ESM

09.09.2012Arvamus
ESM

Viimastel kuudel on Eestis järjest rohkem räägitud sellest, et kas me ikka peame Euroopa finantskriisi piirkondadesse raha panustama. Oleme ju väikesed oma mahtude ja võimaluste osas. Varasemalt peaasjalikult euroskeptikute huulil olnud hüüdlaused on vaikselt leidnud pinnast ka laiema üldsuse seas. Paljudel on tekitanud küsimusi, et mis väärtusi kannab endast Euroopas olemine, miks ESM luuakse ja millised on meie siirded Euroopa finants- ja majandusturgudega, palju me Euroopalt saame toetusi ja palju tagasi maksame.

Maailma majandust 2008. aasta lõpul tabanud finantskriisil on olnud rida kahjulikke tagajärgi EL-i liikmesriikide majandustele – finantsturgude suur ebastabiilsus, majanduslangus, eelarvepuudujääkide ja võlakoormuste süvenemine. Mõne liikmesriigi finantsraskused võivad põhjustada tõsise ohu kogu EL-i finantsstabiilsusele.

Et toetada finantsraskustes liikmesriike ja seeläbi kaitsta EL-i finantsstabiilsust, on EL-is loodud stabiliseerimisele orienteeritud tegevuste pakett. ESM on selle paketi üks osa. ESM luuakse rahvusvahelise finantseerimisasutusena ning tema loomisel on konkreetne eesmärk – anda tõsistesse rahalistesse raskustesse sattunud ESM-i liikmetele rangetel majanduspoliitilistel tingimustel stabiilsustoetust ja finantsabi, kui see on hädavajalik kogu euroala ja selle liikmesriikide finantsstabiilsuse tagamiseks. Rõhutan, et abi saab anda vaid rangetel majanduspoliitilistel tingimustel.

 

ESM-is osalemine on Eesti jaoks tagatis, et majanduslikesse raskustesse sattunud euroala riigid ei sea ohtu euroala kui terviku julgeolekut ning ei ohusta seeläbi ka Eesti finantsstabiilsust. Samas ei saa ESM-i tähtsuse ja vajalikkuse hindamisel Eesti jaoks mööda vaadata võimalikust olukorrast, kus me ise peame oma majanduse ja rahanduse stabiliseerimiseks välist toetust küsima. Kuigi Eesti riigi eelarvepoliitika on olnud konservatiivne ning iga täiendava kohustuse võtmist kaalutakse põhjalikult, annab ESM-iga ühinemine meile pikaajalise tagatise saada laenu riigi toimimise ja võlakohustuste teenindamise tagamiseks kriisiolukordades, mil riigil puudub üldse ligipääs laenurahale või on pakutava laenu tingimused selgelt ebamõistlikud.
Tegemist ei ole ainult rahandusliku küsimusega. Tegemist on Euroopa majanduse usalduse küsimusega. Usaldus aga ei ole täppisteadus. Usaldavad inimesed ja inimesed ei ole ei täiuslikud ega ratsionaalsed. Vaadakem või USA võlakoormust ja võrrelgem Euroopaga, kuid kriisist samas toonis ei räägita.

On selge, et Lõuna-Euroopa vajab reforme ja need abipaketid on üks, kuigi ilmselt kallis viis seda saavutada. Kahjuks teevad riigid vajalikke asju enamasti siis, kui muud üle ei jää. Ma pole veendunud, et praegused paketid tegelikult ei lase reforme pigem edasi lükata. Võib-olla oleks õudne lõpp parem, kui lõputa õudus. Me ei tea seda. Täna on Euroopas valitud toetuspakettide tee. Igal juhul ei saa lõputult kesta olukord, kus riigid, kes on mänginud reeglite järgi, garanteerivad nende kulusid, kes ei tegutse reeglite järgi! See ei ole moraalne, aga pikas perspektiivis teistele riikidele ka jõukohane. Abi saab anda vaid rangetel majanduspoliitilistel tingimustel ja sedagi sel juhul kui lubadusi täidetakse!

Eesti on selles ESMi paketis pigem sümboolne ning Euroopa mõistes rahaliselt ebaoluline mängija. Jah, meile on see suur raha, kuid Euroopa jaoks oleme me alla 0,2% osalised. Samas ei pisenda ükski Euroopa riik meie rolli Euroopa otsuste tegemisel. Põhikulud kannavad suured riigid, eelkõige Saksamaa. Küsimus on, kui kaua on Saksamaal veel võimsust kohustusi võtta.

Rääkida, et meie garantii ei pruugi käiku minna ja et me seda raha kunagi kulutama ei pea ja kulud ka tagasi saame, poleks aus. Tuleviku ennustamine on keeruline ja mingeid tõenäosusi on raske hinnata. Me peame alati arvestama, et me peame reaalselt need summad ka välja maksma. Seda peab alati arvestama iga garantii andja! Kindlasti oleks selline olukord Eestile keeruline, kuid mitte majanduslikult talumatu. See summa ei pane kuidagi meie iseolemist ohtu. Kuid see on Eesti jaoks ka piiriks, kus kaugemale minek oleks juba väga keeruline.

See tulemüür, milles me osaleme, kaitseb ka Eestit. Kui Euroopa satub kriisi ja suured majandused lähevad reaalsesse langusesse, siis tähendab see samuti Eestile kulusid, sest kaovad eksporditurud ja läbi selle maksutulud jne. Näiteks 10% maksutulude langust tähendab riigieelarvele üle 400 miljoni euro aastas. 1% GDP vähenemist tähendab 159 miljonit eurot vähem kaupu ja teenuseid, mida saame vähem tarbida. Tuletan siinkohal meelde, et Eesti sisemajanduse koguprodukt vähenes 2009 aastal ligi 15%. Maksutulud vähenesid drastiliselt, majandus oli käpuli ja riigi reservid sulasid nagu varakevadine lumi. Tänu ühelt poolt rasketele kärpeotsustele ja teiselt poolt varasemalt kogutud reservidele suutsime sellest august välja tulla.

Me ei ole seni nõudnud tagatisi nagu seda on teinud Soome. Meil on seda ka moraalselt keerulisem teha, sest Eestit viimastel aastatel ligi 3 miljardiga toetanud Euroopa maksumaksjad meilt tagatisi ei nõua. Nad isegi ei küsi seda raha tagasi vaid see raha jääbki meile abiks. Eesti saab Euroopast 2007-2013 struktuuritoetusi ligi 3,5 miljardit eurot ja Euroopasse maksame ligi miljard eurot. Ja siinkohal ei räägita garantiidest, vaid reaalrahast, mis Eesti on saanud ja saamas!

IRL ei ole solidaarne ülejõu elamisega. IRL on solidaarne nendega, kes kaitsevad meie ühise majandusruumi stabiilsust.