Menüü 
Epl.delfi.ee: VANA KULD: Ühtne Eesti: Ei rünnata sinu sõnumit, vaid sinu nägu või vormi, milles sõnumit tood
30.01.2014Meediakajastus2010. aasta mais avaldas Eesti Päevaleht järgneva teate: Teater NO99 etendab homme Saku Suurhallis Ühtse Eesti suurkogu, millega kujutab Eesti poliitikat kõverpeeglis.
Järgnevalt avaldame Ühtse Eesti teadaande muutmata kujul:
Mis juhtub homme?
Nad pole eriti andekad, kuid see ei paista välja, kuna neid kaitseb hästi sissetöötatud ringkaitse. Neil pole eriti head haridust, aga me ei tea seda, sest nad on meile tundmatud hallid varjud seinal. Nad mängivad meie raha, tuleviku ja lõpuks ka eludega, kuid nad ei vastuta tehtud otsuste eest, sest keegi ei nõua neilt seda. Kui me tahame neid kritiseerida, valavad nad meid üle anonüümse sõimuga. Jah, ilmselt saate aru, nad on parteisõdurid ning neid on palju.
Kõige märgilisemad on olnud aga kahte tüüpi etteheited. Esiteks: “Kes on teie taga?” Selle selgitamine Eesti poliitikule ja netikommentaatorile on eriti keeruline, kuna vastusevariantide reas on küll kõik erakonnad, aga ka suurärimehed, punateadlased ja valgekaartlased, kuid mitte kunagi ei leia sealt võimalust, et inimene räägib iseenda eest ja iseenda seisukohti. Eesti poliitik elab nagu seriaalis “X-Files”, nähes kõikjal kosmilisi vandenõusid ja sigaretiga meest.
Teine etteheide väidab, et “Te ei tea poliitikast ju midagi.” Noh, teame ikka küll. Mitte seetõttu, et meiega on rääkinud kümned ja kümned inimesed erakondade suurtoetajatest kuni tipp-poliitikuteni, sõltumatutest analüütikutest suhtekorraldajateni, riigiametnikest ajakirjanikeni. Teame seetõttu, et iga inimene teab hea tahtmise korral poliitikast piisavalt, et selle kohta sõna võtta. Poliitika ei ole krüptiline klikivärk, vaid avatud kõneplatvorm kõigile riigi kodanikele.
On muidugi keerulisemad struktuurid, juriidilised nüansid ja avaliku halduse detailid, mida me tõesti ei tea – kuid õnneks teavad neist piisavalt palju Heimar Lenk, Katrin Karisma ja Sven Sester, kes meid valitsevad. Kuid demokraatia point on siiski selles, et iga inimene, kellel on piisavalt kodanikujulgust ning vastutustunnet, võib kaasa rääkida poliitikas. Sest võib-olla ei peagi poliitika tingimata porno olema. “Mees ja naine toas” – ka selles stseenis on hulgaliselt võimalusi.
