Epl.delfi.ee: KOLUMN | Mart Kadastik: sõnumitoojate rasked päevad

05.04.2021Meediakajastus

Üksteise järel on juba kümme Euroopa riiki kõigist kõrgemal ära käinud. Peaasi, et teatepulk pihku kinni ei jää. Mu lähedased on arstid. Tean, et ajal, kui aktsioon „Sõidame Eesti vabaks!” kulmineerus Tartus ülikooli kliinikumi ümber, vajasid sealsamas haigemajas intensiivravi 23 koroonahaiget. Mitu neist ei ole enam elus. Arvatavasti ei olnud nad drive-on-demonstrantide emad ega isad.

Sel päeval sõideti tükike, õnneks õige väike tükike Eestimaad ajuvabaks. Pole midagi erilist, kui piirangutevastased, kes tuututavad EKRE tuules, protestivad valitsuse vastu. Ent jääb arusaamatuks, miks oli vaja oma tusameel suunata arstide vastu. Julm, lihtsalt julm.

Bernard-Henri Lévy kirjutab oma raamatus „The Virus in the Age of Madness” (2020): „Arstidel on ühine omadus: nad asuvad alati ratsionaalsuse positsioonile imbetsilse obskurantismi vastu.” Praegu peavad nad võitlema mitte üksnes pandeemia, vaid ka infodeemiaga – faktide, valede ja kuulujuttude seguga. Nad on sõnumitoojad. Ja sõnumitoojad on ammustest aegadest ohus, sest nõrganärvilised, kes kriisiolukorras pea kaotavad, ei talu, et see teistel alles on.

Vigade parandus

Läinud kevadel suutis Eestis rahvale selgeid sõnumeid tuua ainult üks mees: doktor Arkadi Popov. Teadlased kahtlesid pikalt nii surmaviiruse ohtlikkuses kui ka proovide võtmise ja maskide kandmise otstarbekuses. Mis on väga loomulik, kui uskuda Prantsuse filosoofi Gaston Bachelardi: „Teaduslik tõde ei ole midagi muud kui parandatud vead.”

Aga vead sünnivad kiiremini kui vigade parandus.

26. jaanuaril teatas professor Irja Lutsar: „Väikeses riigis ei pruugi lokaalsed piirangud efektiivsed olla. Teadusnõukoda teeb ettepaneku piiranguid ühtlustada. Ühtlustamine ei tähenda tugevamaid ega ka nõrgemaid reegleid. Ilmselt kuskil keskpõrandal saame kokku.”

Uus valitsus viis teadusnõukoja soovituse ellu – alates 3. veebruarist kehtivad üle Eesti ühesugused piirangud. Tallinnas varasemast leebemad, Tartus ja Pärnus karmimad. Võimalik, et see otsus oli viga. Võimalik, et ei olnud. Tõsiteaduslik analüüs toob tõe lähemale alles siis, kui ületatud on kõik pandeemialained.

Mis igal juhul on vale ja ka hale, on poliitikute kiusatus igast asendist punkte koguda. Isamaalane Sven Sester kirjutas 30. märtsil Delfis, et „jaanuari lõpus tehtud piirangute leevendamine vastupidiselt ekspertide soovitustele oli viga”. Sama plaati esitab väsimatult Urmas Reinsalu. Justnagu Grigori Petrovitš Zapoikin, jutumees, keda Tšehhov ühes oma novellis iseloomustas järgmiselt: „Ta võib kõnelda kunas tahes: läbi une, tühja kõhuga, püstipommis, palavikus.”

No ja muidugi Priit Sibul, ennist häbelik nagu „Kevade” Tiugu, kes nüüd on muutunud nii meheks, et soovitab Kaja Kallasel suisa muru närida. Et mis ta, upsakas Cassandra, siis ähvardab meid suve ärajäämisega!

Eksperdid on vagusi. Kaja Kallas vaikib. Polegi mõtet teadusnõukoja suunas näpuga näidata: peaminister vastutab niikuinii. Oppenheimer on küll aatomipommi isa, aga sajandi paugu panid ikkagi poliitikud.

Poliitikud versus teadlased

Kas kriisiolukorras peaks otsuste langetamises olema suurem kaal poliitikute või teadlaste sõnal? Rootsis ja Islandil on otsustav sõna riigi peaepidemioloogil, Austrias ja Itaalias poliitikul – terviseministril.

Norras, Hispaanias ja Saksamaal otsivad poliitikud ja teadlased kompromissi. Saksamaal nõustab valitsust 26-liikmeline eksperdigrupp, ent nende seisukohtade üle nurisevad isegi teised teadlased. Kriitikud ei olnud rahul näiteks lasteaedade sulgemisega, selline otsus olevat sündinud seetõttu, et suurde eksperdigruppi kuulub ainult kaks naist.

Lihtsamini käivad asjad Ida-Euroopas. Ungaris räägib peaminister Orbán rahvaga otse ja ohjeldamatult. Ekspertide kohus on ainult legitimeerida Orbáni otsuseid. Teadlased, kes tema poole ei hoia, ei saa üldse sõna.

Aga Eesti?

Eesti teadusnõukoja vastutus on sedavõrd ähmane, et ei valitsusel ega ka nõukojal ole põhjust tüli kiskuda. Alles viimased poolteist kuud on teadusnõukoja arutelud fikseeritud ja avalikustatud konkreetsete ettepanekutena. Nõukoja juhatajal ei ole staatust, mis tõstaks ta riigi autoriteetseimaks kõneisikuks.

Tõenäoselt on meie kuueliikmeline teadusnõukoda sakslaste omast efektiivsem, ent kindlasti vähem kompetentne – eksperdid mõnikord unustavad, et nad on eksperdid üksnes oma alal.

Tagasi maa peale

Professorite Lillekeri, Comani, Gregori ja Novelli koostatud raamatus „Political Communication and COVID-19” (2021) analüüsitakse 28 riigi valitsuse avalikkusega suhtlemist. Eestit ei vaadelda, kuid teistega võrdluses võime ennast ise positsioneerida. Kas Soome kõrvale? Oh ei.

Kuidas reageerisid pandeemiale Ungari, Tšehhi ja Poola valitsus? Esmalt: ei see viirus levi meile midagi. Seejärel: ei see ole nii ohtlik midagi. Siis üleöö: me oleme selleks põhjalikult valmistunud. Viimaks: fuck, meil ei ole piisavalt maske ega midagi, aga me töötame ööd ja päevad rahva tervise nimel.

Ja sealt see suure kära ja müraga õlekõrs saabuski: maandus Hiina lennuk hädavajalike kaitsevahenditega. Otsemaid ruttasid lennuväljale tänupisarates Ungari ja Tšehhi peaminister ning Poola välisminister. Paar kuud hiljem hõiskas Tšehhi peaminister Babiš: „Me oleme Euroopa meistrid viiruse alistamisel! Meilt tuleb õppida!”

Fantastiline korraldusoskus? Õnn? Või hoopis hirm, mis on eriti omane idaeurooplastele ja mis sundis inimesi enesedistsipliinile? The First World Fear, nagu hindab globaalset hingeseisundit Bernard-Henri Lévy.

Teine koroonasõda Ida-Euroopas nii hästi ei läinud. Rahva ohutunne oli kadunud. Populistlikud valitsused puterdasid piirangutega, niikuinii valitses üleüldine tüdimus. Tagajärg: Ida-Euroopa riikidest said Euroopa koroonaliidrid. Eesti nende seas.

Olnuks Kaja Kallas resoluutsem, võinuks meie tipputõus olla ehk laugjam. Aga mis oleks saanud siis, kui oleksime praeguseni kraagelnud samasooliste paaride armuelu üle? Nüüd me vähemalt kardame viirust. See polegi nii paha hirm. See on teadlik hirm, mitte paanika.

Soovimatute näitajatega tabeli esikoha vallutamise pärast ei peaks üleliia põdema. Üksteise järel on juba kümme Euroopa riiki kõigist kõrgemal ära käinud. Peaasi, et liidrisärk selga ja teatepulk pihku kinni ei jää.