Epl.delfi.ee: Sven Sester: Euroopa Liit ise täna Euroopa Liitu astuda ei saaks

19.06.2020Meediakajastus
Me ei tohi loobuda põhimõttest, et maksude kehtestamine on liikmesriikide, mitte Euroopa Liidu pädevuses.

Euroopa Komisjon on tulnud välja uue 7 aasta eelarve ettepanekuga. See jaguneb kaheks – tavapärane 2021-2027 eelarve ja laenu arvel kavandatav nn Euroopa majanduse taaskäivitamise kava. Eestile eraldatav osa suureneks selle tulemusena järgmisel Euroopa Liidu eelarve perioodil 3,3 miljardi euro võrra, millest 1,85 miljardit moodustaks toetused ning ülejäänu soodsatel tingimustel laen.

Euroopa Komisjoni nimel ja Liidu eelarve garantiiga võetav 750 miljardine laen on kavas laiali jagada liikmesriikide vahel nii, et kaks kolmandikku sellest oleks toetused ja üks kolmandik oleks laenud, mis tuleb tagasi maksta. Suuremad kasusaajad oleks vaesemad riigid ja riigid, kelle majandus on nõrgemas seisus. Seetõttu saab ka Eesti eeldatavasti kokkuvõttes sellest paketist rohkem raha, kui ise panustab.

750 miljardit eurot on ca 4,5% Euroopa SKPst ja täpselt nii palju kasvab selle laenu võtmise tulemusena ka Euroopa laenukoormus. Euroopa 27 liikmesriigi avaliku sektori võlakoormus kokku oli 2019. aastal 10,8 triljonit eurot ehk ca 77,8% SKPst. See on tublisti üle Euroopa Liiduga liitumise aluseks olevate 1991. aastal kokku lepitud Maastrichti konvergentsikriteeriumis lubatava 60 protsendi.

Kokkuleppeid on rikutud

Ehk siis Euroopa Liit ise täna oma kokkulepitud reegleid järgides Euroopa Liitu astuda ei saaks. Kahjuks tähendab see seda, et suur osa Euroopa Liidust ei ole suutnud kokkulepetest kinni pidada ning see on ka üks põhjus, miks laenude võtmiseks otsitakse üha uusi viise. See omakorda tekitab kõhklusi, kas saajad soovivad ja saavad laenu tagasi maksavad ning kas kõik liikmesriigid võetavaid kohustusi ka tegelikult täita suudavad.

Suur küsimus on see, kas ja millal see raha üldse majandusse jõuab, arvestades seda, kui palju võivad läbirääkimised Brüsselis aega võtta. Soov, et raha jõuaks majandusse juba 2021. aastal on väga ambitsioonikas. Lisaks on igati õigustatud küsimus, et kui Euroopa majandus hakkab 2022. või 2023. aastal juba taastuma, siis kas täiendav raha ei hakka majandust hoopis üle kuumendama?

Kolm võimalust

Kuidas laen tervikuna alates 2028. aastast tagasi makstakse, on veel lahtine. Suures plaanis on 3 võimalust:

** Laen makstakse koos intressidega kinni järgmistest EL eelarvetest, mis tähendab, et Euroopa toetuste maht tulevikus on selle võrra väiksem

** Liikmesriigid hakkavad rohkem ühisesse EL eelarvesse maksma, mis tähendab, et kasvab koormus riikide eelarvetele.

** Kehtestatakse uued üleeuroopalised maksud.

Muide, üleeuroopaliste maksude puhul väidetakse, et need tuleksid suurkorporatsioonide või tehingute maksustamise, mitte inimeste arvelt. Tegelikult võetakse loomulikult kõik need uued maksud lõpuks ikka meie enda inimeste ja Euroopa maksumaksjate taskust läbi kõrgemate hindade. Sellist lahendust toetada ei saa, sest me ei saa lubada maksukoormuse tõusu Eestis ja Euroopas.

Jäägu liikmesriikide pädevusse

Mäletan, et aastaid tagasi olime FTT ehk finantstehingute maksu puhul miskipärast nende riikide hulgas, kes tõsimeeli arutas selle maksu kehtestamise vajadust. Rahandusministriks saades viisin valitsusse seisukoha, et lõpetame selles Euroopa tõhustatud koostöö arutelus osalemise ära ja astume kõrvale. Selline otsus valitsusest ka tuli ning Eesti lahkus sellest riikide seltskonnast, kes arutasid uue võimaliku maksu kehtestamist. Me ei tohi loobuda põhimõttest, et maksude kehtestamine on liikmesriikide, mitte Euroopa Liidu pädevuses.

Kokkuvõttes võib seda taaskäivitamise kava skeemi nimetada, kuidas iganes, aga sisuliselt on ikka tegemist kohustuste võtmisega tulevikuks. Läbipaistvuse ja jätkusuutlikkuse huvides tuleb tagada, et kõik Euroopa riikidele tekkivad kohustused kajastuksid ausalt ka riikide võlakoormustes.

Varjatud eesmärgid

Mis puudutab taaskäivitamise kava vahendite kasutamist, siis siin peab Eesti oma eelarve- ja majanduspoliitilistes valikutes olema võimalikult vaba. Sellepärast ongi suurim murekoht, et see kava koondab taas uusi vahendeid ja nendega kaasnevat otsustusõigust Euroopa Komisjoni tasemele. Pigem tuleks liikuda pigem vastupidises suunas.

Me küll räägime majanduse taaskäivitamise kavast ja erakorraliste COVID-19 tagajärgede likvideerimisest, aga tegelikkuses on plaanitavate kulude ja koroonaviiruse seos nõrk. Pigem kasutatakse võimalust, et teha järgmine samm kliimaeesmärkide ellu viimiseks. See summa on küll osana Euroopa SKP-st väike, kuid samas võib see tuua digi- ja rohesektorile olulise arengutõuke. Peame investeeringutoetusi suunama Eesti kliima- ja energiakavas aastani 2030 kavandatud tegevusteks. See tähendab energia- ja transporditaristu uuendamist, hoonete energiatõhususe parandamist ja taastuvenergia tootmise ja kasutuse arendamist.

Usun, et Eesti oludes on eriti oluline, et neid vahendeid ei kasutataks ainult arenguhüppeks ühes või teises regioonis, vaid terves riigis.