Epl.delfi.ee: Trennisõltlasest diivaniloomaks. Miks kaal tagasi tuleb? (Raul Ranne)
27.01.2017MeediakajastusKuhu kaob keskealise mehe kirg teha rasket trenni ja järgida ranget toidusedelit? Tihti ind raugeb ja vaevaga kaotatud kilod pressivad kärmelt vöö vahele tagasi.
„Minister jookseb ühelt koosolekult teisele, tal pole aega,” ütleb rahandusminister Sven Sesteri assistent. „Nii on, nii on,” tunnistab Sester isegi, kui temaga lõpuks jutule saan, ja on natuke rõõmuski, et vahelduseks ei küsigi ajakirjanik taas midagi uue valitsuse maksupoliitika kohta.
Aga kui võtan üles spordijutu, et kuidas selle päris jooksuga viimasel ajal sujub, ei salga ta, et trenniga on viimasel ajal halvad lood. Üheksa aastat tagasi sai Sesteriga tehtud üks ühine jooksutiir. Ta oli nii heas vormis, et hirm tuli peale. Igal hommikul läks oma mõõdukal sammul jooksukilomeetreid mõõtma. Oli tavaline, et samal päeval leidis ta mahti minna jõusaaligi. Ja loomulikult jälgis hoolikalt, mida sööb.
Ühel hetkel nägi kõhukas mees välja (peaaegu) nagu Apollon. Meedia elas ta tegemistele kaasa ja luges miinuskilosid. Naised lõid imetlusest plaksu. Ja nii mõnigi tüsedam keskealine onkel jättis õhtuse õlu külmikusse ja seadis sammud spordipoodi jooksutosse ostma. Mis seal salata, sai isegi ministri imeteost võimsalt innustust ammutatud. „No vaat, nüüd pean mina sinult innustust saama,” muheleb minister vastuseks.
Lähenes süsteemselt
Tegelikult on ju tore näha, kuidas kogukamad džentelmenid, avalikkusele tuttavad näod, on end käsile on võtnud. „Foorumi” saatejuht Andres Kuusk, näe, särab mõnevõrra kergema mehena nagu päike. Hõivatud näitleja Raivo E. Tamm räägib basseini serval, kuis ta usinalt triatloniks valmistub. Meedia on näiteid täis. Kes ei tahaks olla saledam?
Kas minister meenutaks, millest tema suur muutus omal ajal alguse sai?
„20 aastat olin ma tublis ülekaalus ja kõva suitsumees – viimastel aastatel enne lõpetamist selline, kel kulus umbes kaks pakki suitsu päevas,” kirjeldab ta. „Aga 2008. aasta sügisel käis krõks. Ei, asi ei olnud selles, et tervis oleks kuidagi karmilt märku andnud. Vererõhk oli mul toona korras nagu kosmonaudil.”
Tuleb välja, et toonane suur elumuutus ehk krõks algas sellest, et telemees Marko Reikop kutsus Sesteri saatesse osalema eksperimendis, kus suitsumehel paluti teha 36-tunnine suitsupaus, et seejärel mõõta, kuidas organism on ootamatule muutusele reageerinud. Mingit plaani, et võikski päris maha jätta, Sesteril tol ajal polnud. „Aga pärast seda saadet tuli mu telefonile tohutul hulgal SMS-e ja kõnesid, kus sõbrad ja tuttavad kiitsid: vaat kui tubli, et suitsetamise maha jätsid! Selle peale mõtlesin juba isegi, et tõesti, miks mitte suitsetamist jätta,” meenutab ta.
Teadagi, kui suitsuga järsult lõpparve teed, siis tuleb peagi tunnistada mõne lisakilo tulekut. See tõsiasi pani Sesteri mõtlema, et äkki võtaks ette veelgi radikaalsemad elumuutused. Ta hakkaski tõsiselt sporti tegema, põhjalikult kaloreid lugema ja jälgima, mida sisse sööb. „Võtsin kogu selle asja ikka väga tõsiselt ja süsteemselt ette. Lugesin virnade viisi kõikvõimalikke teadusartikleid. Kõik oma tegemised panin täpselt kirja. Olen hariduselt ju infotehnoloog. Mulle meeldib andmetega tegelemine, eesmärgi püstitamine ja süsteemne töö selle saavutamise nimel,” räägib Sester ja kiidab rõõmuga abikaasat, kes teda toonases elumuutuses võimsalt toetas.
„See oli tegelikult väga karm muutus. Mäletan väga selgesti, kuidas tegin poodides isuäratavate valmistoodete leti ees vaikse kurva leinapausi, neelatasin ja sammusin seejärel enesekindlalt tervisliku toidu leti poole.”
Tõsine trennisõltlane
Mida need sportimise aegu kogutud andmed siis räägivad? „Kui mälu ei peta, siis mu aasta jooksukilometraaž oli ikka umbes 3300–3500 kilomeetrit. Nagu tõsisel maratoonaril. Inimesed ei sõida jalgrattagagi nii palju. Kujutad ette, järjest kolm-neli aastat jooksin igal jumala hommikul oma 10–15-kilomeetrise ringi. Ja nautisin seda täiega. Olin ikka tõsine trennisõltlane.”
Ja oleme ausad, eks kaduvad kilod ja toetajate kiitus lisas aga uut indu. „Kilosid läks vähemaks, pakun, et oma 35–40,” meenutab Sester.
Kes võtab ette mõne tema tolleaegse foto, see mõistab, millest jutt. Sealt vaatab vastu tõesti kõhn mees.
Umbes sellel ajal, kui Sester Kadrioru ja Pirita kandis järjekindlalt jooksukilomeetreid rühkis, hõikus teine tuntud poliitik, praegune keskkonnaminister Marko Pomerants läbi meedia: „Kõik mehed võiksid pingutada, et oma naise lesepõlve lühendada!” Ka tema oli sel ajal raskelt kehakultuuritõppe haigestunud ja üritas nakatada teisigi sookaaslasi.
Pomerants tunnistab, et ju kusagil 35 aasta vanuses hakkas tal kehakaal käest minema. „Äkki siis, kui olin 39 ja töötasin sotsiaalministrina, oli ses mõttes kõige hirmsam aeg: tööd oli palju, endaga ei tegelenud, kõht muudkui kasvas ja mina aga ostsin üha suuremaid pintsakuid…”
Pomerants meenutab, et kui vanust oli pisut üle 40, mõistis temagi, et on viimane aeg end taas käsile võtta. „Aga nii ongi – ma ei tee trenni tingimata seepärast, et see nii hirmus mõnus oleks. Aga mis teha? Vaata, ma ei saa öelda, et oleksin loomuldasa kõige saledam mees Eesti Vabariigis. Pean endaga pidevalt tegelema. Hoian toonust ikka selleks, et koos naisega vanaks elada,” ütleb ta omaaegse lennuka lause kinnituseks.
Kuidas see siis käib? „Näiteks möödunud laupäeval tegin Põlvamaal äia kodus viiekilomeetrise jooksuringi, siis väike saun ja loomulikult paar korda kastsin end jääauku – õige mees peab ennast ikka karastama,” kirjeldab Pomerants. „Esmaspäeval tegin Rakveres Aqva keskuse jõusaalis jooksulindil soojenduseks 2,5-kilomeetrise sutsaka ja pärast tõstsin pomme, et ka ülakeha saaks koormust. Täna oli plaanis minna võrku mängima – meil käib üks veteranide punt koos –, aga see jäi paraku ära. Seega lähen homme jälle jooksuringile. Nii see käib. Erilist tagasilööki, et see treenimine kus see ja teine jätta, pole veel ette tulnud.”
Jojo-dieedi küüsis
Mis puutub Sesterisse, siis umbes 2013.–2014. aastal juhustus see, mis tihti agara spordimehega juhtub. Ind lahtus ja trennimahud hakkasid järsult vähenema, kuni kadusid sootuks. Sester on nõus, et küllap sai omal ajal trennitegemisega liiale mindud. „Ma meenutan praegu: 330–340 trennipäeva aastas! See oli ikka too much. Ju ma pingutasingi üle. Tahtsin korraga liiga palju saavutada,” mõtiskleb ta.
Tema juttu kuulates meenub kadunud Aarne Rannamäe, kes LP-le antud intervjuus meenutas, kuidas suure jooksuharrastusega lõpuks nii äärmusse kaldus, et keset üht järjekordset maratoni tundis, et ei taha enam sammugi joosta. Ja kas mitte omal ajal Sesteri radikaalsetele elumuutustele nüginud Marko Reikopki, kes oli aastaid väga usin jooksumees, ei avastanud ühel hetkel, et ei tahagi enam joosta?
Mihkel Raud, kes viimastel aastatel üldjuhul igal hommikul Stroomi rannas kaheksa kilomeetrit kõnnib, kirjutab oma viimases raamatus „Kus ma olen ja kuidas sina võid palju kaugemale jõuda” terve humoorika peatüki sellest, kuidas on kõikvõimalike dieetide ja spordialade vahel rahmeldades seda õiget rada otsinud, et oma kehakaal kontrolli alla saada.
„Aga see ongi jube raske. Mingil hetkel näed, et kõik on väga hästi, kaal väheneb ja ise oled rahul. Tunned, et läbimurre on pöördumatult toimunud. Ja siis, järgmisel hetkel, võib kõik see edulugu ootamatult lõpu saada. Asi läheb lappama. Ja siis juba mõtled, et kui läks trumm, siis mingu ka pulgad, ning oled omadega üsna pea täiesti teises äärmuses.”
Raud teab, millest räägib, sest on ju korduvalt harrastanud nn jojo-dieeti, nagu kuulus saatejuht Oprah Winfrey on säärast äärmuste vahel pendeldamist nimetanud. „Praegugi, pean tunnistama, olen hädas. Asi kipub mul käest minema. Eriti Ameerikas, kus ma nüüd pikalt viibisin, on väga raske kõiksugu kiusatustele vastu panna,” räägib ta.
Sester tunnistab, et trennikoormuste vähenemise taustal hiilisid väikest viisi tagasi ka vanad söömisharjumused. „Kuidas see käibki – hommikul ei söö, sest on kiire, päeval ei söö midagi mõistlikku, sest selleks pole aega, ja… nii ongi hiljem õhtul, kui lõpuks koju jõuad, see kõige kõvem söögikord. Ma tean ju küll, et see on vale, aga teen ikka nii,” kirjeldab minister. „Aga tead, õnnelik olen ma vähemalt selle üle, et suitsetama pole uuesti hakanud.”
Mis edasi? „Ma mäletan hästi, kuidas mõtlesin: jutt sellest, et trenniks pole aega, on ju puhas enesepettus. Aga nüüd ma pean seda ometi ütlema. Vaatan oma kalendrit – hommikul hakkavad koosolekud kell 8 või 8.30 pihta ja nii kuni õhtul 8–9-ni välja. Selleks ajaks kui lapsed magama lähevad, tahaks ikka kodus olla. Peale ministritöö on koduski tegemisi,” mõtiskleb Sester, kuid ei tunnista, et oleks vaimult alla andnud. Ei sugugi.
„Tunnen selgelt, kuidas hing pakitseb. Vaatan oma vanu trennisärke, mis nüüd on muidugi väikseks jäänud, ja mõtlen: tuleb uuesti alustada.”
Raud soovitab oma raamatus kõige radikaalsema sammuna vaadata YouTube’ist videolõiku maailma raskeimast mehest, kellestki Patrick Deuelist. Selle nägemine aitavat asjad n-ö õigesse perspektiivi asetada. „Eks selle videoga on muidugi see lugu, et kipud ennast lohutama – minuga ju nii ei juhtu,” kommenteerib ta.
Vorm annab märku
Aga mis siis aitab uuesti ree peale saada? „Tead, minuga on nii, et üsna pea hakkab kehv vorm enesetundele tunda andma – oled väsinud ja loid, töövõime nigel,” kirjeldab Raud. „Ja ega siis ei jäägi muud üle, kui hakkad aga otsast peale.”
Sester lubab esmalt ette võtta toitumise. See tuleb taas tervislikuks sättida. Siis tuleb tiheda töögraafikuga päevas leida need 30 minutitki, et pisut sporti teha. „See on probleemne koht, ei salga. Ega seal suurt muud võimalust pole kui varahommikul või õhtul hiljem. Aga mul on nii hästi meeles Erki Noole omaaegne ütlemine, et kõige pikem tee on spordikotiga välisukseni, edasi on juba lihtne. Nii ongi. Need esimesed sammud tuleb teha. Aga nüüd, ma usun, võtan seda treenimist rahulikumalt – kolm trennikorda nädalas oleks ju okei. Esialgu ehk kõnnin, hiljem, kui kaal on vähenenud, jooksen. Muide, jalutan vahel praegugi mõne pikema ringi, aga see pole muidugi selline süsteemne tegevus, nagu ma tahaksin.”
Küsin Pomerantsilt, ega temal kiire ministritöö kõrvalt trenniaja leidmine raske ole. Selge see, et on. „Riigikogus töötades oli see ehk kergem. Ministrina tuleb neid sobivaid ajaauke, mil jooksusussid jalga ajada, tõsiselt otsida. Ja kui ei leia, siis ega seal erilist alternatiivi polegi – ärkad kell kuus ja lähed siis enne tööd jooksma,” vastab ta.