on väga erineval pinnal. On sümpaatiad ja antipaatiad, aga sellist totaalset rindejoont, kus on endine Res Publica või nende tuumik, kes töötab süstemaatiliselt vastu ja takistab kogu erakonna arengut, kindlasti ei ole.

Ometi on hiljutises päevapoliitilises vaidluses need leerid nii olnud.

Ei ole, neid on nii meedias käsitletud. Ma ei tea, kes niisugust informatsiooni jagab, küllap ka erakonna seest, aga meedia on seda väga jõuliselt edastanud. Erakonna liikmena ütlen, et see ei ole nii.

Kas ma saan õigesti aru, et teie hinnangul on praeguse põhikirja järgi võimalik juhtida erakonda nii, et see ei sõltuks ühest väiksest seltskonnast?

Loomulikult. Kindlasti on. Mõistagi on erakonnas vaidlusi. Erakonna esimees peabki leidma neis vaidlustes selle tõe ja kompromissi ning mõnikord võtma asjad kokku ja võtma vastutuse otsustada. Aga tema eesmärk peab olema see erinev seisukohtade kogum ühendada ja leida ühisosa.

IRL teiste erakondadega liituma ei kipu

Seeder peab kahetsusväärseks, et rahvuslik-konservatiivne tiib on Eesti poliitikas killustunud. „Meil on parlamendis kaks ja pool konservatiivset erakonda,” märkis ta ja lisas, et kui nende erakondade toetus kokku liita, saaks 25% toetusega erakonna. „Aga liitumine ei ole praegu võimalik ega ka mõistlik, sest kõigil neil erakondadel on oma minevik ja sünnilugu, erinev poliitiline ja asjaajamise kultuur. Paljudes küsimustes on meil ka erinevad seisukohad, mis ei takista küll üldises konservatiivses raamis olemast, kuid on nii olulised erinevused, et ei võimalda meil ühineda.”