Menüü 
Ekspress.ee: Seederi riskantne doktriin: kas Isamaa tahab saada nišiparteiks? (Mikk Salu)
21.06.2021MeediakajastusNeli aastat tagasi, kui esimest korda Isamaa juhiks valiti, lubas ta erakonna madalseisust välja tuua. Reiting oli 5% ja parteilased tülis. Pühapäeval, kui Seeder jälle Isamaa etteotsa valiti, on seis täpselt sama. Madalseisust välja tulla pole õnnestunud.
Esimest korda Isamaa juhiks saades paistis Seederi käsitus Isamaa hädadest olevat midagi sellist, et partei vaated on lahustunud, see on kaasa toonud valijate pettumuse ja esiletõusu. Plaan võis siis olla, et Isamaa leiab jälle oma tuuma, muu hulgas lootus, et õnnestub „ära kodustada“, valitsusse tuues pehmeks teha ja niimoodi aegamööda valijate hääled tagasi võita.
Ei saa öelda, et plaanis poleks olnud oma loogikat. Muuseas jagasid seda ka mitmed tänased parempoolsed ehk Seederi konkurendid. 2021. aastal on selge aga ka see, et mis iganes põhjustel, kuid plaan ikkagi pole töötanud. Uut hingamist pole Isamaa saanud.
Milline on nüüd Seederi plaan B? Esimehe valimiste kampaania ajal oli Seederi poolt kahetsusväärselt vähe kuulda, mida ta tahab Isamaaga edasi teha, millisena kujutab erakonna tulevikku. Kampaania ajal tegeles Seeder peamiselt oma saavutuste üles lugemisega ja tema jüngrid kritiseerimise-ründamisega.
Eelmisel nädalal toimunud Seederi ja Perlingu viimase debati ajal Seeder siiski ääri-veeri jõudis erakonna tulevikuni. Ta andis mõista, et parteis tuleks arutleda, kas Isamaa üldse peaks olema ja tahaks olla laiapõhjaline erakond. Kahjuks sai väitlusaeg otsa ja päris lõpuni mõttearendus ei jõudnud.
Tegemist on samas tähelepanuväärse muutusega. Kõigepealt muidugi see, et kui parteijuht ütleb, et võiks käivitada arutelu, siis üldjuhul tähendab see, et tema on oma peas arutelu ära pidanud ja eelistuseni jõudnud.
Üks parempoolne – mööngem, et tegu Seederi konkurendi vaatega – nimetas mõni aeg tagasi Isamaas kujunenud või kujunevat suunda Pruunsilla-Seederi doktriiniks. Siin on, eks ole, vihje mõjukale Isamaa toetajale, ettevõtja Parvel Pruunsillale. Jättes aga Pruunsilla kõrvale, võib seda nimetada ka lihtsalt Seederi doktriiniks.
Välja võiks see doktriin näha umbes järgmine. Isamaa tõepoolest ei peagi olema laiapõhjaline erakond. Ei pea olema suur või suurusele pürgiv partei. Võikski olla väiksem, aga sellevõrra dogmaatilisem ja ühtsem. Parteil oleks paar enda jaoks eriti tähtsat teemat, aga ei üritatagi olla rahvapartei.
Isamaa tausta arvestades oleks tegu põhimõttelise muutusega. Partei ajalooline aura on ikkagi suur ja tähtis. Sealt on tulnud peaministreid ja ridamisi Eesti arengut mõjutanud reforme. Euroopa tasandil kuulub Isamaa kõige olulisemasse parteirühmitusse. Isamaa sõsarerakonnad teistest riikides, olgu nendeks Saksa kristlikud demokraadid või Soome Rahvuslik Koonderakond (Kokoomus) on omas kontekstis väga tähtsad tegijad. „Äkki me ei peagi olema laiapõhjaline“ kõlab üsna sedamoodi, nagu tahetaks muutuda nišiparteiks.
Keegi meist ei ole oraakel ja oleks rumal öelda, et kindlasti on Isamaa jaoks tegu hukatusliku teega. Isamaal on tuntud bränd, tuntud nimed ja raha – üle valimiskünnise tuleksid nad ikka. Saaks 7-9 kohta Riigikogus ja et Isamaa ei välista koostööd ühegi erakonnaga ja keegi ei välista koostööd ka Isamaaga, saab partei mängida koalitsiooniläbirääkimistel kaalukeele rolli.
Viimastel Riigikogu valimistel sai Isamaa 11,4% hääli, aga 33% ministrikohtadest ja koalitsioonilepingu punktidest. Selliseid asju võib näha ka teistes riikides, kus väiksem partei võib osavalt tegutsedes olla kaalukeeleks ning tänu sellele tõmmata potist välja märksa suurema slämmi, kui erakonna toetusest võiks eeldada.
Ometi on „ärme oleme laiapõhjaline“ lähenemises ka arvestatavad riskid. Isegi teatav ebakonservatiivne loteriiline element. 5% toetuse peal kõlkumine ikkagi tähendab mõningat ärevust, kas seekord Isamaa üle valimiskünnise tuleb.
Kaalukeele peale lootmine eeldab soodsat parlamendimatemaatikat – jälle õnnemäng. Järgmistel Riigikogu valimistel pääseb tõenäoliselt parlamenti ka Eesti 200, mis tähendab, et Toompeal on kolm väikest erakonda ja igaühe läbirääkimispositsioon paratamatult nõrgeneb.
Seeder pole isiklikult ka mingi klikimagnet. Ka praegune otsus valida ta Ekspressi persooniks ei sündinud kergelt. Viimastel aastatel on Seederi ja tema toetajate leerist kostnud kurtmist, et meedia teeb liiga, saab liiga palju tähelepanu ja Isamaa jääb varju. Ilmselt suurema osa ajakirjanikega Seederi vaated ei klapi, aga ka tema introvertne ja kinnine olek, ütleme otse – pole lihtsalt huvitav. See ei ole süüdistus, iseloomu ei saa valida. C’est la vie. Pole põhjust arvata, et oma teise ametiaja jooksul muutub Seeder järsku põnevaks ja meedia poolt armastatud tegelaseks.
Ka Isamaa traditsioonilised tugevad küljed, bränd ja tuntud nimed, ei pruugi neid kanda igavesti. Laari hiilgeaeg jääb üha kaugemasse minevikku. Mitmedki tuntud nimed, eriti, kui ees peaks ootama pikem opositsioonis istumine, hakkavad nihelema. Mõned (näiteks ja ) on juba poole silmaga hakanud otsima poliitikast lahkumise võimalusi.
Lähikuud on keerulised. Ees ootavad kohalikud valimised, millele Seeder ja Isamaa just liiga heas vormis vastu ei lähe. Arvestades vastasseisu parempoolsetega, annavad lähikuud ka aimu, kas Isamaas ootab ees pereheitmine. Kas keegi lahkub? Kas keegi meelitatakse üle? Kas keegi visatakse välja?
