Epl.delfi.ee: Tõnu Tõniste: kas poliitklikil on üldse spordi juhtimiseks pädevust? (Ingrid Veidenberg)

07.04.2016Meediakajastus

„Kõige tähtsam on, et spordirahvas saaks ise endale juhti valida – et keegi teine nende eest ei määraks. Ma räägin kogu aeg ausast spordist, oleks jube mannetu hakata ise häältega manipuleerima,” ütleb EOK presidendiks kandideeriv Tõnu Tõniste.
Purjetajatest kaksikvendadest Tõnistetest on seni olnud rohkem pildis Toomas Tõniste, kes on IRL-i liikmena olnud kahes koosseisus riigikogu liige. Tema parteitu vend Tõnu on hoidnud avalikkuses tagaplaanile. Ent viimase kahe kuu jooksul on Tõnu Eesti olümpiakomitee presidendi kandidaadina huviorbiiti tõusnud. Pärast tagasihoidlikku starti – eelvalimistel sai ta Jüri Ratase 50 ja Urmas Sõõrumaa 28 EOK liikme hääle kõrval 19 häält – on ta kogunud piisavalt võimsust, et loota parimat tulemust. Esimeses teledebatis ETV „Foorumi” saates jäi tema esinemine teistest tagasihoidlikumaks, kuid läinud kolmapäeval EOK liikmete ees debateerides paistsid tema ideed ja argumendid teiste hulgas vägagi veenvad.

Ise roolis, kaksikvend Toomas soodis, on Tõnu Tõniste (48) toonud Eestile Souli suveolümpiamängudelt hõbeda ja neli aastat hiljem Barcelonast pronksmedali. Tõnu on osanik ja juhatuse esimees hulgikaubandusega tegelevas ettevõttes LTT, mille konsolideeritud käive oli läinud aastal 13 miljonit eurot. Tema abikaasa Anu on psühholoog ja peres kasvab kolm poega, kes kõik teevad aktiivselt sporti. Tõnu on kolme kandidaadi hulgas ainus tippsportlane, kes tunneb sportlase hingeelu ja spordiga seotud probleeme läbi ja lõhki, kõige sügavamate juurteni.

Milleks sulle kui endisele tippsportlasele ja nüüdsele edukale ettevõtjale EOK presidendi koht?
Sest terve mu elu on olnud spordiga seotud. Praegu olen aktiivne harrastussportlane, aga elu eredaimad mälestused on seotud spordiga: neli olümpiatsüklit, millest olen osa võtnud, kaks korda seal olümpiamedalile tulnud. Arvan, et olen EOK liikmete jaoks mitmekülgne kandidaat, endine tippsportlane, kes on 20 aastat aktiivselt osalenud eri spordiorganisatsioonide juhtimises, nende seas näiteks judoliit, Kalevi jahtklubi oma 500 liikmega ja spordiselts Kalev. Mul on head kogemused, aga kui mitmelt poolt tuli signaal, et võiksin kandideerida, ei julgenud ma kuu aega „jah” öelda. Sest ma ei tunne täpselt neid peeneid mänge – spordi juhtimine on ju tihedalt poliitikaga seotud. Siis mõtlesin: mida on mul kaotada?

Kes veenis sind valimistes osalema?
Jahtklubide liidu endine president Jüri Käo ja praegune president Egon Elstein veensid mind päris pikka aega. Nad pidasid oluliseks, et Eesti spordijuhtimises kehtestataks kõigile võrdselt ausad ja läbipaistvad reeglid, ja olid arutanud, et oleksin sobiv inimene seda ellu viima. Jüri ja Egoni toetus andis kandideerimiseks suure tõuke.

Konkurent Urmas Sõõrumaa heidab sulle ette senist vaikset varjusolekut. Praeguses olukorras nõudvat spordi juhtimine jõulisemat isiksust. Kas näiline tagasihoidlikkus võib sulle saatuslikuks saada?
Mis tähendab vaikne ja varjus? Minu põhimõte on alati olnud selline, et kui oled spordiametnik, siis sa ei pea särama. Kui olen annetanud spordi hüvanguks, siis ka annetajana ei pea särama, sest olen teinud seda südamest, midagi tagasi tahtmata. Särama peavad sportlased, kes teevad tulemust, kõik muu on taustajõud. Olen alati olnud valmis populariseerima ala, kus olen olnud tegev, ja meedias üles astunud, kui vaja. Olen oma ettevõtetega viimasel kümnel aastal panustanud vähemalt 50 000 eurot igal aastal sporti ja heategevusse, aga see ei ole asi, millega uhkustada. Kui anname, siis heast tahtest, me ei oota tagasi reklaami ega vastuteeneid. Tahaksin EOK presidendina pühenduda nüüd spordi edasiviimisele kõige kõrgemal tasemel. Olen selleks valmis ja mu elu võimaldab seda.

Ja tahad selle eest saada ka töötasu nagu Jüri Rataski?
Ka minul oli alguses tunne, et palju mugavam oleks teha EOK juhi tööd ühiskondlikus korras. Kui vaja, olen kuu aega ära, käin nädalas paar korda inimestega rääkimas ja olengi selline juht, kes oleks nagu asjadega kursis, aga ei juhi õieti midagi. Nii saad pühenduda ainult teatud piirini. Spordiinimestega suheldes sain aru, et praegu on spordis nii palju probleeme, et neid ei saa nii lahendada. Sellega peab tegelema iga päev hommikust õhtuni. Palgalisena sõlmin lepingu kogu Eesti spordirahvaga – olen neile kogu aeg kättesaadav ja pühendun sellele. Kui palju on EOK president spordirahvale kättesaadav? Me ei saa seda ka nõuda, sest ta peab seda ametit ühiskondlikus korras. Ma ei näe võimalust, et uus president saaks nii jätkata.

Kui EOK juht on üldkoosoleku juhina palgaline töötaja, siis kuidas kontrollib ta komitee tööd ja jagab vastutust praegu tegevjuhina töötava peasekretäriga?
Aga EOK juht ongi kõige tipp. Tema kontrollibki kõiki ja ka vastutab. Peasekretär juhib organisatsiooni igapäevast tööd. President peab juhtima Eesti sporti tervikuna ja organisatsiooniüle- selt, vastutama süsteemimuutuste elluviimise eest, tooma uusi ja värskeid ideid. President peab koordineerima koostööd ministeeriumite, riigikogu, kohalike omavalitsuste, spordiorganisatsioonide, sponsorite, ülikoolide ja teiste spordi jaoks oluliste osapooltega. Tuleb rohkem suhelda EOK liikmeskonnaga – Eestis toimub tiitlivõistlusi, väga suuri üritusi, kuhu praegune EOK president pole sageli jõudnud. Saadikud ütlevad, et ta ei jõudnud nelja aasta jooksul riigikogu sportlaskomisjoni. Minu seisukoht on, et EOK peaks spordirühma kuuluvate riigikogulastega kord kvartalis rääkimas käima. Aga me ei saagi kellelegi midagi ette heita, sest president on ametis ühiskondlikus korras.

Ettevõtjana ei ole töötasu selles ametis sulle eluküsimus ega ainus elatusallikas. Sa ei läheks sinna raha pärast?
Ma saan hakkama selle palgata, aga arvan, et töö eest peab saama väärilist tasu. See seob ja vastutus on hoopis teistmoodi. Kui võtan selle ameti neljaks aastaks, siis tegelen ainult sellega, see ongi mu põhitöö. Olen alati olemas ja kättesaadav. Tahaksin, et ka Urmas Sõõrumaa tuleks võidu korral palga eest tööle ja vastutaks kogu raha eest. Selleks et poleks taganemisteid, miks jäi midagi tegemata või miks ei oldud kättesaadav.

Ma ei taha saada ametiautot ega sekretäri, palk ei pea olema hirmutavalt suur, aga peab olema konkreetne tööga sidumine, mis sunnib vastutama. Nõuda saab siis hoopis teisel tasandil.

Kas vastab tõele, et oled oma võitluses presidendi ametikoha pärast veidi üksi jäänud? Sõõrumaal on toetajate punt, keda ta on elu jooksul palju aidanud. Ratase kasuks töötab kogu poliitikute klikk. Sina oled vabamees. Kuidas hakkama saad?
Minu suur eelis on see, et mu vastu pole keegi. See on väga suur asi. Olen kõigile okei valik. Muidugi on lihtsam, kui taga on terve poliitaparaat ning poliitikud teevad alaliitude juhtidena eeltöö ära ja aitavad igati kaasa. Spordi poliitilise rahastuse ja poliitilise juhtimisega saab osa valijaid väga palju mõjutada. Minul on palju ettevõtjaist toetajaid erasektorist. Näen ka, et mul on spordirahva ja treenerite seas tohutu toetus. Ka üldsuse toetus on olnud üsna tugev.

Nii et sa ei tunne, et oled selles mängus üksi jäänud?
Pean tunnistama: ma ei kujutanud ette, et sellest saavad nii suured valimised, mis nõuavad suurt meeskonda ja ettevalmistust. Kui päris professionaalselt asjaga tegeleda, siis on see töö varahommikust hilisõhtuni ja ka siis oled 30 kõnet võlgu. Vaatan imestusega kõrvalt, kuidas on täistöökohaga mujal töötades võimalik saada kahe kuuga kokku 50 häält või nädalaga 28 häält.

Tunned kandidaatide hulgas teatavat ebavõrdsust?
Jüri Ratase elu ongi ju peamiselt valimistel osalemisest koosnenud – omavalitsuste, europarlamendi, riigikogu ja fraktsiooni valimised, riigikogu aseesimehe valimised jne. Sellevõrra on tal ka teistest palju rohkem valimiste ja debattide kogemust ning seda on näha. Urmas Sõõrumaal on olnud spordiga rahalisi kokkupuuteid ja on näha, et lojaalsus on säilinud. Aga ma ei ütleks, et kandidaatide seas valitseb mingi sisuline ebavõrdsus. Igaühel on omad tugevused ja nõrkused.

Kui palju oled selle kahe kuu jooksul märganud tagatubade mängu, kombineerimisoskust ja ka ebaausust, mis peaksid spordis ju välistatud olema?
Kus on sees poliitika ja poliitiline raha, seal käib kõik mängude kaudu. Seepärast tahan, et Eesti olümpiakomitee oleks kõige pädevam organ, kuhu on kokku kogutud kogu kompetents spordiraha jaotamiseks. Vaatame võimalused üle ja jagame raha ausalt reeglite ja vajaduse, mitte tagatubade kokkulepete järgi. Ma ei räägi ainult riigikogus jagatavast katuserahast – igal pool, kus midagi jagatakse, jookseb asi välja võimuahelani. Tahaksin sellist läbipaistmatust lõhkuda. Spordirahvas on hästi pragmaatiline, nemad tahavad sporti teha, trennis käia ja võistelda, nad ei jaksa tagatubade mängudes osaleda. Nad tahavad, et oleksid kindlad reeglid, mida kõik ausalt järgivad. Kui räägime ausast spordist, mida on rõhutatud nii EOK põhikirjas kui ka spordihartades, siis aus sport eeldab võrdseid võimalusi ja poliitika mittesekkumist. Meil on teistmoodi. Minul ei ole kellegagi kokkuleppeid, ma ei ole olnud poliitilises süsteemis ja ma ei saa aru ka vihjetest stiilis „tead ju küll, kuidas asjad käivad”. Ei tea. Ma ei ole kellelegi võlgu ega midagi lubanud, saan hakata puhtalt lehelt tegutsema.

Usud, et Ratase 50 hääle taga on palju katteta lubadusi?
Jüri on tubli mees ja ma ei usu, et ta jagaks katteta lubadusi. Samas ei ole kellelegi saladus, et 50 hääle taga on ka suur poliitikute ja ministrite abi. Kui minister palub alaliidult, kes sai tuhandetes eurodes katuseraha, hääletada tema poolt, siis kuidas sa ei hääleta?

Nii et paljud alaliitude juhid on pandud sisuliselt sundseisu?
Ongi. Käisin just ühes alaliidus (palub nime enda teada jätta – I. V.), mille juht on väga tore ja asjalik inimene, kes on oma ala eest väljas. Aga meie kohtumine lõppes sõnadega: saime katuserahast eelmisel aastal mitukümmend tuhat eurot, mida ma üldse räägin?

Poliitikul on võimalus tegutseda teadlikult ette. Annad ühele 5000, teisele 1000, kolmandale 30 000. See on tagala kindlustamine. Kui läheb häälte kogumiseks, siis ainult lõika tulemusi. Kui vaatad, kes on saanud katuseraha, ja vaatad, kes on liidus juhatuses, näed ju kohe, et kõik on poliitikud. Need, kes tulid kohe Ratase seljataha, olid poliitikutega seotud alaliidud. Sven Sester, Hanno Pevkur, Laine Randjärv, Jaanus Rahumägi, Andrei Korobeinik jt.

Kõlab juba nagu maffia tegevus. Omad hoiavad omasid.
Siin ei paugu küll püsse, aga poliitikal on praegu spordis meeletu mõjuvõim. Just katuseraha jagamise pärast. Sellist sekkumist tuleks vähendada. Ei saa olla nii, et väike poliitiiline klikk juhib sisuliselt sporti. Kas neil on üldse sellist pädevust? Või on see hoopis mõjuvõimuga kauplemine? Teeme kõiki kaasates kindlad reeglid, ja garanteerin, et ka täidame neid. Kõige tähtsam on, et spordirahvas saaks ise endale juhti valida – et keegi teine nende eest ei määraks. Ma räägin kogu aeg ausast spordist, oleks jube mannetu hakata ise häältega manipuleerima.

Poliitikud peaksid aitama spordil areneda ja looma selleks ka rahalised võimalused. Aga spordirahvas teeb ise oma reeglid ja jagab seda raha. Katuserahasüsteem viis läinud aastal selleni, et meie medalilootus Rio de Janeiro olümpial, tõusev täht Mart Seim jäi katuserahast ilma. Tõstmisliidu president ei ole poliitik ja juhatuses pole samuti poliitikuid. Tulemus: raha ei saanud.

Eesti Päevalehes spekuleeriti, et paned Urmas Sõõrumaaga peagi n-ö leivad ühte kappi ega lähe kandideerimisega lõpuni.
Kinnitan siin kõigile mustvalgel, et mul ei ole Urmas Sõõrumaaga mingit kokkulepet. Olen sportlane ja lähen võitma. Näen inimestega vesteldes, et mul on tugevad šansid.

Mida pead oma senisteks suurimateks saavutusteks Eesti spordi arendamisel?
Aitasin raskustes Kalevi spordiseltsi ühises tiimis teistega välja nii, et see on nüüd jätkusuutlik organisatsioon, mis toob isegi dividenditulu ja saab tegeleda põhilisega: spordiga. Kõik baasid teenivad nüüd spordi huve. Purjetatakse, on tenniseklubi, korralik veekeskus, kus saab sporti teha. Kalevi jahtklubi on ilus edulugu – üks aktiivsemaid ja korralikumaid baase, elu käib, kahes purjespordikoolis on kokku ligi 200 noort. Vägev värk.

Teiseks judoliit. Kui mind 2009. aastal presidendiks valiti, käis seal kodusõda. Alaliit oli võlgades, suurtreener ja suursportlane omavahel raksus. Indrek Pertelson on spordile niivõrd palju andnud, minugi pojad läksid tänu temale judosse. Tema loodud Condori klubi oli suur asi. Kui kihvtilt ta seda tegi, kaasates vanemaid ja tehes laagreid, mille nimel poisid elasid! Aga lõpuks oli ta liiga suure visiooniga, võttis palju erinevaid asju juurde ja rahakotid läksid ka sassi. Kahe aastaga sain asjad liidus joonele.

Mida tahad EOK juhina ära teha?
Eelkõige lahendada 16–23-aastaste noorte saavutusspordiga seotud probleemid. Me otsime talente, leiame need ja kui nad hakkavad kuhugi jõudma, jätame nad üksi. Keegi peale perekonna neid enam ei toeta. Kui noor on maailmas üheksas, ei saa ta isegi haigekassa kindlustust, sest ta ei kvalifitseeru veel tippsportlaseks. Aga ta on noor talent! Treener saab palka ainult pearahast, noorte- ja lastespordist. Sellist rahastusmudelit ei ole, et treener saaks minna koos noore tippsportlasega laagrisse või võistlustele. EOK-lt saab palka ainult ala peatreener, kes tihtilugu pole sportlase treener. Noor on jätnud kooli pooleli, sidunud oma elu spordiga, rikkunud mõnes mõttes oma elu ära ega saa isegi oma potentsiaali näidata! Jumalast kurb värk.

Kas näed sellist kurba seisu tänu oma sportlastest poegadele?
Ma maksan sada protsenti kõik lastega seotud sporditegemise ise. Vanem poeg Kristjan (22) on Eesti meister judos, ta on judoga tegelenud neljandast eluaastast. Nüüd läheb ta MK-etapile, kus maadleb maailma kaheksandaga. Kui ta saab seal napilt pähe, on ta Eesti spordi jaoks nobody, kaotaja. Noortel oleks vaja veel üks-kaks aastat alaga tõsiselt tegeleda, et jõuda esimese kaheksa hulka. Aga kui ei ole kaasa saata treenerit, rääkimata taastusravi võimalustest, toitumisettevalmistusest jne, siis millest me räägime? Vanemad maksavad sporditegemise täies mahus kinni, aga mida teeb noor, kelle vanematel ei ole selliseid võimalusi? 30% leibkondi ei suuda maksta isegi 35-eurost klubimaksu. Kuni noor ei ole veel tulnud maailma kuue või Euroopa meistrivõistlustel kaheksa hulka, EOK teda rahaliselt ei aita. Nii toodame tugevaid keskmikke, sest igaüks pusib omaette. Mõni alaliit saab katuseraha ja üritab aidata, mõnel ongi see paremini õnnestunud, sest ala on populaarne. Lõpuks taandub aga kõik perekondadele ja oskusele sponsoreid leida.

Millega tegelevad su teised kaks poega?
Kevin (19) tegeles samuti alustuseks judoga, sest see annab mistahes alaks hea ettevalmistuse. Siis mängis ta korvpalli, praegu käib jõusaalis ja teeb oma lõbuks poksitrenni. Ta tegeleb spordiga neli-viis korda nädalas. Robin Alexander (13) tegi samuti alguses judot, siis käis purjetamas, natuke on ta korvpalli mänginud ja praegu käib jalkatrennis. Mul on paljude aladega side ja kontakt just laste kaudu.

Kõik mu kolm poissi on ka aastakese purjetanud, ala ära proovinud, aga pole pidama jäänud.

Kui suureks pead oma šanssi võita EOK presidendikoht?
Iga päevaga järjest suuremaks. Jüri Ratasel on kuskil lagi ees, kust on väga raske edasi minna. Urmas Sõõrumaa ütles kaks nädalat tagasi siinsamas intervjuus, et teistel on padrunid otsas, aga tema pole veel püssi välja võtnudki. Samas näitas EOK-s toimunud väitlus, et just tema oli ainuke, kel olid padrunid otsas. Teistel neid jätkus ja tuleb aina juurdegi.