Ekspress.delfi.ee: „Nüüd on asi täitsa p…s!“ Kuidas ühe mehe kinnisideest sai Eesti tähtsaim küsimus (Sulev Vedler)

07.01.2020Meediakajastus

Alanud aasta suurim muutus Eesti ühiskonnas on teise pensionisamba vabatahtlikuks muutmine. Aga see ei sünni kergelt. Fondivalitsejad, keskpankurid, paljud rahandustegelased, poliitikud, aga ka osa rahvast suhtub pensioniremonti sama sõbralikult nagu Šveitsi sõjaväenuga.

Reformiidee eostas Isamaa esimees Helir-Valdor Seeder. Ta pole isiklikult teise pensionisambaga ühinenud. Ega ka tema abikaasa.

Seeder oli teise samba vastu juba selle loomise ajal 20 aastat tagasi. Kuid siis, Mart Laari ajal, oli ta poliitiliselt veel poisike.

Seeder tegi esimese ettepaneku teise samba lõpetamiseks masu ajal, kui ta kuulus põllumajandusministrina Andrus Ansipi valitsusse. „Aga ka siis ei olnud mul ühtegi liitlast,“ tunnistab Seeder. Tema mõttest kuulsid toona vähesed.

Avalikkuse ette tuli ta ideega kuus aastat tagasi (augustis 2014) Postimehes ilmunud arvamusloos, kus nimetas teist sammast üheks taasiseseisvunud Eesti suuremaks rumaluseks. Kuid seegi kirjatükk andis sama palju vilju nagu katkestatud suguühe.

Mais 2017 valiti Seeder Isamaa esimeheks. Sama aasta detsembris kordas ta Postimehes ettepanekut teine sammas kinni panna. Nüüd pälvis see juba tähelepanu. Finantsist Indrek Kasela kuulutas kohe, et Seedri ettepanek „ei ole mitte ainult rumal, vaid kriminaalselt vastutustundetu“.

Isamaas endaski muiati ­Seedri ettepaneku üle. Suhtumine muutus alles poolteist aastat tagasi, kui Seeder nõustus, et teise samba võiks sulgemise asemel muuta vabatahtlikuks ning tema leeri tulid üle säärased võtmetegelased nagu partei peasekretär Priit Sibul ja endine rahandusminister Sven Sester. ­„Seedrit tuntakse selle järgi, et ta järele ei anna,“ ütleb Sibul. „Algul oli Helir üksi, aga ta tegi järje­pidevalt tööd.“

 

Kevadel 2018 leidis Seeder lõpuks liitlase. Temaga sattus teise samba remondist rääkima pankur, Big­banki nõukogu esimees Parvel ­Pruunsild, kes on Isamaa liige aastast 1999. Pruunsild kuulub ka partei suuremate rahastajate sekka.

Seeder ütles Pruunsilla juttu kuuldes kohe, et oot-oot, see on ju minu vana asi.

„See on kõige olulisem reform Eestis viimase kümne aasta jooksul, nii rahaliselt kui ka ideoloogiliselt,“ leiab Pruunsild, kes ei ühinenud samuti teise pensionisambaga.

Rahvuslikult meelestatud mehena muretseb Pruunsild eeskätt Eesti rahva saatuse pärast. Ta on seitsme lapse isana suur erand, sest enamikus Eesti peredes pole kahtegi last. Pruunsild viis end ammu demograafiliste küsimustega ­kurssi, neelas raamatuid, tellis uuringuid ja kurtis, miks keegi sündide rohkendamiseks midagi ei tee. Kuni ükskord ütles isa talle, et tehku siis ise. Pruunsild kogus kokku pundi majandustegelasi – näiteks Karli ­Lambotiga õppis ta Tartu Ülikoolis samal kursusel, aga Heldur Meeritsat ei olnud ta eales kohanud, kuid oli lugenud ühte tema artiklit ja see meeldis – ning nad annetasid üheskoos suurematele parteidele 800 000 eurot. Erakonnad tõstsidki samal ajal kolmanda lapse sünni järel antavaid toetusi.

Aasta hiljem sattus Pruunsild tegelema pensioniteemaga. Selle idee süstis tema sisse Kristjan Järvan. Nad mõlemad kuuluvad üliõpilaskorporatsiooni Sakala.

Järvanile on pensionisüsteem südameasi. Ta kirjutas sellest 2014. aastal bakalaureusetöö. Tööd juhendas professor Raul Eamets, Bigbanki nõukogu liige.

 

Aprillis 2018 moodustus grupp rahandus- ja majandustegelastest, kes hakkasid omavahel pensionide teemal elektronkirju vahetama. Nad said korra ka rahandusministeeriumis kokku.

See oli esinduslik seltskond. Pruunsilla ja Järvani kõrval osalesid kirjavahetuses rahandusministeeriumi asekantsler Märten Ross, pensionidega tegeleva osakonna peaspetsialist Tõnu Lillelaid, ministri nõunikud Aivo Vaske ja Jüri Raatma ning pensioniühistu Tuleva eestvedaja Tõnu Pekk.

Parvel Pruunsild teatas, et kõige tähtsam on selgeks teha, milline mudel tagab inimestele kõige suurema pensioni. „Meie ühine eesmärk peaks olema, et tulevikus pensionärid rohkem pensioni saaksid, olgu siis koos teise sambaga või ilma,“ selgitas ta.

Pruunsild mainis samas kohe, kuidas isegi rahandusministeeriumi enda prognoos viitab sellele, et lõviosa pensionäre hakkab teise samba olemasolu tõttu saama väiksemat pensioni.

Ka Kristjan Järvan väitis, et 2060. aastal saab keskmine pensionär „tänu“ teisele sambale vähem pensioni, kui saaks ilma selleta.

Küll aga oli selge, et pensionäride arvel on end nuumanud fondivalitsejaid. Tõnu Pekk ütles välja, et fondivalitsejad on kasumit maksimeerivad ettevõtted ja neile ei tasu seetõttu kopsakate teenustasude võtmist ette heita.

Ühel hetkel panid Pruunsild ja Järvan tähele, et ministeeriumitöötajad vältisid nende küsimustele vastamist.

 

Kirjavahetus lõppes juunis 2018, kui Pruunsild teatas, et kui riik sunnib inimest säästma, peab riik ka selgitama, miks on see kasulik. Näiteks kohustuslikule liikluskindlustusele ei ole vastuseisu, sest inimesed mõistavad selle vajadust.

Pruunsild soovis selget vastust, kas teisest sambast on kasu või ei ole. Kiri lõppes mitte talle omase hüüatusega „Edu!“, vaid sõnadega „Pisut resigneerunult, Parvel“.

Vastust ta ei saanud. Mõni kuu hiljem hakkasid hoopis liikuma kõlakad, et Pruunsild tellis teise samba reformi ja see peaks mingit moodi edendama tema bisnist. Kuidas täpselt, jäi üldsusele segaseks.

Kristjan Järvan kirjutas pika artikli teise samba kahjulikkusest. Selle avaldas septembris 2018 Postimehe nädalavahetuselisa AK.

Peagi hakati ka Järvanit narrima: kas ta tahab esimese eestlasena saada Nobeli majanduspreemiat? Teised riigid ju tarvitavad samuti teise samba süsteemi. Aga Järvanil võib tõesti õigus olla, sest kui sarnane süsteem ei tööta Eestis, peaks tekkima probleeme ka mujal.

 

Sven Sester ütleb, et tema oli teise samba lammutamise vastu. Sellest tekkisid Isamaas suured sõnalahingud. „Nii kirglikke vaidlusi ma ei mäletagi,“ märgib ta. „Mitte ükski valimislubadus ei ole erakonna sees nii palju arutelusid tekitanud.“ Seeder, esimehena partei number 1, tõi sisemisele vaidlusele oma ekspertidena Parvel Pruunsilla ja Kristjan Järvani. Sester, volikogu esimehena partei number 2, kutsus kindlustusseltside liidu juhi Mart Jesse ja ­Indrek Holsti SEBst.

Arutelu läks välja nüanssideni. Mitu kuud kestnud vaidluste järel saavutati kompromiss, mida Sester hindab heaks ja positiivseks. „Sellest ajast oleme Heliriga samal pool rindejoont.“

Aga üldsusele oli sambaremont endiselt naljakoht. Koalitsioonikõnelustel tegeles teemaga Sten­bocki lossis koos käinud alatöörühm, kuhu kuulusid Priit Sibul Isamaast, Martin Helme EKREst ja Jaak Aab Keskerakonnast. Kohe oli näha, et Keskerakonnale pole teise samba remont esimene eelistus. Tsentriste huvitas rohkem esimese samba pensionide kiire tõstmine, mis oli nende valimislubadus.

Aga aprillis 2019 sai Isamaast ­ootamatult Keskerakonna ja EKRE valitsuskaaslane.

Pangaliidu liikmed vaatasid seepeale üksteisele nõutult otsa, mis nüüd küll saab. Pankurid tunnistasid, et nad tunnevad küll Reformierakonna ja sotside tippe, aga neil puuduvad sidemed uues valitsuses. Ühe pankuri sõnul leiti, et „nüüd on asi täitsa …s“ (te ei taha teada, mis sõna siinkohal öeldi).

Paljud majandustegelased kutsusid pensionireformile aborti tegema. Kuulutasid, et selle tagajärjel sünnib eriline värdjas, mis viib Eesti pensionärid vaesusesse.

Aga Seeder ajas visalt oma asja edasi ja lubas, et tema lapsuke teeb hoopis tulevased pensionärid jõukamaks.

 

Sambavastaste leeri sattus ka ­Indrek Neivelt.

Aastaid tagasi oli ta Hansapanga juhina üks suuremaid praeguse pensionisüsteemi propageerijaid. Nüüd võrdleb ta teisest sundsambast pääsemist pärisorjuse lõpetamisega.

Mõned aastad tagasi võttis Neiveltiga ühendust Tõnu Pekk, kes oli püüdnud turgutada Gildi riskifonde ja kelle osalusega firma tegeles pururikka söekaupmehe Gennadi Aivazjani vara eest hoolitsemisega. Nüüd asutas Pekk pensioniühistut Tuleva. Ühe esimesena kutsus ta Tuleva asutajate sekka Neiveltit. Too ütles viisakalt ära. Aga siis vaatas internetipangas oma pensionikontot. See mõjus šokeerivalt. „Pilt, mis vaatas vastu, oli nii karjuvas vastuolus sellega, mida ma kunagi pangajuhina lubasin,“ ütleb Neivelt.

Neivelt kirjutas korra kuus ERRi­le majandusalaseid kommentaare. Inimesed kuulasid ja lugesid neid ahnelt, sest Neiveltil on alati midagi huvitavat öelda.

Aga ta oli teemade leidmisega hädas ja seetõttu pööras sageli pilgu pensionidele. „Ükskõik, mis asja lahti võtsin, igalt poolt haises,“ kirjeldab Neivelt oma avastusi.

Esmalt tegeles ta fondide kehva tootlusega. Peagi aga hakkas temagi küsima, kas teist sammast läheb üldse vaja.

Muidugi hakati ilkuma ka Neivelti üle. Et varem normaalne mees on kibestunud, sest keegi ei võta tema arvamusi kuulda ega vii neid ellu.

„Mul ei ole ühtegi isiklikku huvi peale õigluse,“ ütleb Neivelt. „See kõik on jabur: näiteks sotsid peaksid võitlema vaeste eest, aga seisavad hoopis pankurite eest!“

 

Tõepoolest: pensionireformi eelnõu ootab praegu Riigikogus teist lugemist ja sotsid tegid selle pidurdamiseks 207 muudatusettepanekut.

Reformierakond esitas 50 muudatusettepanekut ja tema saadik Andres Sutt veel 689. Kokku ootab läbivaatamist 950 ettepanekut.

Kuid oravatest ja sotsidest on lihtne üle sõita, sest neile ei kuulu Toompea suures saalis häälteenamus. Eriti lihtsaks teeks reformi läbisurumise selle sidumine valitsuse usaldushääletusega, sest siis ei pea saadikud sadu muudatusettepanekuid ükshaaval läbi käima. Piisab ühest hääletusest.

Samamoodi ei peata reformi demonstratiivsed sammud, nagu endise sotsiaalministri Kaia Iva äsjane lahkumine Isamaast. Iva esitles seda just protestina pensionisüsteemi lammutamise vastu.

Veel üks ootamatu tegelane on õiguskantsler Ülle Madise. Tema kontori poole pöördus vandeadvokaat Toomas Pikamäe, kellelt otsis abi üks pensionär. Too mees tegi põhjaliku rehkenduse ja leidis, et kuigi ta kogus aastatel 2002–2017 teise sambasse raha, hakkab ta aastal 2024 saama esimesest ja teisest sambast kokku vähem, kui ta oleks saanud siis, kui tal olnuks ainult esimene sammas. Seetõttu palus Pikamäe õiguskantsleril kontrollida „riikliku pensionikindlustuse seaduse ja kogumispensionide seaduse kooskõla Eesti Vabariigi põhiseadusega“. Õiguskantsleri büroo pole veel vastust andnud.

 

Toompeal usutakse, et lõpuks sekkub mängu Kadriorg. Kui riigipea Kersti Kaljulaid ei kuuluta reformi välja (ta on sääraseid signaale välja saatnud), liigub arutelu edasi Riigikohtusse.

Räigelt võttes on ülemkohtunikel õigus reformile aborti teha ka üheksandal raseduskuul.

Mida kohtunikud otsustavad, on aga suur mõistatus. Tippjuristide arvamused ulatuvad seinast seina. Valitsus (ehk justiitsminister Raivo Aeg Isamaast) ostis hinnangu advokaadibüroolt Glikman Alvin Levin. Tolle töögrupp Paul ­Kerese juhtimisel leidis, et üldjoontes ei riiva reform inimeste põhiseaduslikke õigusi.

­Fondijuhte ühendav Finance­Estonia pöördus aga advokaadibüroode Raidla Ellex ja Sorainen poole ning sai, mida tahtis: mõlema büroo helgemad pead teatasid, et reform võib „lubamatult riivata põhiseadust“.

On täiesti võimalik, et valitsuses läheb uuesti plõksimiseks, kui president seadust välja ei kuuluta või see saab negatiivse hinnangu Riigikohtult. Priit Sibul ei näe küll selles suurt häda: kui mõni nüanss on tõesti põhiseadusevastane, tuleb see lihtsalt ümber teha.

Kuid opositsiooni juht, Reformierakonna esimees Kaja Kallas küsib, mis saab siis, kui Riigikohus otsustab, et pensionireform on põhiseadusevastane ja sellele on eelnenud valitsuse usaldushääletus. „Kas siis tulevad ennetähtaegsed valimised?“

Elame, näeme.