Hea töökeskkond uueneval tööturul

15.11.2018Arvamus
Hea töökeskkond uueneval tööturul

Tööturu arengute taustal seisavad riigid silmitsi õiguslike ja sotsiaalkaitsesüsteemi puudutavate väljakutsetega, millest olulisemad on töötajate kaitse juhuslikku laadi töömaailmas, õiguslikud ja maksuküsimused globaalse tööturu kasvades ning muutunud oskuste ja ootustega kohanemine digitaalses maailmas.

Arenguseire Keskuse eelmise ja selle aasta üheks uurimissuunaks oli tööturu tulevik. Ja just mõned päevad tagasi avalikustasid nad oma lõppjäreldused. Uurimisprojekti eesmärk oli eeluuringute ja stsenaariumide abil paremini mõista tööturu võimalikke arenguid. Stsenaariumide loomise eesmärk oli luua ettekujutus tööturu võimalikest tulevikuolukordadest aastani 2035.

Selle projekti raames uurisid nad tööturu megatrende, tööjõu pikaajalist pakkumist Eestis, virtuaaltöö olemust, töötajasõbraliku paindlikkuse levikut, töötegija õigusliku staatuse küsimusi ja lühiajalist töörännet ning loodi alternatiivseid sotsiaalkaitse- ja maksustamise mudeleid eesmärgiga hinnata nende sobivust ühe või teise stsenaariumi korral.

Nad jõudsid 4 tööturu tuleviku stsenaariumini:

Stsenaarium 1: Talendikeskus Tallinn
Stsenaarium 2: Rändajate maailmaküla
Stsenaarium 3: Uus tööilm
Stsenaarium 4: Isearenev Eesti

Need neli stsenaariumi on mõeldud abivahendiks, mille põhjal koos tööturuosalistega arutada neis peituvaid ohte, võimalusi ja reageerimisviise ning aidata sel teel kaasa mõistlike tulevikku suunatud tööturgu puudutavate strateegiate kujundamisele.

Kui rääkida töökeskkonnast, siis ma ei hakka analüüsima iga stsenaariumi eraldi, küll aga peatun kolmel peamisel teemal läbi nende stsenaariumite:

  1. Paindlikkuse kasvu võimalus piiratud töövõimega inimeste seas ja seni tööturult eemal olevate inimeste seas tänu tehnoloogia täienevatele võimalustele. (omastehooldajad, lapsevanemad, vanemaealised jne) See ei ole otseselt iseloomustamas üht või teist stsenaariumidest – pigem on tehtud eeldus, et see võib (ja peaks) igal juhul juhtuma, pigem on küsimus tahtmises ja juhtimiskultuuri muutuses. On omaette küsimus, kas neid inimesi kaasatakse täieõiguslike tiimilikmetena ning kuidas ka nende oskuseid ja teadmisi maksimaalselt ära kasutada.
  2. Eelnevaga seotult võib stsenaariumidele otsa vaadata ebatüüpilise töö leviku perspektiivist, mille puhul töökeskkond sageli just praegusel hetkel enim küsimusi valmistab. Näiteks on igas stsenaariumis erinev olukord selle osas, kas ebatüüpiline töö on võimaluspõhine või vajaduspõhine. Üldjuhul on see siis seotud ka inimese kvalifikatsiooni ning sissetulekuga. Stsenaariumides, milles sissetulekud kasvavad (nt „Talendikeskus Tallinn“) on kõrge kvalifikatsiooniga inimestel paremad võimalused töötada osaajaga. Levima hakkab aga iseendale tööandjaks olemine ja uut tüüpi organisatsioonimudelid, mis tähendavad ka töö üleilmastumist. Midagi taolist juhtub ka neljandas stsenaariumis „Isearenev Eesti“, kus see on eeskätt seotud aga tööandjate poolse talendivajaduse ja piiratud töörändega – kasvab virtuaalsete meeskondade osakaal. See toob kaasa riskide ülekandumise töötegijale ja ka vastutuse kasvu. Vajaduspõhine ebatüüpiline töö (parima näitena platvormitöö) tähendab madalama kvalifikatsiooniga inimeste jaoks seda, et nad on sunnitud vastutuse ja riskide kasvu aktsepteerima, sest muid sissetulekuvõimalusi suurt pole.
  3. Ränne on juba hetkel ülioluline teema ja kindlasti ka Tööinspektsiooni laual. Näiteks „Rändajate maailmaküla“ stsenaariumis tekib olukord, kus Eestisse rännatakse palju ning seda eeskätt madalat kvalifikatsiooni eeldavatele töödele. On väga kehv, kui sellises stsenaariumis jätkub olukord, kus välismaalastest renditöötajatele ei kehti samad tööohutuse- ja tervishoiu reeglid kui teistele kohalikele elanikele. Ka kõrgema rändemääraga stsenaariumide taustal (nii „Rändajate maailmaküla“ kui „Talendikeskus Tallinn“) peaksime arutlema, kuidas saame vältida probleeme, mida kuulsime kunagi endi elanikke läbi elavat (nt kehvad elu- ja töötingimused tööotstel Skandinaaviamaades).

Siiani on üldjuhul eeldatud võrdlemisi konservatiivset lähenemist töötamise olemusele ning selle lähtumist duaalsest töötaja-tööandja suhtest kui peamisest. Me peame julgemalt adresseerima nii töötamise olemuse kui töösuhte muutumist, mis kõikides Arenguseire Keskuse stsenaariumide kohaselt meid vähemal või suuremal määral ees ootab. Põhiline väljakutse riikides on suuta teha vahet, kas uued töövormid on töö, ettevõtlus või midagi vahepealset? Kuidas me sellisel juhul töökeskkonda mõtestaksime ning selle väljakutsetega toime tuleksime? Kuidas võtta tööseadustes ja maksude kogumisel arvesse muutunud töösuhteid?

Traditsiooniline töösuhe on muutunud paindlikumaks, aga samas kasutatakse seda Eestis seni pigem töökoha olemusest (mitte paindlikkusvajadusest) lähtuvalt. Ajapaindlik ja kohapaindlik töötamine ei ole tulevikus suurel hulgal töökohtadest enam boonus, vaid n-ö hügieenfaktor (ehk levib laiemalt eeldus võimaluste olemasolust). Kaugtöö tegemine ja IKT-põhine mobiilne töö on aga sellised töövormid, mis ka püsiva töölepingu olemasolul tekitavad töötingimuste osas küsimusi – kodus, autos, rongis töötaja ei pööra sageli tähelepanu oma kehahoiakule, valgusele, söögiaegadele, tööajale jne. Tekib töö-pereelu piiri hägustumise oht, tööstressi oht, töötervishoiuga seotud riskid. Eesti tööandjad ei oska aga hetkel kuigivõrd neid teemasid adresseerida. Laiapõhjalisem kaugtöökokkulepe sõlmiti alles eelmisel aastal, täpsemalt Eesti Tööandjate Keskliit ja Eesti Ametiühingute Keskliit allkirjastasid leppe 7. Juunil 2017 a. ning Sotsiaalministeerium on alles välja käinud väljatöötamiskavatsuse, mis IKT-põhisele mobiilsele töötajale niisamuti vastutust jagab. Seni aga peidavad paljud Eesti edukalt kaugtööd võimaldavad ettevõtted pea liiva alla, sest seadus kohustab neid olema töötaja töötingimuste eest vastutavad, kuid tegelikkuses ei saa nad olukorda kontrollida, kui töötaja kodust töötab. Seetõttu ei ole paljudes organisatsioonides kaugtöö n-ö ametlikustatud ja töötajad ei ole saanud mingeid juhiseid ega nõuandeid selle kohta, kuidas kaugtööd tehes toimida ja end hoida.

Mõni sõna ka tööampsumajandusest ja platvormitöö levikust. Need suunad toovad aga kaasa selle, et töötegijad on ise üha rohkem vastutavad oma töötingimuste eest (kasvavad ka sissetulekuriskid ja tööaja ebakindlus)

Eelnevaga on tihedalt seotud töötegija õigusliku staatuse muutumine – tööampsumajanduses – kas pole mitte armas sõna J (ehk siis lühikeste tööotste vahendamine töötegija ja tarbija vahel, mille puhul sageli toimub vahendamine veebiplatvormil) eelistavad inimesed üha rohkem olla iseendale tööandjad ehk töötada kas läbi OÜ või FIEna. Sel juhul ei olegi tööandja töötingimuste ega tööl juhtuvate õnnetuste eest vastutav.

Kui seni tehakse platvormitööd ja virtuaaltööd pigem madalat oskustaset eeldavatel töökohtadel, siis tööturu tuleviku stsenaariumides tõusetuvad huvitavamate teemadena veel näiteks virtuaalsete globaalsete meeskondade loomise ja juhtimise vajadus (näiteks kui tööränne on piiratud, töö on vaid lühiajaline projekt või kui töötaja eelistab olla digitaalnomaad) ning iseendale tööandjaks olijate osakaalu kiire kasv (nt mudel kus töötaja-tööandja töösuhte asemel ongi palju iseseisvaid teenusepakkujaid, kes erinevates projektides koostööd teevad).

Kokkuvõttes: viimaste aastakümnete tehnoloogilise arengu, aga ka tööturul toimunud suurte muudatuste tõttu on tekkinud palju uusi töövorme: kasvõi nulltunnitöö, voucher-töö, jagatud töötaja, platvormitöö jne. Samuti on üha levinum erinevate töövormide kombineerimine, järjest enam hägustuvad ka ettevõtluse ja palgatöö mõisted. Lisaks võivad töösuhted vajada senisest enam sektoripõhist reguleerimist. Praegu kehtiv töö-, ühingu- ja maksuõiguse regulatsioon ei toeta sõnaselgelt uute töövormide kasutuselevõttu. Töötamise regulatsiooni ajakohastamise kõrval ei saa ära unustada, et paljud inimesed töötavad ja jätkavad töötamist siiski ka traditsioonilises vormis.

Seega jõuame selleni, et tööturg vajab paindlikumat regulatsiooni, selgemalt tuleks sätestada tööandja ja töötaja vastutus töötervishoiu ja tööohutuse nõuete täitmisel.

Ja päris lõpetuseks. Valimised on ukse ees ja uurigem erakondade valimisprogramme. Usun, et enamus suuremaid erakondi kirjutab oma programmi sisse tööturu paindlikkusega seonduvad mõtted.