Kas tahame riiki, kus kõik on salastatud?

12.05.2021Arvamus

Kas tahame riiki, kus kõik on salastatud?

Alustuseks tuleb nentida, et soov piirata teatud informatsiooni päevavalgele tulekut pole ainuomane ühelegi koalitsioonile, ametiasutusele või erakonnale. Ühel või teisel hetkel on sellesse panustanud oma tegemiste või tegematajätmisega kõik, kes on valitsusvastutust kandnud. Murelikuks teeb mind aga asjaolu, et Reformierakonna ja Keskerakonna koalitsiooni ajal näeme järjest uusi ning jõulisemaid katseid piirata ekspertide, ajakirjanike ja tavakodanike ligipääsu avalikule infole.

Mõned kuud tagasi seadsime Isamaaga Riigikogus kahtluse alla peaminister Kaja Kallase otsuse salastada 5 aastaks oluline koroonakriisi info. Igapäevane ülevaade, mis ei olnud isikustatud, kandis pitserit, et sellest võib rääkida alles 2026 aastal! Meie hinnangul vähendas see otsus olulisel määral Riigikogu liikmete võimalust kaasata koroonakriisi lahendamiseks eksperte, erasektorit ja laiemat avalikust. Selle peale vastas peaminister, et koroonakriisi käsitlevad raportid ei ole salastatud, vaid asutusesiseseks kasutamiseks (sic!) [Riigikogu istung 19.04.2021]. Formaaljuriidiliselt on tal õigus – asutusesiseseks kasutamiseks [AK] märkega dokumendid ei ole riigisaladusega võrdväärsed, kuid see selgitus vaatab mööda tegelikust probleemist.

„AK“ märkega dokumendid on sisuliselt salajased. Kui peaminister saadab „AK“ märkega COVID-19 kriisi lahendamise ja analüüsi seisukohalt olulise ülevaate ainult ühele asutusele või institutsioonile, siis see tähendab seda, et selle dokumendiga ei ole võimalik tutvuda 1,3 miljonil Eesti elanikul. 1,3 miljoni elaniku seas on aga sadu eksperte, analüütikuid, ajakirjanikke, kelle teadmistest oleks kriisi lahendamisel abi. Seega on dokument sisuliselt salajane.

Kas me liigume Reformierakonna egiidi all suurema salastatuse poole?

Selles valguses on eriti murettekitavad mitmete ministrite ettepanekud seoses avaliku teabe seadusega. Täna kehtiva seaduse järgi ei tohi „AK“ märget pikendada rohkem kui ühe korra ja selle tingimuse eesmärk on, et ametiasutused ei üritaks infot varjata. Nüüd on aga kolm valitsuse ministrit (siseminister Kristjan Jaani, keskkonnaminister Tõnis Mölder ja kaitseminister Kalle Laanet) teinud ettepaneku, et „asutusesiseks kasutamiseks“ märget võiks pikendada lõputult. Mida see tegelikult tähendaks?

Eestis kehtib põhimõte, et avalike ülesannete täitmisel saadud ja loodud info on üldreeglina avalik. Kehtivad erandid riigisaladuste (salastatud kuni 50 aastat) ja isikuandmete (kuni 75 aastaks) puhul. Lisaks on veel „AK“ märkega dokumendid ja teised erandid, kuid põhimõtte kohaselt peaks neid kasutama nii vähe kui võimalik.

Paraku näeme viimastel ajal trendi, kus erinevad ametiasutused kasutavad „AK“ märget väga kergekäeliselt. Kui lähevad läbi Kaja Kallase valitsuse ministrite ettepanekud tähendab see sisuliselt seda, et kui mõni minister või ametiasutus ei soovi vastata ebamugavatele küsimustele, siis saab sellega seotud dokumente lõputult varjata. Kui mõni poliitik kardab kriitikat, siis lüüakse taaskord dokumendile „AK“ märge ning ajakirjanikel ei teki võimalust küsida olulisi küsimusi.

Sellist olukorda ei tohiks ükski demokraatlik ühiskond endale lubada. Avatud ja läbipaistev otsuste tegemine on iga demokraatliku süsteemi alus. Eesti on e-riik ning infoajastul on eriline väärtus see, et Eesti inimestele on kättesaadav võimalikult palju infot. Läbipaistvus on kõige parem viis, kuidas tagada et sünniksid parimad võimalikud otsused Eesti ühiskonna jaoks. Liigset salatsemist ei tohi aktsepteerida.

Õnneks on meil endisi poliitikuid ja ajakirjanikke, kes näevad sellistes salastamise katsetes tõsist ohtu ning on valmis sellele vastu seisma. Näiteks on neid katseid teravalt kritiseerinud Tarmo Vahter ning tema avalik kiri kaitseminister Kalle Laanetile on vähemalt praeguse seisuga pannud kaitseministri seisukohta muutma [https://www.err.ee/1608209875/laanet-ak-markega-dokumente-ei-tohiks-salastada-kauemaks-kui-kumme-aastat]. Samuti on neid katseid kritiseerinud endine justiitsminister Rein Lang.

Nõudlik tuleb olla ka teistes küsimustes

Avaliku teabe seadus ei ole aga ainus asi, millel peaksime silma peal hoidma. Üks osa salatsemisest on viis, kuidas otsuseid langetatakse. Juhtis ju ka hiljutine Päevalehe artikkel tähelepanu sellele, et tänavused Riigieelarve strateegia otsused tehti varasemast varjatumalt [https://epl.delfi.ee/artikkel/93415719/tagatuba-kallas-laenas-rataselt-musta-kasti-otsustamisviisi-mis-loob-talle-vastu-nappe]. Kui näiteks eelmises koalitsioonis oli Koalitsiooninõukogude järgselt erakonna juhtivpoliitikud valmis ajakirjanikele kommentaare andma ning ka RESi tutvustasid erakondade juhid ühisel pressikonverentsil, siis näeme ka siin muutusi. Seekordsed Kaja Kallase juhitud valitsuse otsused vähendada kaitsekulusid, laste huvihariduse rahastamist jt oluliste valdkondade rahastust, tehti eriliselt varjatult.

Jaga ja valitse tingimustel loodud Reformierakonna ja Keskerakonna koalitsioon on mõlema osapoole jaoks mugav. Samas kätkeb see ohtu ülejäänud ühiskonnale. Suure häälteenamuse ja väheste osapooltega koalitsioon saab otsuseid langetada varjatult ja salatsedes. Opositsioon, meedia ja ühiskond ei tohiks seda aga lubada. Olgem valvsad ning hoiame üheskoos ära sammud, mis vähendavad langetatud otsuste läbipaistvust.