Ekspress.ee: Miks ministrid piirikaubanduse tegelikku mõju alkoaktsiisi laekumisele ette ei näinud? (Mikk Salu)

31.10.2017Meediakajastus

See on suur raha – 38,8 miljonit eurot. Selle eest päästaks surmast mitu tuhat vähihaiget. Selle eest saaks kahekordistada toetused Eesti teatritele. Selle eest ehitaks mitukümmend kilomeetrit uusi teid. Selle eest saaks tõsta kõigi Eesti politseinike palka 30 protsenti.

38,8 miljonit eurot on summa, mis rahandusministeeriumi viimatise prognoosi järgi jääb tänavu alkoholiaktsiisist saamata. Aasta alguses arvas ministeerium (nii kirjutati ka riigieelarvesse), et alkoholiaktsiisi laekub 276,4 miljonit krooni. Uues prognoosis muutis ministeerium prognoosi 237,6 miljoni peale. Siit see vahe tulebki.*

Põhjus on üks – Lätisse kolinud piirikaubandus.

Ometi, nii ju ei pidanud minema. Aktsiisitõusu vedanud Sven ­Sester, Jevgeni Ossinovski ja nendega kampa löönud Jüri Ratas – peaminister on lõpuks ju see, kes allkirja paneb – lubasid, et piirikaubanduse pärast ei pea muretsema. Ministrid ja nende kaastöötajad kinnitasid nagu ühest suust, et „alkoholitootjad liialdavad“, „tootjad on hüsteerilised“, „muretsemiseks pole põhjust“. Rahandusminister Sester teatas detsembris 2016: „Suurusjärk on kuskil 4–5 protsenti, mis on arvestatud piirikaubandusele.“

Mõni kuu hiljem ütlevad rahandusministeeriumi ametnikud – Sester ise on vahepeal küll ministri kohalt vabaks saanud, aga sisuliselt ikkagi tema inimesed –, et piirikaubandus on tegelikult tõusnud juba üle 10 protsendi ning uue prognoosi järgi kerkib 16 protsendini. Mõne kuuga on hinnangusse tekkinud mitmekordsed vahed.**

Mis siis juhtus? Tegu võiks ju olla lihtsa asjaga. Üks tootegrupp, üks maks ja piirikaubanduse mõju. Miks me selle mõju ette ei näinud?

Pennsylvania ülikooli professor Philip Tetlock on üle kolmekümne aasta uurinud, kuidas inimesed prognoose teevad. Kaksteist aastat tagasi avaldatud raamat „Expert Political Judgment“ sai bestselleriks. Tetlock küsitles kahekümne aasta jooksul 238 eksperti – teadlasi, ajakirjanikke, riigiametnikke, analüütikuid, poliitikaspetsialiste. Kõiki neid, kellele makstakse raha poliitiliste prognooside tegemise eest. Küsitletute peale kokku kogunes aastate jooksul 28 000 prognoosi.

Tetlock esitas võrdlemisi sirgjoonelisi küsimusi. Kas USA läheb aasta jooksul Pär­sia lahe piirkonnas sõtta? Kas kristlikud demokraadid võidavad järgmistel Saksa valimistel? Kas Kanada laguneb kahe aasta jooksul eraldiseisvateks riikideks?

Tulemustest selgus, et eksperdid suudavad vaevu-vaevu edestada pimedat õnne. Põhimõtteliselt võiks nad oma ennus­tustes lihtsalt kulli ja kirja visata. Lisaks tuli välja, et konkreetse eriala spetsialistid ei prognoosinud oma alal juhtuvat sugugi paremini kui mittespetsialistid. Tetlocki tulemused näitasid sedagi, et ühel hetkel hakkas kehtima kahaneva kasu seadus – lisanduvad teadmised mingist piirkonnast või valdkonnast muudavad prognoose ebatäpsemaks.

Ameerika ajakirjandus võttis raamatu ilmumise vastu vaimustusega, ehkki mitmed Tetlocki küsitletud eksperdid olid ise meediataustaga inimesed. Ikka on ju tore öelda, et professorite ja poliitikaajakirjanike prognoosid pole paremad kui täringut viskava pärdiku omad.

Siiski ei tohiks ka Tetlocki leidude põhjal teha lubamatuid järeldusi. Tema uuringutes olid ekspertide kõrval kontroll­grupiks üliõpilased (­iseasi, kui palju saab USA tipp­ülikoolide tudengeid tavalisteks inimesteks pidada) ja nemad saavutasid veelgi kehvemaid tulemusi kui eksperdid. „Terve talupojamõistus“, „­rahva hääl“ ja „tavaline inimene“ pole sugugi täpsemad.

Laiem järeldus on siiski korrektne. Kõrged poliitikud, riigiametnikud, teadlased, kolumnistid ja arvamusliidrid on põhjendamatult enesekindlad. Keegi neist ju ei räägi, et „on 51protsendine tõenäosus, et asjad lähevad nii, nagu ma ütlen, ja 49protsendine tõenäosus, et asjad lähevad risti vastupidi“. Keegi ei räägi, et kobame kulli ja kirja viskamise piirimail. Kõik tulevad rahva ette ikkagi väga selgete seisukohtadega: nii läheb. Ja siis selgub, et peaaegu pooltel juhtudel läheb täitsa metsa.

Rõhutagem, et küsimus pole poliitikutes, ülaltoodud järeldused kehtivad ka kõigi teiste „arvajate“, sh ajakirjanike kohta. Nii pole ainult Eestis, sama on ka mujal. Asi pole ka maailmavaates – parempoolsed ja vasakpoolsed, liberaalid ja konservatiivid on ühtemoodi täpsed ja ebatäpsed.

Põhjustest, miks eksperdid nii halvasti prognoosivad, pole siin ruumi kirjutada. Kes tahab, võib lugeda Tetlocki ja tema hilisemaid töid – sealt tulevad mõned vastused. Kes tahab, võib tutvuda USA julgeolekujuhi kabineti juures tegutseva Intelligence Advanced Research Projects Activity (IARPA) nimelise organisatsiooni tegevusega. Sealsed inimesed on Tetlocki tööde suured fännid ja üritavad leida uusi viise, kuidas puuduliku info alusel tegutsevad luureasutused võiksid ikkagi teha täpsemaid prognoose.

Tasub aga küsida üht asja. Kui me ei suuda ette näha, kes võidab USA valimised, kui me ei suuda mõne kuu lõikes aru saada, kuidas võib tekkida massiivne Läti-suunaline alkoholikaubandus, kui me ei suuda ette näha ühe konkreetse maksu mõju, siis kui usaldusväärsed on sellisel juhul hinnangud märksa keerukamatelele protsessidele. Tasuta kõrgharidus? Töövõimereform? Lissaboni strateegia? Pagulaspoliitika? Kui hästi suudame selliste asjade mõju ja tulemusi ette näha?

Tetlockist vähem kuulus, aga selles kontekstis teisele olulisele järeldusele juhtiv mees on Martin Gurri. Ameeriklane, endine analüütik ühes CIA rahastatud mõttekojas, avaldas mõned aastad tagasi raamatukese pealkirjaga „The Revolt of the Public“. Gurri spetsialiteet on internet ja sotsiaalmeedia, konkreetsemalt huvitasid teda araabia kevade sündmused. Kuid teda võib pidada üheks neist vähestest analüütikutest, kes nägi ette, mis hakkab juhtuma Ameerika poliitikas. Gurri ise ütleb muigamisi, et tema on üks väheseid, kes Donald Trumpi presidendiks valimisest on kasu lõiganud – tema mõne aasta tagused pöörased analüüsid tunduvad nüüd prohvetlike prognoosidena.

Martin Gurri põhitees on see, et internet ja sotsiaalmeedia on muutnud pöördumatult eliidi (võimu, autoriteedi, insaiderite) ja autsaiderite vahelist tasakaalu. Kui Philip Tetlock näitab, kui ekslikud on spetsialistid (insaiderid) oma prognoosides, siis Martin Gurri kaardistab seda, kuidas interneti ja sotsiaalmeedia vahendusel autsaiderid need vead kiiresti üles leiavad ja neid paljundavad.

60 aastat tagasi võis president John Kennedy rahumeeli avalikkusele valetada, et USA valitsusel pole mingit seost Fidel Castro kukutamise katsega (Sigade lahe dessant). Insaiderid, sh usaldusväärsed tippajakirjanikud, teadsid, et see on vale, aga autsaideritel polnud vähimatki võimalust kontrollida, kas räägitu on tõsi. Avalikkus uskus presidenti. USA valitsuse usaldusreiting oli 70–80 protsenti.

Praegu poleks see enam võimalik. Kui peaks juhtuma uus Sigade lahe dessant, oleks hommepäev kusagil Youtube’is juba esimesed pildid ja videod üleval.

Kui 1960. aastatel oleks mõnel autsaideril isegi leidunud ekspertide ja poliitikute jutuga vastuollu minevat infot Sigade lahe dessandi kohta, oleks tal olnud väga piiratud võimalused selle levitamiseks. Oleks kirjutanud kirja, pannud ümbrikku, saatnud ajalehe toimetajale ning oodanud, et äkki keegi loeb. Täna on meil Facebook ja Twitter ning iga infokild levib kulutulena.

Praegu on USA valitsuse usaldusreiting vaevalt 40 protsendi piiril. See pole seotud Donald Trumpiga, libauudistega ega Putini desinformatsiooniga. Usaldus valitsuse vastu on pidevalt allapoole tiksunud juba peaaegu kuuskümmend aastat järjest. See pole ka pelgalt Ameerika probleem. Võtkem näiteks meie naaberriik Rootsi, hoopis teine süsteem, aga trend on sama. 1960ndatel usaldas valitsust 70–80 protsenti rahvast, tänapäeval umbes 40. OECD aeg-ajalt kurdabki, et enamik läänemaade kodanikke elab täna juba riikides, kus ainult vähemus usaldab valitsust.

Kõik see kehtib ka Eesti kohta. Üks hiireklikk ja ma saan teada, mida Sven Sester lubas Läti piirikaubanduse kohta aasta alguses. Teine hiireklikk ja saan teada, kuidas asjad mõni kuu hiljem tegelikult läksid. Üks hiireklikk ja saan teada, kuidas Eesti poliitikud ja ajakirjanikud mõni aasta tagasi raporteerisid edusammudest Afganistani Helmandi provintsis, kaks klikki edasi saan teada tänase seisu: provints on taas täielikult Talibani kontrolli all.

Poole minutiga leian, kuidas pagulaskriisi alguses lubasid tuntud arvajad, et „tulevad haritud ja töökad süürlased“. Facebooki kaudu saan praegu aga teada, kuidas Saksa integratsiooniminister kurdab Financial Timesile, et kahel kolmandikul saabunud pagulastest pole sealsele tööturule asja isegi lähima viie aasta jooksul.

Tetlock ei ütle, et „talupojatarkus“ teeb paremaid prognoose kui spetsialistid. Samamoodi ei ütle Gurri, et autsaiderid pakuksid välja midagi paremat kui insaiderid. Autsaiderid küll leiavad ja levitavad interneti abil eliidi vigu, enesekindlust, täitmata lubadusi, valesid ja möödapandud prognoose, aga midagi asemele ka ei paku. Gurri on pessimistlik. Autsaiderid toodavad nihilismi, insaiderid ei tõmba tagasi, vaid vastavad veelgi enesekindlamate ja ebarealistlikumate lubadustega. Tsükkel kordub ja kordub. Läti piirikaubandus on globaalses mõõtmes pisiteema, aga vaevalt siingi keegi oma eksimust tunnistab.

* Kui vaadata värskeid aktsiisilaekumisi, tuleb „maksuauk“ tõenäoliselt veelgi suurem kui 38,8 miljonit. See „auk“ arvestab ainult alkoholiaktsiisi, kuid ei sisalda sama alkoholi pealt laekuvat käibemaksu. Kõnekas on ka see, et iga mõne kuu tagant on ministeerium prognoose kärpinud. Aasta alguses 276,4 miljonit, kevadises prognoosis 252,6 miljonit, nüüd, nagu öeldud 237,6. Kui suur on võimalus, et aasta lõpus tegelikke numbreid kokku lüües on miinus veelgi suurem?

** Alkoholitootjate andmed näitavad veelgi suuremat piirikaubanduse osakaalu: 20–30%. Ühel hetkel ehk selgub, kelle andmed on täpsemad, aga praegu polegi see nii tähtis. Ametlikes andmetes on ikkagi eksitud 2–2,5 korda.