Inimtööjõumahuka postiteenusega kaua rallit ei sõida

24.11.2020Arvamus

Ühiskonnas tuleks läbi vaielda, mis eesmärki Eesti Post ellu viib ning milleks on vaja selle ettevõtte omamist riigi poolt. Universaalse postiteenuse (UPT) osutamine on ju tegelikult riigi kohustus – UPU-sse (Ülemaailmne Postiliit) kuuluvad ja lepivad omavahelisi tingimusi kokku riigid, mitte riikide postiettevõtted. Postiteenuse osutamiseks ei pea ettevõtet omama, seda teenust võib vajadusel ka tellida. Vastuväitena võib mulle öelda, et riik ju tellibki teenuse, nimelt Eesti Postilt. Jah tellib, aga selge turumoonutusega. Riik omanikuna sunnib Eesti Posti pakkuma UPT-d selgelt alla tegeliku turuhinna ning see toob ettevõttele lähiaastatel kümneid miljoneid kahjumit.

Riik ei peaks osalema seal, kus ei ole turutõrget. Parim lahendus oleks ettevõtte müüa kas tervikuna või osaliselt. Tegin selle ettepaneku viimastel kahtedel koalitsiooniläbirääkimistel, aga see ei leidnud toetust, sest osad poliitikud näevad Eesti Posti sotsiaalse ja regionaalse ettevõttena. See sotsiaalne roll tähendab aga etteprogrammeeritud kahjumit UPT-le, mis on tegelikult vastuolus ettevõtlusloogikaga, mille kohaselt peab äriühing tootma kasumit ning ettevõtte juhtkonna liikmed peavad täitma hoolsuskohustust, viimaks ellu tegevusi, mis on ettevõttele parimad.

Kui me pole mingil põhjusel valmis Eesti Posti müügiks, siis peaksime vaatama üle ettevõtte tegevussuunad. Tagamaks elujõulise UPT, peame teenusepakkujale maksma õiglast hinda ehk et riik peab maksab ettevõttele kinni teenuse tegeliku hinna ja riigi soovitud nn taskukohase hinna vahe. Analoogia leiame nii rongliikluses, bussliikluses kui ka praamiliikluses.

Pildi muudab keerukamaks ka see, et postiteenus ei ole ainult kirjasaatmine, vaid ka kuni 20-kilone paki kanne. Nii leiame ennast olukorrast, kus Äripäeva retooriline küsimus “milleks riigile pakiautomaadid” võib saada lihtsa vastuse – UPT osaks oleva pakiteenuse kaasaegseks osutamiseks.

Kui riik omanikuna soovib Eesti Postiga arukalt majandada, tuleks esimese asjana moderniseerida ja automatiseerida postivõrk. Teenust – eriti just pakiteenust – saab osutada efektiivsemalt ja kaasaegsemalt, mitte nõudes teatud arvu postkontoreid, vaid et teenus oleks tagatud. Muide perioodika kojukanne, millest on palju juttu olnud, pole üldse UPT. Nii et kui riik ei peaks seda demokraatia tagamiseks vajalikuks, ei oleks riigil kohustust perioodika kannet korraldada.

Samas aga võib erinevaid teenuseid sisse osta ja minna seda teed, et UPT jääb ausa hinnastamisega Eesti Postile ning pakiäri müüakse lihtsalt maha – pole ju turutõrget.

Inimtööjõumahuka postiteenusega kaua rallit ei sõida ning lähiaja üheks märksõnaks saab postiturul automatiseerimine. Teine märksõna on rahvusvahelisus – logistika on mahuäri ja võtmeküsimuseks on olla sees rahvusvahelistes kaubavoogudes. Nii nagu Omniva on sisenenud jõuliselt ja kasumlikult Lätti-Leetu, nii on postiettevõtte DPD (Prantsuse), DHL (Saksa) või Itella Soome) Eesti harud pakkumas rahvusvahelise osana vabaturuteenust.