Eesti Päevaleht: Solvamiskultuur ähvardab Eesti kraavi paisata (Vahur Koorits)

13.03.2019Meediakajastus

Eesti poliitikale mõjuvad kahjulikult poliitikute isiklikud solvumised. Vanad tülid ja haavumised takistavad valitsuste moodustamist, sealhulgas praeguseid koalitsiooniläbirääkimisi Keskerakonna, EKRE ja Isamaa vahel.

Kuidas oleme jõudnud nii kaugele, et Keskerakond on valmis loobuma üliolulistest vene valijatest ning Isamaa aastakümnetega väljateenitud mainest, tuues valitsusse EKRE? Selle mõistmiseks tuleb aru saada, et ka poliitikud on inimesed. Neid mõjutavad isiklikud ambitsioonid, aga väga olulised on ka inimsuhted.
Eesti poliitikas on aastakümneid levinud jõuline ärapanemiskultuur, kus võitja pole suuremeelne, vaid pigem lööb maas lamavat kaotajat parastavalt jalaga näkku. Selline hoiak ei ole tekkinud tühjalt kohalt, vaid peegeldab Eesti ühiskonna üldist suhtluskultuuri. Poliitikute seas on pikalt levinud seisukoht, et edukas poliitik peabki olema jõuline ja vahel ütlema halvasti, sest valijale see meeldib.

Solvamiskultuuri üks näide on poliitikamaastiku jagamine õigeks ja valeks. Pikalt peeti valeks maaerakondasid ja Edgar Savisaart tema parteiga. „Õiged” ehk „valged” erakonnad olid Reformierakond, Isamaa ja SDE, kelle liikmed ja toetajad näitasid ajakirjanduses üleolevat ja halvustavat suhtumist nii maaerakondade kui ka Keskerakonna poliitikutesse ja valijatesse. EKRE tüüpiline valija ongi pigem kunagine maaerakondade või Keskerakonna valija – nende vihas peegelduvad kunagiste pilgete kibedad viljad.

Võrdlus nakatunud raipega

Nullindatel saavutas Keskerakonna toetus oma lae, maaerakonnad käisid alla ja Reformierakond muutus domineerivaks parteiks. Et ise võimalikult heal positsioonil jätkata, hakkas Reformierakond jõuliselt käituma, vahetades järjest partnereid. Partnerivahetused läksid stiililt üha inetumaks.
2009. aastal oli Eesti tõsises majanduskriisis. Rahandusministriks oli sotsiaaldemokraat Ivari Padar. Tema erakonnakaaslane Hannes Rumm ütles ühes raadiosaates, et Eesti inimesed on harjunud nägema Padarit väsinuna ja stressis olevana. Nende koalitsioonikaaslane Kristen Michal Reformierakonnast ütles seepeale, et pea mittepesemine ei näita veel, nagu oleks tegemist tegijaga.

Majanduskriis põhjustas suuri pingeid ning sellest ajast on pärit teise reformierakondlase, Jürgen Ligi sõnad tollase ajakirjaniku ja praeguse Isamaa poliitiku Kalle Muuli kohta. Ligi võrdles teda nakatunud raipe ja vammi täis majaga. Olukord pole viimasel ajal paremaks läinud, veel 2017. aastal nimetas Ligi isamaalasest rahandusministrit Sven Sesterit idioodiks.
Ent meediasse jõudnud solvangud moodustavad vaid jäämäe veepealse osa. Avalikkus ei näe, kas riigikogu kohvikus vaadatakse teisele põlastava pilguga otsa, ega kuule, mida koridoris üksteisele pomisetakse.

Eriti kõvasti on kriitikatulega pihta saanud keskerakondlased. Pidev kriitika avalikkuse ees, lõputud aastad opositsioonis ning isegi sõprade ja lähedaste mõistmatus on paljusid keskerakondlasi sügavalt mõjutanud. Jüri Ratase lõputu viisakus ja ümmargused vastused on üks viis selle kõigega toime tulla. See on katse parandada nii Keskerakonna mainet kui ka võita sõpru. Paljud teised partei liikmed on seevastu muutunud omajagu kibestunuks ja küüniliseks ning nad ei häbenenud võimule saades seda parteilistes huvides ära kasutada. Meenutagem näiteks haldusreformis Loksa linnale tehtud erandit, mille ainsaks eesmärgiks oli säilitada seal keskerakondlik linnavõim.

Nagu näha, on solvavaks pooleks olnud tihti Reformierakond. Oravaparteile on külge jäänud ülbe erakonna maine. Keda kord juba ülbikuks peetakse, selle igas sammus nähakse ülbust ka siis, kui inimene üritab olla viisakas ja vastutulelik.

Isiklikud solvumised mängivad ilmselt üsna suurt rolli selles, et Reformierakond ei suuda valitsuse tegemiseks kuidagi partnereid leida. Kui poliitikaküsimustes on võimalik jõuda kompromissini, siis vihahoos lausutud sõnu võib solvatu endaga hauani kaasas kanda.

Valitsus pole õllekelder

Viimastel aastatel on kõige sõnakamaks kujunenud EKRE. Kui kriitikud on pidanud põhjendama, miks ei meeldi neile mõte koalitsioonist EKRE-ga, tuuakse tihti esimese põhjendusena esile solvavad sõnad ja räme stiil. EKRE pidev opositsioonis hoidmine pole Eestile hea, aga selle liikmed peavad mõistma, et valitsusvastutusega käib kaasas vajadus kontrollida oma keelepruuki. Valitsus pole õllekelder.

Tuleb ära märkida, et viimase 28 aasta jooksul on Eesti poliitikas olnud lubatud kohaliku venekeelse vähemuse halvustamine. Mõni räägib otse „tibladest”, nagu Martin Helme, teine teeb viiteid idapoolsetele kommetele, nagu on kombeks reformierakondlastel, aga stigmatiseerimine ja soov halvustada on sama.

PS. Reformierakonna ja Isamaa suuremad tülid ulatuvad aastasse 2001, kui langes Mart Laari teine valitsus. Isamaa liikmed süüdistavad selles Reformierakonna esimehe Siim Kallase soovi saada peaministriks. Kui Kallase kunagise unistuse täitumise hind on, et tema tütar Kaja Kallas ei saa pärast ajaloolist valimisvõitu peaministriks, siis on tõesti tõsi see, et isade patud nuheldakse laste kaela.

“Keda kord juba ülbikuks peetakse, selle igas sammus nähakse ülbust ka siis, kui inimene üritab olla viisakas.”
Avalikkus ei näe, kas riigikogu kohvikus vaadatakse teisele põlastava pilguga otsa, ega kuule, mida koridoris üksteisele pomisetakse.
Kui Siim Kallase peaministritooli hind oli see, et tema tütar Kaja Kallas ei saa pärast ajaloolist valimisvõitu peaministriks, siis on tõsi see, et isade patud nuheldakse laste kaela.