Epl.delfi.ee: Eesti Päevalehe arhiivist. Ossinovski: riigituludesse laekub eelmise prognoosiga võrreldes – ilma igasuguseid lisatulumeetmeid rakendamata – vabu vahendeid juurde (Marta Tuul)

19.04.2018Meediakajastus

ERR-i tellitud Turu-uuringute AS-i küsitluse järgi langes aprillis Sotsiaaldemokraatliku erakonna toetus vaid kuuele protsendile, mis on erakonna viimaste aastate halvim tulemus. Meenutame, mida rääkis erakonna esimees Jevgeni Ossinovski täpselt aasta eest. Toona ei osatud tänast krahhi kusagilt otsast oodata. Intervjuu ilmus 20.04.2017.

Eile õhtul leppis valitsus kokku 2018.–2021. aasta riigieelarve strateegia põhimõtted ehk järgmise nelja aasta rahalised plaanid. Tervise- ja tööministerJevgeni Ossinovski sai oma tahtmise ja valitsus hakkab mittetöötavate vanaduspensionäride eest tasuma sotsiaalmaksu ravikindlustuse osa, mis jõuab 2022. aastaks 13%-ni pensionist. Kokkvõttes tuleb valitsuse teatel nelja aasta jooksul tervishoidu 215 miljonit eurot lisaraha ja ravijärjekorrad peaksid hakkama lühenema. Eesti Päevalehele andis Ossinovski intervjuu enne valitsuskabineti istungit.

Palgad kasvavad kiiremini kui majandus. Praegu peaks olema sotsiaalmaksubuum ja kui praegu tervishoidu majandada ei saa, millal siis veel?

Ongi sotsiaalmaksubuum. Ja on selge, et niimoodi see kesta ei saa. Majanduskasvu näitajad järgmiseks aastaks paranesid veidi. Trend on selgelt positiivne. Väga paljudes sektorites suurendatakse efektiivsust, vähema hulga inimestega tehakse sama palju tööd. Mis haigekassat puudutab, siis teda mõjutab demograafia topelt negatiivselt. Ühest küljest sotsiaalmaksu maksvate inimeste hulga vähenedes – see arv on tuhandeid inimesi aastas. Teisalt suureneb teenust vajavate inimeste hulk. Kolmandaks, inimesed elavad kauem, mis tähendab, et suureneb krooniliste patsientide hulk, kes vajavad jälgimist.

Olete pakkunud (ja valitsus jäi nõusse – toim), et riik võiks hakata pensioniealiste inimeste eest ise sotsiaalmaksu tasuma. Kust see raha tuleks?

Arutelu on selle üle, kui palju tervishoidu raha vaja on. Professor Kiivet (Tartu ülikooli tervishoiukorralduse professor Raul-Allan Kiivet – toim) ütleb, et summa on 500 miljonit, üks analüüs ütleb 200 miljonit. Üks meedik soovitas kokku kutsuda töörühma, kes tuvastab, kui palju lisaraha tegelikult vaja on.

Ma ei pea seda mõistlikuks lähenemiseks. Seda kahel põhjusel. Esiteks areneb meditsiinitehnoloogia iga päevaga tohutult kiirusti. Põhimõtteliselt on võimalik süsteemi juurde panna kaks korda rohkem raha ja selle eest ka oluliselt paremat teenust saada. Küsimus on selles, mida sellest solidaarsest süsteemist tahame. Kui palju oleme ühiskonnana valmis sinna panustama ja mida selle eest vastu tahame saada. Selle vähese raha eest, mis oleme meditsiini pannud võrreldes teiste riikidega (protsendina SKT-st), oleme ühed Euroopa Liidu sabassörkijaist. Sealjuures oleme kuluefektiivsuse mõttes saanud väga head teenust. Kui vaatame välditava suremuse näitajaid, siis oleme pigem Ida-Euroopa klubis.

Läheneme sellele küsimusele realistlikult ja teeme kahte asja korraga. Esiteks maksame mittetöötavate pensionäride eest sotsiaalmaksu. Solidaarsuse mõttes on see õiglane kindlustuspõhimõte. Need on inimesed, kes tarbivad teenust väga suures mahus, ja riik võiks seda nende eest teha. Praegu maksavad töötavad inimesed kinni mittetöötavate pensionäride ravi, kuid see raha ei ole piisav, et vajadust täielikult katta. Teiseks konsolideerida samal ajal kõik erinevad tervishoiukulud, et tekitada suuremat sidusust. Lisavahendid tulevad majandusprognoosi paranemisest ja tervishoiukulude prioriseerimisest lisavahendite jagamisel. Valitsussektori kuludes peaks tervishoiul olema suurem prioriteet. Euroopa keskmine valitsussektori panus tervishoidu on ligi 8% SKT-st, mis on Eesti jaoks meie valitsussektori väiksust arvestades ulme ja milleni me lähiaastatel ei jõua. Kui inimesed soovivad Euroopa keskmist süsteemi, siis praeguse maksupoliitikaga seda ülal ei pea.

Mille arvel see tuleb? Politseinike, päästjate palkade kulul? Või laenu arvel?

Ei tule politseinike ja päästjate kulul. Mälu järgi öeldes on kõikidel ministeeriumitel 70–80 miljoni väärtuses lisataotlusi, mis jäid rahuldamata. Sotsiaalministeeriumi poole pealt saan näiteks tuua narkoravi või infoturbekulude taotlused – väga vajalikud asjad, aga raha lihtsalt pole. Kui prioriseerida otsustustes tervishoiu pikaajalist jätkusuutlikkust, tähendab see, et need teised, samuti olulised kulud jäävad katmata, aga ei saa öelda, et see tuleb otseselt millegi muu arvel.

Kui suuname rohkem raha tervishoidu, jätame raha kuskile mujale suunamata. Loomulikult, kui tervishoidu raha ei annaks, siis oleks võimalik päästjate palkadesse rohkem panna. Ikka tuleb teiste arvel, muidugi tuleb, aga see ongi prioriteedi küsimus. Selle riigieelarve strateegia selgelt suurim prioriteet on tervishoiu rahastamine ja loomulikult tähendab see seda, et teistele prioriteetidele jääb sedamööda vahendeid vähemaks. Järgmisel aastal tuleb lisalaekumisi rohkem ja siis me enam tervishoiust ei räägi, siis räägime ka teistest küsimustest. Selles mõttes ma ei saa seda eitada ega isegi häbeneda. Majanduskasvu näitajad on olnud natuke optimistlikumad. Arvestades tööjõupuuduse kasvu, on ilmselge, et palgatõus kiireneb, mis tähendab, et riigituludesse laekub eelmise prognoosiga võrreldes – ilma igasuguseid lisatulumeetmeid rakendamata – vabu vahendeid juurde.

Sven Sester on öelnud, et mõtted on teil samad, ent visioon, kuidas seda teha, on erinev. Mille üle nõupidamised täpselt käisid?

Summade üle, mis aastal kulud peaksid suurenema. Erinevad kulud konkureerivad omavahel. Mis visioone puudutab, siis jah, me oleme rahandusministeeriumiga koos tervishoiu jätkusuutlikkuse analüüsi välja töötanud poolteist aastat. Nii rahandusministeeriumi kui ka sotsiaalministeeriumi ametnikkonnal on ühine arusaam: praegune haigekassasüsteem on kõige jätkusuutmatum. Kuna pensionireformi otsused on tehtud, vajab tervishoid süsteemset tulubaasi laiendamist ja süsteemselt raha, selles pole küsimustki.

Rahandusministeeriumi visioon sellest, kuidas tulubaasi peaks laiendama, on olnud see, et me teeme demograafiavalemi, kus riik kompenseerib iga töötava inimese eest, kes järgmisel aastal on tööturult ära läinud või on selles earühmas, n-ö saamata jäänud või maksmata jäänud sotsiaalmaksu. Mina arvan, et see süsteem on keeruline ja poliitiliselt ebastabiilne. Järgmine valitsus võib öelda, et muudame siin koefitsienti ja rahastamisest kaob stabiilsus, mis on olnud väga oluline väärtus. Isegi majanduskriisi ajal ei näppinud keegi tervishoiu tulubaasi.

Lisaraha läheb järjekordade lühendamisse ehk siis ravi kättesaadavuse parandamisse. Haigekassa hinnatud katmata ravi vajadus on umbes 70 miljonit eurot, mis lähiaastatel kindlasti kasvab. Ravijärjekordade lühendamine peab tulema järk-järgult. Näiteks kaks suuremat haiglat ütlevad, et selle aastaga võrreldes oleksid nad valmis täiendavalt raviteenuseid osutama umbes 20 miljoni euro eest. Kui nende leping peaks kasvama üle 20 miljoni euro, siis neil puudub personal, et seda võimekust tagada.

Mil määral hakkavad tervisekäitumisega seotud maksud, näiteks suhkrumaks ning alkoholi- ja tubakaaktsiisid, haigekassale lisaraha tooma?

Ei hakkagi. Kaude võib seda võtta nii, et alkoholi- ja tubakaaktsiis katab pensionäride osa, umbes 100 miljonit eurot aastas. Virtuaalselt võib seda nii vaadata, aga otsest seost pole. Me analüüsisime ja kaalusime seda, aga rahandusministeerium veenis meid, et pahede maksudega sidumine pole mõistlik tervishoiusüsteemi enda vaates. Kindlasti on see õige solidaarsuse loogikast ehk seda saab vaadata kui lisakindlustuse ostmist. Inimene, kes suitsetab, ostab sigarette ja maksab sellega tegelikult endale lisaravikindlustust. Rahasüsteemi juhtimise mõttes on see halb, sest tarbimismaksud on majanduskriisi ajal esimesed maksud, mille laekumine märgatavalt väheneb. Majanduskriisi ajal näeme korraga kahte asja: tulud vähenevad ja kulud kasvavad. Seega aktsiisidega sidumine muudab meie niigi volatiilse süsteemi veel volatiilsemaks. Pensionäridele panustamine suurendab stabiilsust. Seda seetõttu, et pensionid ei tõuse ega ka lange, see hoiab stabiilsust.

Millal hakkavad Eesti inimesed ise ravi eest rohkem maskma?

Juba maksavad. Kõikidest ravikuludest umbes neljandiku on inimesed ise maksnud. Enamik ravikulusid tuleb aga ravimitest. Võrreldes teiste riikidega on soodusravimite olukord aktsepteeritav, ent suur osa hädavajalikke ravimeid, näiteks valuvaigistid, on väljaspool soodusravimeid ehk käsimüügiravimid ja nende eest tuleb maksta täishinda. Me tahame seda süsteemi õiglasemaks muuta, luues soodustusi inimestele, kellel on põhjendatult suur ravimivajadus, ehk siis kroonilistele patsientidele, mitte aga neile, kes korra aastas peavad antibiootikume ostma. Süsteemi tehakse ümber ja see jõustub järgmise aasta esimesest jaanuarist.

Olulisem muudatus on see, et hakatakse individuaalselt omaosaluse koormust hindama. Põhimõtteliselt on meie registrisüsteemis võimalik kokku liita kõik inimese aastased tervishoiukulud: visiiditasud, kõik ravimid, voodipäevad, hambaravi jne. Kui analüüs on valmis, saame näha, kui palju keegi tegelikult omaosalust maksab. WHO on öelnud, et omaosaluse koormus peab olema selline, et see ei tohi takistada ühelgi inimesel olulise tervishoiuteenuseni jõudmist.

Aasta-aastalt on ravijärjekorrad haigekassa andmeil protsendipunkti või paari võrra lühenenud. Mis selle taga on, kas inimesed loobuvad ravist, maksavad ise, või…?

Lähevad EMO-sse või kutsuvad kiirabi. Erakorraliste patsientide hulk on suurenenud, see on fakt. Piiratud vahendite tõttu on haigekassa lepingumahtusid alla surunud ja sellest tulenevalt on haiglad lihtsalt järjekordi pikendanud. Ühel hetkel saab inimese kannatus – täiesti objektiivsetel põhjustel – otsa ja ta läheb kas kiirabi kaudu või otse EMO-sse või siis tõepoolest tasulisse vastuvõttu. Haigekassa näidatavate järjekordade protsent on metoodikast tulenevalt eksitavalt väike. Nominaalne järjekord on kuus nädalat. See on poolteist kuud. Ma ausalt öeldes ei kujuta ette, et inimene, kellel on mure oma tervise pärast, ootab poolteist kuud. See on liiga pikk aeg. Statistika ei näita ka neid inimesi, kes pole järjekorda üldse saanud, ja nende arv on väga suur. Praegune haiglatepoolne registreerimise loogika on selline, et registreeritakse nii palju, kui on lepingu maht. Lepingud on pooleaastased ja kui maht saab täis, siis inimesi enam järjekorda ei registreerita. Ütleme nii, et olukord on paberi peal stabiilne, aga sisuliselt ikkagi kehv.

Kas tervishoiutöötajate streik tuleb?

Arstid on kindlasti need inimesed, kes kujundavad avalikku arvamust, kas praegu sündivad otsused on head või mitte. Arstid on loomulikult hoidnud avalikkust teemaga kursis ja survestanud streigihoiatusega valitsust – see on igati mõistetav. Seisukoha, kas valitsus tegi valesti või mitte, otsustab proua Rehemaa (arstide liidu peasekretär dr Katrin Rehemaa) ja paar inimest veel. Kui nemad arvavad, et see on mingi kosmeetika, siis ongi nii.

– ÄÄREJUTT –
Automaks jäeti jälle kõrvale

Eile leppis valitsusliit kokku ka selles, et sõiduautode registreerimislõivu ei kehtestata. „Mul on hea meel, et valitsuskabinet toetas minu ettepanekut loobuda autode registreerimismaksust, mis oleks suurendanud autoga liiklejate maksukoormust. Kuna järgmiste aastate riigieelarved on võimalik kokku panna ilma seda uut maksu kehtestamata, siis on mõistlik sellest loobuda,” ütles rahandusminister Sven Sester. Esimest korda oli automaksu kehtestamine kavas juba eelmise aasta lõpus, kuid siis lükati selle üle otsustamine käesolevasse aastasse.

Seevastu magusamaks sai valitsuskabinetilt rohelise tule. Plaanis on maksustada magusainega või lisatud suhkruga joogid, kus suhkrut on üle viie grammi 100 milliliitri kohta.