Eesti Päevaleht: Ministeerium teeb muslimite näokatteid keelavat seadust pagulasorganisatsioonidega arutamata

21.12.2015Meediakajastus

Eelnõu vastaste sõnul räägitakse väljamõeldud probleemist, sest enamik islaminaisi Euroopas oma nägu ei kata. Kriitikute sõnul peidetakse näokatte keeld naiste- ja perevastase vägivalla ning inimkaubandust reguleerivate seaduste sisse. Justiitsministeerium arvab, et neid teemasid tulebki koos käsitleda ja näokatteprobleemiga juba ennetavalt tegeleda.

Täna kukub tähtaeg, mille jooksul peavad ministeeriumid ja valitud huvigrupid esitama oma arvamused justiitsministeeriumi esitatud karistusseadustiku ja korrakaitseseaduse muutmise seaduse eelnõu väljatöötamise kavatsuse kohta. Täpsemalt on kõne all küsimused, kas võtta vastu Istanbuli konventsiooniga seotud seadusemuudatused ning keelata ühtlasi avalikus ruumis burka ja niqab’i (islamiusuliste seas levinud näokatted) kandmine. Kummaline on aga see, et eelnõu koostamise käigus ei küsitud arvamust pagulaste õiguste eest seisvatelt organisatsioonidelt.

Kuigi loo trükkimineku ajaks arvamused alles laekusid, võib öelda, et eelnõule seistakse juba praegu vastu. Seda ei toeta inim- ja pagulaste õigusi kaitsvad ühendused. Peale selle tõotab IRL-i nägu eelnõu veelgi laiendada maailmavaatelisi ja muid küsimusi täis konflikti IRL-i ja sotsiaaldemokraatide vahel. IRL-i nägu on eelnõu seetõttu, et niqab’i ja burka keelust rääkis juba suvel sotsiaalkaitseminister Margus Tsahkna, nüüd on justiitsminister Urmas Reinsalu eelnõu valmis saanud ja rahandusminister Sven Sester selle kooskõlastanud.

Ent asi on veidi keerulisem kui lihtsalt nägude katmine. Tegelikult puudutab enamik eelnõust hoopis Istanbuli konventsiooni, riietumisreeglid tulevad sisse alles n-ö kõrvalproduktina. Ministeerium on pannud ühte seadusse kaks teemat seetõttu, et mõlemal puhul on küsimus naiste õigustes. Istanbuli konventsioon ühendab endas nimelt Euroopa nõukogu naiste- ja perevastase vägivalla ennetamise ja tõkestamise meetmeid, mille järgi tuleb nüüd Eesti seadusi kohandada. Sinna alla käivad seadusepunktid, mis keelavad näiteks naiste suguelundite ümberlõikamise ja sundabielu ning reguleerivad ahistavat jälitamist, aga ka karistamist inimkaubanduse ohvrilt seksuaalteenuse ostmise eest.

Eelnõusse on lisatud ka punkt „üldiste käitumisnõuete järgimine”, mille „eesmärgiks on tagada igaühe, sealhulgas sisserändajateks olevate isikute mittehäiriv käitumine Eesti ühiskonnas ning Eesti sotsiaalsele ruumile omase käitumise järgimine”. Seaduses määrataks kindlaks kohad, kus ei tohi kanda „Eesti sotsiaalsele ruumile mitteomast nägu varjavat riietust (nagu burkad või niqab’id )”.

Põhjuseks tõsiasi, et näo varjamine seostub identiteedi varjamisega, mis võib avalikku korda rikkuda ja inimesi hirmutada. Eelnõu autorite hinnangul võib näokatmine ohustada ka niqab’i või burka kandjat, sest teda võidakse kas mõistmatuse või hirmu tõttu rünnata. Praeguse kava järgi võiks näokatted keelata eelkõige riigiasutustes, koolides, haiglates ja teistes avalikke ülesandeid täitvates asutustes. Ministeeriumi, aga suuresti ka rahvusvahelise üldsuse hinnangul on näokatted ka diskrimineerimise, väärkohtlemise ja soostereotüüpide sümbol, mis ei sobi Eesti moraalinormidega ja mida Eesti ei peaks innustama.

Hijab’i kandmist ei takistata

Täpsuse huvides tasub märkida, et keeld puudutaks just nägu varjavaid peakatteid. Islami ühiskondades kõige levinuma pearäti hijab’i kandmist ei takistata. Juba praegu on samalaadsed keelud kehtestanud kõikjal riigis Prantsusmaa ja Belgia ning kohalikul tasandil Itaalia, Saksamaa ja Hispaania.

Istanbuli konventsiooni punktide puhul valitseb nii riigiasutuste kui ka kodanikuühenduste hulgas konsensus. Ent näokattekeelu tõttu keelduvad eelnõu kooskõlastamast mitu kodanikuühendust ja ka kultuuriministeerium. Sealjuures on põhjused nii ideoloogilised kui ka pragmaatilised.

Esiteks on küsimus põhimõttes. Kuigi ministeerium peab näokatet diskrimineerimise sümboliks, võtab keeld ühelt vähemusgrupilt õiguse oma riietuse üle otsustada. Seega on see vastuolus usu- ja eneseväljendusvabadusega. Ema poolt eestlane, aga islamiühiskonnas üles kasvanud islamiusku õpetaja Kristi Ockba on öelnud, et kõnealune keeld on sama, kui keelata kristlasel kirikusse minna. Pagulas- ja inimõigusorganisatsioonide inimesi huvitab ka, millistest nõuetest ja normidest räägitakse. Eesti pole üldiseid käitumisnorme kindlaks määranud ning pealegi on sotsiaalsed tavad ja kombed ajas muutuvad. Seetõttu pole ühiskondlike moraalinormide seadusega reguleerimine demokraatlikule õigusriigile omane.

„Me räägime teemast, mida pole olemas. Eestis ei ole burkasid ja niqab’e kandvaid inimesi. See on ehtne näide ülereguleerimisest,” ütles MTÜ Eesti Pagulasabi juht Eero Janson, kes kirjutas koos Eesti inimõiguste keskuse ja MTÜ-ga Johannes Mihkelsoni Keskus alla pöördumisele, mis kutsub justiitsministeeriumi näokatte keelu plaani katki jätma. 2011. aasta rahvaloenduse andmetel elas Eestis 696 muslimist naist. Nüüdseks on neid tõenäoliselt veidi rohkem, aga niqab’e ega burkasid pole Eesti tänavapildis näha.

Janson juhtis tähelepanu ka teiste Euroopa riikide arvudele. Näiteks Prantsusmaal elab hinnanguliselt viis miljonit muslimit, aga 2010. aastal tehtud uuringutest tuli välja, et niqab’i kandis neist umbes 1500. Burkasid kannab veelgi vähem naisi. Sealjuures on enamik nägu katvaid naisi just islamiusku pöördunud inimesed, mitte praegused pagulased.

Naised otsustavad riietuse üle ise

„Pärast keeldu Prantsusmaal, Belgias, Hollandis, Taanis ja Suurbritannias tehtud uuringud näitavad, et keeld ei pane naisi niqab’i näo eest võtma, vaid sunnib neid pigem koduseinte vahele jääma. Mis veelgi olulisem: lääne ühiskonnas levib arvamus, et islaminaisi sunnitakse nägu katma, aga pea kõik küsitletud naised ütlesid, et on selle otsuse teinud iseseisvalt. Mõistagi on ka vastupidiseid näiteid, näiteks Talibani kontrolli all olevad alad, aga need on kõik väljaspool Euroopat,” selgitas Janson.

Seaduse vajadust peab marginaalseks ka kultuuriministeerium, kes eelnõu sellisel kujul ei kinnita, eriti ajal, kui justiitsministeerium on välja kuulutanud plaani õigusloomet vähendada. „[Eelnõus] pole esitatud veenvaid põhjendusi, miks kõnealused seadusemuudatused on vältimatult vajalikud. Piisava põhjalikkusega pole analüüsitud, milliseid võimalusi riietust kohasel määral suunata tänane Eesti õigusruum juba pakub ja miks need on puudulikud,” põhjendas kultuuriminister Indrek Saar. Nii tema kui ka Janson arvavad, et üleriiklikku seadust pole tarvis, sest näiteks koolidirektorid ja tööandjad saavad juba praegu ise reegleid kehtestada (nt mütside kandmine koolis).

Viimaks ei mõista nad, miks on eelnõu pandud kokku Istanbuli konventsiooniga. Nii Saare kui ka Jansoni hinnangul on tegu kahe täiesti eraldi seisva teemaga. Käitumisreeglid ei aita edendada naistevastase ega perevägivalla vastu võitlemist ja vaidlus näokatte üle võib takistada Istanbuli konventsiooni seadusemuudatuste vastuvõtmist. „Kui neil on piisavalt argumente selle seaduse tegemiseks, siis tuleks seda ikkagi teha eraldiseisvalt,” ütles Janson.

Justiitsministeerium sellega ei nõustu. Nende hinnangul on normid ka naiste väärikuse ja õiguste kaitseks. Kuna konventsiooni ratifitseerimiseni on aega veel kaks aastat, on seadusemuudatusteks piisavalt aega, selgitas justiitsministeeriumi pressiesindaja Maria-Elisa Tuulik. Ta märkis, et tegu on ennetava probleemi aruteluga, et selgitada välja, kas sellist seadust on vaja. „Alternatiiv oleks oodata reaalsete probleemide avaldumist ja hakata neid lahendama alles siis, kuid see pole kindlasti mõistlik lahendus. Kõige õigus-ökonoomsem viis õigusloomet korraldada on rakendada ennetavat mõjupoliitikat,” põhjendas ta.

Justiitsministeeriumi seisukohta jagavad ka rahandusministeerium ja Eesti naisteühenduste ümarlaud. Viimati mainitu hinnangul ei tohiks Eestis näo katmist kui naisi diskrimineerivat tava kultuurierinevuste austamise sildi all tolereerida. Inimõiguste ja pagulasorganisatsioonide arvamus on aga resoluutne: „Riik peaks vastu võtma Istanbuli konventsiooni seadusemuudatused. Meil ei ole vaja tegeleda pseudoteemadega.”

Näokattekeeld pagulastesse ei puutu?

Näokatte piiramise küsimus tuli Eestis päevakorda sel aastal, kui pagulas-kriis eskaleerus. Sellest olenemata ei küsinud justiitsministeerium pagulastega tegelevatelt ühendustelt nõu. Pagulasorganisatsioonid jäeti välja ka kooskõlastusringilt.
MTÜ Eesti Pagulasabi juhi Eero Jansoni sõnul on ministeeriumil krooniline kaasamisprobleem, sest see on juba teine kord, kui ministeerium neid pagulasi puudutavatesse aruteludesse ei kaasa. Esimest korda juhtus see augustis, kui korraldati pagulaspoliitika ümarlaud, kuhu ei
kutsutud ühtegi pagulastega tegelevat organisatsiooni. „Palusime seepeale selgitusi ja end edaspidi arutelusse kaasata – seda aga ei juhtunud,” ütles Janson.
Justiitsministeeriumi pressiesindaja Maria-Elisa Tuulik selgitas, et eelnõu ei hakka reguleerima kitsalt pagulaspoliitilisi küsimusi, need normid on mõeldud kõigile Eestis elavatele inimestele. „Eelnõu välja-töötamiskavatsuse (VTK) keskne teema oli naiste õiguste ja väärikuse kaitse. Sellest tulenevalt saadeti VTK arvamuse andmiseks peale riigiasutuste ka Eesti naiste varju-
paikade liidule, Eesti sek-suaaltervise liidule, Tartu ülikoolile, Eesti naistearstide seltsile, MTÜ-le Living For Tomorrow, MTÜ-le Elu-liin, inimiõiguste instituudile, Eesti naisteühendus-te ümarlauale, MTÜ-le Lastekaitse Liit, Eesti kirikute nõukogule ja Eesti islami kogudusele. Ministeeriumi esindaja kontakteerub pagulasorganisatsioonidega ka töö korras ja neil on võimalik soovi korral sel teemal täiendavalt arvamust avaldada. Samuti on VTK arvamuse avaldamiseks avalikult kättesaadav eelnõude infosüsteemis,” teatas Tuulik.