Eelmisel kevadel nägime, kuidas üle Euroopa Liidu tekkisid aastakümnete järel taaskord piirikontrollid ning inimeste vaba liikumine – Euroopa Liidu üks aluspõhimõtteid, oli peaaegu täielikult peatatud.

Soome on äärmuslik

Esmapilgul paistab, et tänaseks on olukord paremaks läinud, kuid ELi liikmesriikide otsustest näeme, et tegelikult talitab igaüks jätkuvalt oma parema äranägemise järgi. Eriti teravalt torkab see silma vaktsineeritud inimeste liikumisvabaduse puhul.

COVID-19 vastase suuremahulise vaktsineerimise eesmärk on lihtne. Seda tehakse selleks, et meil inimestena ja ka riikidena oleks võimalik naasta normaalse elukorralduse juurde. Tavapärane elukorraldus tähendab ka seda, et Euroopa Liidu siseselt taastatakse Schengeni põhimõtted ning inimestel oleks võimalik liikmesriikide vahel vabalt liikuda.

Ometigi näeme täna, et liikmesriigid kohtlevad vaktsineeritud inimesi erinevalt. Iga riik saab praegu ise kehtestada, mis tingimustel riigipiiri ületada tohib. Mõned nõuavad negatiivset koroonatesti, mõned tõendit, et inimene on haiguse läbi põdenud või vaktsineeritud.

Lisaks on veel äärmuslike näiteid nagu Soome, kuhu sisenemine on tõsiselt raskendatud. Siinkohal tasub meenutada, et kümned tuhanded eestlased on pidanud valima, kas nad jätkavad oma tööd Soomes või jäävad Eestisse, et olla koos oma peredega.

Mingit vahepealset kompromissis Eesti-Soome töörände osas ei leitud. Isamaa eestvedamisel tegi riigikogu pöördumise ka Soome parlamendi poole, et olukorrale lahendus leida – paraku otsitakse kompromissi tänaseni.

Välisminister peab võtma initsiatiivi

Selline kaos ja ebaselgus peab lõppema. Vajame selgelt poliitilist kokkulepet Euroopa Liidu tasandil, mis annab täiendavad võimalused neile inimestele kes on vaktsineeritud või viiruse läbi põdenud.

Ühelt poolt tekib sellega seoses üks lisamotivatsioon inimestele vaktsineerimiseks. Teisalt aitab selline otsus naasta meil tavapärase elukorralduse juurde ning kaitsta Euroopa Liidus kokku lepitud põhivabadusi.

Eesti valitsus peab siin näitama initsiatiivi ning nõudma liikmesriikide vahelise kokkuleppe saavutamist. Miks mitte olla ka eestvedaja konkreetsete sammudega? Endise välisministri Urmas Reinsalu eestvedamisel suutsime eelmisel aastal luua nn Balti mulli, mida toodi esile positiivse eeskujuna üle maailma.

Seda tüüpi otsused ja algatused vajavad ennekõike poliitilist tahet. Eesti peaks olema inimeste vaba liikumist puudutavates küsimustes eestvedaja, mitte sabassörkija.

Kui peaminister ja välisminister tunnetavad, et Lääne-Euroopa riikide veenmiseks napib neil veel jõudu, siis tuleb alustada Balti riikidest ja Põhjamaadest. Selge siht ja julged otsused on need, mis aitavad taasluua tingimused vaktsineeritud inimeste töörände ja vaba liikumise taastamiseks.