Nüüd said partnerid viimaks kokkuleppele, kuid selle kokkuleppe suurim viga on see, et mõistlike energiahindade saavutamise asemel makstakse jätkuvalt ainult toetusi. Lisaks ei pehmenda meetmed olulisel määral hinnatõusude mõju koduomanikele.

Lahendus – elektriturureform

Maailmavaatelistest ja praktilisest seisukohast on keskpikas plaanis mõistlikum toetuste asemel võtta kasutusele lahendused, mis tagavad madalamad energiahinnad ja hindade stabiilsuse.
Tänane olukord on valus kõigile: kodutarbijatele, väikeettevõtjatele ja suurtootjatele, kes ostavad elektrit börsihinnaga.

Valus, kuigi veidi vähem, on fikseeritud hinnapaketi omanikel, sest ka nende elektrihinna dikteerib elektribörs ning kui fikseeritud hinnaga leping lõppeb, on neilgi arve varasemast suurem. Arvestades ELi seatud kliimaeesmärke, loobutakse üha enam juhitavatest tootmisvõimsustest ning see tähendab suuremat ebastabiilsust hindades ja kõrgemaid elektriarveid. Seetõttu tulebki kaaluda muutusi senises energiapoliitikas.

Isamaa on lahendusena välja pakkunud elektriturureformi. Me ei ole kordagi rääkinud börsilt lahkumisest, vaid reformiga loome uue võimaluse väiketarbijatele valida börsiväline pakett, mis kaitseks tarbijat hinnašokkide eest. Elektri ostmise võimalus börsiväliselt ja Konkurentsiameti poolt kooskõlastatud hindadega loob tarbijale uue valikuvõimaluse – ja vabaduse.

Just valikuvabadus on see, mis annab inimesele võimaluse teha oma otsuseid lähtudes parimatest teadmistest ja kalkulatsioonidest. Seega tekib inimestel võimalus osta elektrit lisaks Nord Poolile ka Narva Elektrijaamade tootmishinnaga (pluss tootja kasumimarginaal. Kõrged elektrihinnad on probleemiks veel pikalt, seega vajame pikaajalist strateegilist vaadet, kuidas tagada meie regiooni energiavarustuskindlus ja mõistlik hinnakujundus.

Meil põlevkivitööstuses kolm suurt trumpi

Mõni on nimetanud seda arutelu plaanimajandusse tagasipöördumiseks, kuid olgem ausad – tänast elektribörsi vabaturuks pidada ei saa. Selleks ei ole Eestis ja meie lähiriikides siiani piisavalt tootmisvõimalusi ja häid ülekandevõimsusi. Arvestama peab ka, et poliitiliste otsuste tõttu (CO2 kvoodi kõrge hind ja rohepoliitika) on turg tõsiselt moontatud. Seetõttu tulebki sildistamise asemel mõelda lahendustele ja strateegiatele, kuidas elektriturgu reformida ja planeerida nii, et valmis saavad ehitatud vajalikud ühendused, mis tagavad piisava läbilaskevõimekuse ja energiatootmisvõimsused.

Kindlustunnet, et energiajulgeolekut puudutavalt juhitakse täna riigis kõige paremini, lihtsalt ei ole, kuna puudub strateegia, kuidas tagada varustuskindlus ka 10. aasta pärast. Need lahendused ei saa piirduda ainult sellega, et ostame elektrit mujalt. Kogu meie kaasaegse ühiskonna toimimine on üles ehitatud elektrile – see on majanduse, julgeoleku ja igapäevase toimetuleku vundament. Riik ei saa sellist olulist valdkonda arvestades passiivseks jääda – ka kättesaadavuse küsimus on oluline. Kui inimesed ja ettevõtjad ei saa energiat osta, siis mõjutab see igat eluvaldkonda. Just seetõttu ongi vaja elektriturureformi, mis tagaks jõukohased elektrihinnad.

Nii kaua, kui ei ole uus tee lõplikult valmis ehitatud, pole mõtet vana teed üles kaevata. Ei tohi unustada, et Eestil on põlevkivitööstuse kontekstis olemas kolm olulist trumpi: ressurss, teadmised ja tehnoloogia, millega energiakriisi ja hinnašokki leevendada. Rohepöörde tegemisel tuleb arvestada, et ettevõtjatel on muudatusteks vaja aega ja energiakriis ei pea tavatarbijale lõppema vaesuskriisiga.