Hinnakasv on Eestis kõrgustes, mida pole siinmail nähtud 1990ndate algusest saadik. Hinnad kasvasid aprillis 19%, mis tähendab, et Eesti hinnatõus oli euroala riikide seas suurim. Mida peaksid riigijuhid tegema, et hinnakasvu maha suruda? Saab sinna üldse midagi parata? Eesti Ekspress küsis seda Eesti endistelt rahandusministritelt. Tänahommikuse seisuga polnud kirjalikule küsimusele vastuseid saatnud EKRE esimees Martin Helme ja reformierakondlane Jürgen Ligi. Kuna Keskerakonnal rahandusministrit pole olnud, vastas praegune Riigikogu rahanduskomisjoni juht Andrei Korobeinik.

Aivar Sõerd
Riigikogu liige, Reformierakond, rahandusminister 2005-2007

“Inflatsiooni pidurdamisele suunatud meetmed võib jagada kolmeks:
Rahapoliitika:
Inflatsiooni pidurdamiseks peab Euroopa Keskpank kõigepealt lõpetama senised varaostuprogrammid ja seejärel alustama järk-järgult baasintressimäärade tõstmist.
Eelarvepoliitika:
Inflatsiooni pidurdamiseks tuleb riigieelarves piirata kulude kasvu ja eelkõige piirata kulusid, mis tekitavad täiendavat nõudlust. Hinnatõusu leevendamise toetusmeetmed peavad olema suunatud kõige enam haavatud sihtrühmadele. Riigieelarves tuleb aga kavandada investeeringud hoonete soojustamiseks ja energiasäästuks ning taastuvenergia investeeringuteks.
Maksupoliitika:
Siin on eelkõige jutt käibemaksu ja aktsiisi vähendamisest. Riikide kogemus näitab, et näiteks käibemaksumäära vähendamine ei pruugi oluliselt lõpphinda vähendada. Kulu eelarvele on aga suur, seega pole see efektiivne meede.
Meil pole ka selleks märkimisväärseid võimalusi, sest hüljati põhimõte, et majanduslikult headel aegadel tuleb koguda reserve ja luua eelarvepuhvreid, mida keerulisematel aegadel kasutada. Kriisile eelnevatel aastatel 2016-2018 oli eelarve puudujääk ja kulutati varem kogutud reserve.
Seega kokkuvõtlikult, meetmete pingereas oleksid keskpanga rahapoliitika meetmed, seejärel riigieelarve meetmed nõudlust suurendavate kulude piiramiseks ja toetuste sihtimiseks täpselt sihtrühmadele. Kolmandaks investeeringud energiasäästu ja taastuvenergia meetmetesse.
Võimalik on kasutada ka maksupoliitika meetmeid, aga need on väheefektiivsed ning nende suure kulu tõttu pole eelarves eriti võimalusi, sest headel aegadel jäeti eelarvepuhvrid loomata.”

Sven Sester
Riigikogu liige, Isamaa, rahandusminister 2015-2017

“Eesti majandus on mahult väike ning inflatsiooniralli ei sõltu ainult meist, kuid senine valitsuse suhtumine, et Eestil pole hinnašoki leevendamiseks ühtegi tööriista, on täiesti vastuvõetamatu. Ka lisaeelarves pole koalitsioon näinud ette ühtegi meedet inflatsiooni pidurdamiseks. Meil on põhjust murelik olla, sest Eesti on euroala kõrgeima inflatsioonimääraga riik ning aasta peale prognoositav enam kui 10% hinnatõus tähendab inimeste reaalsissetuleku vähenemist ning ähvardab ka ettevõtjate käekäiku.
Energiakandjate ja toorme kallinemine on andnud suure osa inflatsioonist. Isamaa on teinud kaks ajutist ettepanekut, et olukorda leevendada. Näeme ette energiakandjate käibemaksu alandamist 20-lt protsendilt üheksale ning lisaks veel bensiini ja diisliaktsiisi alandamist Euroopa Liidu madalaimale tasemele.

Langetades sisendhindu, võimaldame nii ettevõtetel kui eraisikutel olukorda paremini üle elada. Pikaajaliselt on parim ravi inflatsiooni vastu muidugi majanduse kasv ja sissetulekute suurenemine, aga see ei tähenda, et kriisiolukorras peaks valitsus käed rüpes istuma. Kindlasti peab tähelepanu pöörama majanduslikult haavatumate ühiskonnagruppide aitamisele. Lisaeelarves pakutud 50-eurone ühekordne toetus, mis makstakse välja aasta lõpus, ei ole sisuline abi. Selle asemel oleks mõistlikum ettepoole tuua keskmise pensioni tulumaksuvabastus.”

Ivari Padar
Riigikogu liige, SDE, rahandusminister 2007-2009

“Imevõtit ei ole. Hinnatõus on ju tulenenud energiakandjate hinna kasvust, sõjast ja pandeemiast ehk välismõjuritest. Üks on kindel – meie riigisisesed sammud ei tohi tekitada täiendavat inflatsioonirallit, teiselt poolt tuleb hoolas olla inimeste toimetuleku tagamisel.
Reaalsed sammud saavad olla:
Energiasõltumatus Venemaast ehk liikuda olukorda, kus energiaturukõikumised on maksimaalselt poliitilistest mõjutustest välja viidud.
Kodumaiste taastuvate energiavõimaluste kiire edasiarendamine – tuul, päike, biogaas jne. Vanasse kaevu ei tohi enne sirtsata, kui uus on valmis. Ma mõtlen põlevkivi.
Kõige haavatavamate ühiskonnagruppide toimetuleku tagamine. Mõtlen siin toimetulekutoetuste ja lastetoetuste suurendamist, kvaliteetse koolitoidu kättesaadavuse kindlustamist, maksuvaba miinimumi tõusu.”

Andrei Korobeinik
Riigikogu rahanduskomisjoni esimees

“Inflatsiooni puhul peab arvestama, et tänane majandus on üsna globaliseerunud, lisaks asub Eesti eurotsoonis. Väga palju mängumaad Eestil hindadega ei ole. Piltlikult öeldes ei saa või maksta meil Läti kauplustega võrreldes kaks korda rohkem, kuna siis tuuakse meile võid Lätist ja hind langeb taas. Riik võib mõjutada inflatsiooni maksumäärade kaudu – vähendades näiteks toidukaupade käibemaksu, võib teatud hinnalangust saavutada. Sama loogika on kütuse ja energia aktsiisidega, mille mõju hinnatasemele on ulatuslikum. See kantakse teatud inertsiga teiste kaupade hindadesse, mida täna ka näeme. Aktsiiside langetamine pidurdaks seda protsessi.
Kriiside ajal suureneb ühiskonnas ebavõrdsus, ka täna kannatavad kõige rohkem vaesemad inimesed. Toetuste, näiteks lastetoetuste suurendamine jätab inimestele rohkem raha kätte ja lühiajalises perspektiivis võib see inflatsiooni pigem kiirendada. Pikemas plaanis on see aga mõistlik lähenemine, kuna aitab nõrgematel kriisi edukalt läbi elada ja hiljem säästab riigile toimetulekutoetuste jms kulusid, ehk siis suudame sujuvamalt kriisist väljuda.
Suures plaanis aitab inflatsiooni pidurdada olukorra normaliseerumine. Vene agressiooni lõpp ja energiakandjate tarneahelate ümbersuunamine võtab hinnasurvet maha ja suure tõenäosusega näeme me mõne kuu pärast deflatsiooni.”