Ettevõtluse riikliku kriisiabi 5 reeglit

16.03.2020Arvamus

Riiklik abipakett pandeemia põhjustatud kriisi tingimustes peab lähtuma parempoolse majanduspoliitika alustest, milleks on vabaturg, konkurents ja ettevõtja omavastutus.

Julgen üldistada, et iga eesti inimese – töötaja, tarbija, ettevõtja – huvi tänases Eestis on turvatunde taastamine ja hoidmine. Viimase nädala jooksul Eesti ühiskonnas toimunud ümberkorraldused puudutavad igaüht. Juba eriolukorra esimestel päevadel võeti nii valitsusasutuste, kui ka ettevõtjate ja nende esindusorganisatsioonide poolt jõuliselt kõne alla riigipoolne tugi ettevõtlussektorile. Meetmete paketi avalikustamist lubab valitsus nädala teises pooles.

Kindlasti ei tohi otsuse tegemisel lähtuda emotsioonist ja potentsiaalsete valijate ootusest tekkinud soovist lausaliselt kõigile ja võimalikult suurel hulgal raha kätte tehtavaid jagamisettepanekuid heaks kiita. Kuna tegemist on maksumaksja rahaga, siis peab iga otsuste taga olema analüüs ning võimalikult suur saadav kasutegur. Seda nii ettevõtjale kui ka töötajale.

Praegu tuleb määratleda põhimõtted, mis aitaksid tagada Eesti majanduse elujõu. Sõnavalik ei ole juhuslik: just elujõulisus nii stabiilsetes kui ka muutuvates oludes on ettevõtlusvaldkonnaga alati ja lahutamatult kaasas käiv omadus. Ettevõtlussektori elujõulisus loob stabiilsed kaubandus- ja töösuhted, need aga omakorda turvatunde üksikisiku tasandil.

Jõukatele ühiskondadele on omane vabaturg, konkurents ja ettevõtjate omavastutus. Majanduskriis muudab järsult nõudluse ja pakkumise vahekorda nii üleüldiselt kui ka majandussektorite lõikes. Olude järsul muutumisel teravalt esile tõusvatele probleemidele reageerimisel tuleb vältida vigu, mis võiksid kriisist taastumist pidurdada.

Iga riiklik toetus moonutab turgu. Iga turumoonutus vähendab ettevõtjaskonna kui terviku elujõulisust ehk konkurentsivõimet. Selle vältimiseks peab riigipoolne abi lähtuma võimalusel järgmistest põhimõtetest:

1. Sihitatud, mitte lausaliselt ühetaoline. Toetusmeetmed peavad arvestama majanduskeskkonna kui tervikuga ning selle sektorite omavaheliste mõjudega. Kriis ei mõjuta kõiki ettevõtteid ühtemoodi.

2. Ajutine, mitte alaline. Eesti huvides ei ole tekitada ettevõtteid, mis sõltuksid ainult riigipoolsest abist. See toob endaga kaasa õpitud abituse ning suurendab pikemas perspektiivis kulusid maksumaksjale ja sektori konkurentsi. Seetõttu peab igasugune riigipoolne meede olema ajutine.

3. Laen, mitte kingitus, mis lähtuks ettevõtte äriplaanist ja rahavoogudest. Ühekordsete suuremahuliste tagastamatute toetuste andmine ettevõtetele on põhimõtteliselt ebaõige, kuigi aegajalt paraku vältimatu – näiteks põllumajandustoetuste üleilmset praktikat ei saa paratamatult eirata ka Eesti. Riik ei peaks kompenseerima äririski – see on ettevõtja loomulik omavastutus.

4. Kohene, mitte pika jõustumisajaga. Meetmete rakendamisel tuleb leida mõistlik tasakaal olukorra pakilisuse ja turu edasiste arengute raske prognoositavuse vahel.

5. Realistlik, mitte utoopiline. Meetmed peavad olema riigile ja maksumaksjale jõukohased. Eelarve tasakaal muutub. Paratamatult tuleb ümber hinnata ka varasemaid eelarvepoliitilisi otsuseid – võtta laenu, vähendada kulusid.

Nendest aluspõhimõtetest tuleb lähtuda just võimalusel, sest elu meie ümber ei ole paraku must-valge ning paratamatult tuleb otsuste tegemisel kasutada teatavat paindlikust ja kõrvalekaldeid. Vältimaks osades sektorites ettevõtete pankrotti ja töötajate püsiva maksujõetuse tekkimist, tuleb paratamatult suunata maksumaksja raha ka lühiajaliselt tagastamatu abina, nagu näiteks karantiinis olevate inimeste osaline palgahüvitus. Laual peaks arutluse all olla kindlasti mitmeid eraldi meetmeid, mis aitavad raskeid aegu üle elada, olgu nendeks näiteks käibelaenude võimalikkus koroonapuhangust tingitud likviidsusprobleemide ületamiseks, karantiinis olevate isikute võimalik palgakaotuse kompenseerimine, maksuametile üle tähtaja maksuvõla intresside alandamine, täiendavad laenukäendused juba väljastatud pangalaenude tagasimaksegraafikute leevendamiseks, toetusmeetmed nendele ettevõtetele, keda viirusepuhang ja eriolukorra väljakuulutamine on enim mõjutanud nagu näiteks turismi- ja transpordisektor jne.

Nii enne kriisi, kriisi ajal kui ka pärast seda toimivad ühiskonnas baasreeglid, mille eiramine või eitamine on vastuolus inimloomusega: kui ühiskonnas on millegi järele nõudlus, tekib ka pakkumine. Viiruspandeemia pikaajaline mõju globaalsele majandusele ei ole täna teada. Teiste sõnadega: keegi ei tea täpselt, milliseks kujuneb erinevate kaupade ja teenuste nõudluse ja pakkumise suhe lähitulevikus. Halvim, mida riik saab tänastes oludes teha, on turu pikaajaline moonutamine. Riiklike toetusmeetmete eesmärk on aidata see tõrge üle elada ettevõtlussektori tugevdamise teel. Ainult nii on võimalik tagada töökohtade olemasolu, kaupade ja teenuste kättesaadavus ning üldine turvatunne.